Meie huvid Hiinas

Kaarel Tarand

Tänavuse Nobeli rahupreemia laureaadi Liu Xiaobo nimi oli veel möödunud nädalal Eesti meediapildis sama tundmatu nagu kirjanik Herta Mülleri oma aasta tagasi. Ainult Andres Herkel oli Liust ja tema initsiatiivil koostatud ning Hiinas inimõiguste järgimist nõudnud avalikust kirjast „Harta 08” pikemalt kirjutanud (Hiina ja inimõiguste dialoog. – Sirp 27. III 2009, nr 12). Tänavune kirjanduspreemia saaja Mario Vargas Llosa, nagu ka mullune rahupreemia  laureaat Barack Obama olid mõlemad siinmail aga ammu enne tiitli saamist tuntud või tõlgitud mehed. Ei jõua me kogu maailmas toimuvat tähtsat ja huvitavat ühtlaselt ja kindlalt meedia abil koju kätte tuua, nii paraku.     

Senist Hiina teisitimõtlemise esinumbrit Wei Jingshengi on Nobeli rahupreemia kandidaadiks esitatud vähemalt seitse korda viimase 15 aasta jooksul, kuid ikka edutult. Liul läks õnneks esimesel katsel. Kuid Hiina võimu jaoks on Wei teema ka lõpetatud mehe riigist väljasaatmisega 1997. aastal. Eks vabas maailmas on vabadusvõitleja lihtne olla ja ühtlasi on see punase Hiina seisukohalt palju ohutum kui Liud kodumaal, mis sest, et türmis pidada.       

Nobeli komiteest oli rahupreemia määramine hiinlasele mitmekordselt tark käik. Olgu tegu teenetemärkide või rahaliste preemiatega, nende mõte peabki alati olema mitmekesisem kui ühe inimese ühekordne premeerimine. Antud juhul kontrolliti Hiina sisemist tugevust diplomaatia ja riikidevahelise suhtlemise kanalitest väljaspool. Euroopa Liit on Liu vabastamise osas mitugi kõrgetasemelist deklaratsiooni koostanud, kuid need pole väärinud Hiina välisministeeriumi reaktsiooni. Kui Liust sai Nobeli preemia nominent, pidas aga Hiina vajalikuks saata välja ametliku eelhoiatuse, millele pärast preemiasaaja avalikustamist  järgnes õige hüsteeriline puhang. Millest see räägib?       

Miks terve vägev Hiina riik oma ühe vangi pärast nii palju muretseb, et on valmis suhete halvendamiseks oma toodangu põhiliste ostjatega? Kas ehk parteivõim ei olegi nii kindel, kui meile kinnitatakse? Raporteid selle kohta, mida mõne hinnangu järgi tervelt miljoni töötajaga julgeolekujõudude toel valitsev Hiina kompartei oma riigis veel kontrolli all hoiab ja mida mitte, on palju. Nende järgi paistavad  ühtviisi käest libisevat nii mahajäänud maapiirkonnad kui ka rikkuses kümblevad linnastud. Esimestes on võim väidetavalt läinud maffialaadsete klannide kätte (mis omakorda tähendab vaeste ja harimatute talupoegade ilmajäämist neistki inimõiguste pudemetest, mida partei oleks võimaldanud), teistes mõjukate legaalsete majandusgrupeeringute kätte. Partei võib ju ennast petta väitega, et õhtumaine parlamentaarse demokraatia mudel ei  sobi Hiinale just seetõttu, et suurendab riigis ebastabiilsust, kuid kõik märgid näitavad, et ilma demokraatiatagi on ebastabiilsus jõudnud kriitilise tasemeni.     

Ja selles viimases on omakorda lääne, sealhulgas Euroopa suur võimalus. Inimõiguslaste vaatepunktist ei tohiks olla kahtlust, et Hiina viimine õigusriikluse teele oleks inimõiguste levitamise teel suurim võimalik ühekordne  edusamm, mis enam kui kolmekordistaks inimõiguste seisukohalt normaalsetes riikides elavate inimeste hulga maailmas ühe hoobiga. Hiina võim peaks aga märkama, et kui tal on valida kompartei seisukohast kahe halva, demokraatia kehtestamise või riigi lagunemise ning 1940ndatega sarnasesse kaosesse langemise vahel, tuleb haarata lääne pakutud õlekõrrest.     

Erinevalt USAst ja nii mõnestki Euroopa riigist, kus valitsused Nobeli komitee otsust hoolikalt lihvitud sõnastuses kiitsid, ei leia me  meediast Eesti võimukandjate ametlikke toetusavaldusi Liu Xiaobo auhindamisele. Vaikus. Ometigi on Eestis aastaid kehtinud arusaam, et väikese mehe välispoliitika on moraal ja väärtused, mitte huvid ja tehingud. Õnneks on Hiinas juba kuid vältava maailmanäituse raames esmaspäeval, 18. oktoobril ka Eesti rahvuspäev, millel osaleb rida kõrgeid riigitegelasi. Raske oleks leida sobivamat lava selle ülistamiseks (nimelt vabaduse ja inimõiguste), tänu millele  Eestis elada on nii hea, nagu on. Ja koguni kuritegu oleks jätta mingi magepragmaatilise „helesinise toru” või konteinerikoorma unistuse tõttu Hiinale meelde tuletamata, milline on Euroopa Liidu ühine seisukoht inimõiguste ja eriti nobelist Liu vangistuse asjus. Ise trellide taga viibinud rahvana võiksime veel ju mäletada, kui tähtis on vangile iga toetussõna vabast maailmast ja kui solvavad raha nimel tehtud eetilised kompromissid. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming