Meie erakonnad – jõugud ja(või) klubid?

Jüri Saar

Me kõik tahaksime näha ideaalset erakonda ja tore on selle tekkimisest unistada. Paraku, nagu maa peal teatavasti ingleid ei ole, nii ei ole võimalik luua reaalsetest inimestest ideaalset erakonda.

Me kõik tahaksime näha ideaalset erakonda ja tore on selle tekkimisest unistada. Paraku, nagu maa peal teatavasti ingleid ei ole, nii ei ole võimalik luua reaalsetest inimestest ideaalset erakonda.

Arno Saar / Õhtuleht / Scanpix

Erakondade jaotamine nende poliitilistest üldsuundumustest lähtuvalt on laialt teada. Parema-vasaku, liberaalsuse-konservatiivsuse skaala leiab järjepidevalt kasutamist, vaatamata sellele, et tänapäeva tegelikkus neisse enam hästi mahtuda ei taha. See asjaolu on ka tõstatanud vajaduse erakondade liigitamiseks mingite teist laadi kriteeriumide alusel. Ikka selleks, et paremini analüüsida poliitikategemise arengutendentse. Kusagilt on jäänud kummitama seik iseseisvuse taastanud Eesti poliitelu tekkimise algaegadest, kui välismaised nõuandjad soovitasid pooleldi naljatoonis esmalt valida põhimõtteliselt kahesuguste erakondade vahel. Ühel juhul oleks piltlikuks mudeliks bande, jõuk, kamp, mis on peaasjalikult ametis kõige selle endale haaramisega, mis on parajasti saadaval, ja peab oluliseks oma inimeste ja grupi käekäiku. Teine on klubilaadne koosluse tüüp, kus püütakse edendada teatavat elustiili, arendada mingeid ideid ja väärtusi ning mis ühendab sarnaste vaadetega inimesi.

Kampa nagu üldse igasuguseid gruppe seob ühine huvi edendada liikmete hakkamasaamist. Kuna grupid tekivad alati kellegi huvide eest paremaks seismiseks, on erakondadel kalduvus juba välja kujuneda kampadena või muutuda kambaks poliitilise konkurentsi tõttu. Kamba ideoloogia põhineb võistlemisel-võitlusel teiste kampadega: ei tohi olla nõrk, sest „nõrku pekstakse“. Kampade maailmas domineerib tavaliselt nullsumma filosoofia, mille järgi „kes pole meie poolt, on meie vastu“, „kas võit või kaotus“ ja kolmandat võimalust justkui pole. Aset leiab pidev konkurents territooriumi ja ressursside, samuti võitlus valijate südame ja mõistuse pärast.

Klubilisel tegevusel on tavaliselt grupivälised, mitte otseselt grupi liikmetest tulenevad eesmärgid, mis soodustab hoopis teiselaadilist eluviisi. Esikohal pole edukas olelusvõitlus teiste klubidega, sest nagu inimestel on erinevad huvid, nii võib ka erinevaid klubisid olla palju ja asi ei ole konkurentsisuhetes. Näiteks taimetoitlaste klubi eesmärk oleks taimetoitluse kui eluviisi edendamine, propageerimine, levitamine ühiskonnas laiemalt. See, et sellesse klubisse kuulujad on taimetoitlased, on iseenesestmõistetav defineeriv tunnus, klubisse vastuvõtmise põhikriteerium. Lihasööjate sektsioon taimetoitlaste klubis oleks nonsenss ka juhul, kui mõnest lihasööjast oleks klubile pragmaatilises mõttes palju kasu. Väärtuskaotus oleks tohutu ja tekiks eksistentsiaalne küsimus klubi edasikestmise võimalikkusest. Taimetoitlaste klubi liige võib aga samal ajal rahulikult olla sõudjate klubis ega pea tegema välistavat valikut. Sarnaste huvidega klubid võivad teha koostööd ilma lojaalsuse probleemita.

Grupiloogika aluseks on lojaalsus grupile, mis tegelikult tähendab lojaalsust liidritele. Kampa võetakse need, kes suudavad liidrite arvates kambale maksimaalselt kasu tuua. Klubile iseloomulik lojaalsus väärtustele, institutsioonile kui sellisele vastandub kamba personaalsele lojaalsuse tüübile. Klubisse võetakse liikmetena vastu need, kes tunnistatakse vastavaks teatavatele nõuetele. Klubi ja selle liikmed on siinjuures lepingulistes suhetes, millega piiritletakse täpselt vastastikused kohustused. Kui klubiliige ei täida kohustusi, peab ta lahkuma klubist, kuid see pole maailmalõpp ja lahkunud liikmest ei pea saama vaenlast. Kamp nõuab oma liikmelt absoluutset kuulekust, allumist nii-öelda tervenisti, mistõttu inimese identiteedist hakkab sellises grupis tema roll moodustama üha suuremat osa. Kamp pakub kaitset (ehk katust) lojaalsetele liikmetele, reetureid, ülejooksikuid karistatakse karmilt sõltuvalt ressurssidest, mis on kamba käsutuses.

Kambas on juhtidel (juhtgrupil) reeglina lai diskretsiooniõigus, nad võtavad otsuseid vastu loominguliselt, lähtudes pragmaatikast või sisetundest. Klubis on oluline reglement, mille järgi otsus tehakse, kusjuures reglemendi muutmise protseduurid on avalikud ja reglement ise ongi omamoodi leping klubisse kuulujate vahel. Mõneti sarnaneb kamba ja klubi vahele joone tõmbamine erakonna puhul selle eristamisega, kas poliitika on inimesele elukutse või pigem kutsumus, hobi (M. Weber). Küsimus on, kui suure osa inimese kogu elust, identiteedist hõlmab parteielu? Mis jääb inimesest alles, kui temast lahutada parteiline mõõde, võtta ära nii-öelda parteilised kargud? Kas kogu elu (sh karjäär) kulgebki üksnes parteilistes raamides ja vastavalt kohale toiduahelas (algab broilerina ja lõpeb peaministrina)?

Klubi ei tohi samastada eliidikesksusega ja kampa inimeste alt ülesse kaasamisega. Kaugeltki mitte kõik klubid pole eliitklubid, sest klubi tegevus on määratud kokkulepitud reeglitega. Tegelik elu on muidugi alati keerulisem ja on võimalik, et väliselt justkui avalike reeglite järgi toimiv klubi on allutatud kitsale juhtgrupile ja manipuleeritav. See selgub tavaliselt alles siis, kui mõni klubi kassaga põgeneb või kasutab muul viisil egoistlikel eesmärkidel klubi vahendeid. Klubi ja kamba suuruse küsimus on mitmetähenduslik. Kuigi erakonnad mõnikord kiitlevad silmakirjalikult oma suure ja laiapõhjalise liikmeskonnaga, võib olla tegemist hoopis väikese grupi kätte koondunud kontrollimatu võimuga passiivsete liikmete põhimassi üle. Mugavuse, mõttelaiskuse või ajupesu tõttu ei märkagi nood iga kord seda, et massilisus on vaid populistlik kate kõige ehedamale elitaarsusele. Puudub elementaarne läbipaistvus oma inimeste jaoks ja parteikaaslaste põhimass ei tea midagi tegeliku otsustamise mehhanismist.

Kamba tüüpi erakonnad on demokraatlikule riigile ohtlikud, sest võimule saades teevad nad kõik selleks, et konkurente hävitada, mitte ei lähtu oma tegevuses üldistest huvidest. Riiki ja kogu avalikku ressurssi kasutatakse, käsutatakse nagu endale kuuluvat. Lojaalsuse nõue tuleneb kampade olemusest, mistõttu tekib kiiresti hierarhiline struktuur, kus allpool olijad peavad vastuvaidlematult täitma ülaltpoolt antud käske. Kampadel on kalduvus ainujuhtimise suunas ja kambale lojaalne liige jõuab sageli kiiresti kõige kõrgemale võimutasandile (riigikokku, valitsusse), ilma et oleks teada tema võimekus seal toime tulla. Pooleli jäänud haridustee, väljaspool parteikarjääri olematud tööalased oskused iseloomustavad seda sorti persoone. Näiteid pole vaja otsida kaugelt.

Senine kogemus surub poliitika­tegemisel meile peale kambalise mõtlemise loogika, kuigi enne ja kohe pärast iseseisvuse taastamist oldi altid suurte ideede nimel tegutsema. Nagu teada ka kaugemast ajaloost, võeti eelmise iseseisvuse ajal väga olulised ja saatuslikud otsused vastu kitsas ringis. Soomes säilitati aga demokraatlik otsustamisprotsess ka rasketes oludes ja lõppkokkuvõttes ka iseseisvus. Ka bolševikud olid partei tekkimisest kuni partei kadumiseni kamp mis kamp, ehkki Eesti NSV puhul olid suured pealikud kõrgel ja kaugel. Ühe kompartei asemel mitme väiksema tegemine pole praegu üldse hea lahendus ja see võib olla isegi ohtlikum varasemast. Siinseid juhte erinevalt okupatsiooniajast väljastpoolt Eestit keegi kontrollima ei ulatu ega kipu.

Neljast suurest Eesti kartellierakonnast esindab kolm puhast kamba tüüpi ja ainult üks on osaliselt klubilaadne. Keskerakonna kui poliitkamba eripära on seotud ühe persooniga: ütled Keskerakond ja mõtled Savisaar, ütled Savisaar ja mõtled Keskerakond. Just niiviisi näeb välja selle erakonna sisemine organisatsioonikultuur, käsuliin ja tegutsemisloogika, kõik need koonduvad lõpuks juhi kätte. Keskerakond on poliitkooslus, mis on jõudnud ainujuhtimise arengufaasi ja sarnaneb seetõttu kõige enam NSVLi kommunistliku parteiga. Idapoolse poliittehnoloogiaga sarnaneb Keskerakonna oma relativistliku tegutsemisjoonise („tõde pole olemas“ ja „kõik on suhteline“) ning tugeva võimuvertikaali tõttu. Võimuvertikaali kujunemise põhjuseks on ka erakonna valijate koosseis: neil on kombeks hinnata tugevat, kõva käega juhti, keda saaks jäägitult austada, jumaldada ja karta. Just see erakond on endale reserveerinud vene- ja eestikeelsete inimeste parema üksteisemõistmise monopoolse rolli, esinedes kõigi muserdatute murede lahendajana. Venemaa poliitkultuuris on klubi tüüpi erakonnad laiemalt tundmatud nähtused. Eelnimetatud loogika järgi saab Venemaa juhtkonnaga kõige paremini läbi Keskerakond ning Keskerakond ongi Moskva avalik sõber, saades sealt mitmekülgset tuge ja suheldes otse võimul oleva „vennaserakonnaga“.

Reformierakonna tekkimise ajal oli aeg soodus ja uue liberaalse lääneliku erakonna sünni ootused suured. Kujunevad ja tugevneda tahtvad rahvuslikud kapitalistid vajasid oma poliitilist väljundit, samuti üldse ettevõtlikud demokraatiat pooldavad vabad inimesed, kellest saigi Reformierakonna valijate baas. Tähtis on näha, et see erakond pidi olema klubilist tüüpi juba ainuüksi definitsiooni järgi. Kunagisest liberaalsest, vaba ettevõtlust ja sõltumatut mõtlemist toetavast poliitilisest jõust, mis võinuks olla jätkuvalt klubi tüüpi, on nüüdseks saanud klassikaline kamp. Seda tüüpi kamp, kus võimu teostamine ja raha päritolu on varjul. Otsustamise juhthoovad on mõne halli figuuri käes, kelle võimekus erakonda suunata ei põhine avalikel otsustel. Sarnaselt omaaegse Lenini mausoleumi tribüüniga peavad kõrvaltvaatajad (ka suurem osa erakonna liikmetest) ära arvama seal positsioneerumise järgi tipus valitsevad hetke jõuvahekorrad. Miks seal aeg-ajalt muutusi tehakse, miks üks persoon ootamatult minema aetakse ja teine võimuparnassile tõstetakse, jääbki mõistatuseks. Avalikult seda seletada ilmselt ei söandata, sest siis hakkaks erakonna varjus pool eriliselt vilets välja nägema. Reformierakond ja Keskerakond on läinud üha enam ühte nägu ning polegi enam õieti aru saada, mis neid kampadena eristab. Kuni sinnamaani välja, et erakondade nimetus tähistab vastupidist tegutsemisloogikat.

IRLi eripära tuleneb sellest, et suhteliselt kompaktne poliitikasse tulnud uustulnukate kamp neelas omal ajal alla Isamaa kui ideelist tüüpi erakonna. Miks see täpselt juhtus ja kui „ideeline“ tolleaegne Isamaa enam üldse oli, selle selgitavad ehk välja tulevased parteiajaloolased. Res Publica oli Eesti esimene projektipartei, mille ideoloogia koosnes võimulesaamise tehnoloogiast, paarist kõlavast loosungist. Projekt teostati perfektselt, kasutades soodsat ajaakent. Edasi on lugu läinud üha magedamaks, sest poliitiline kapital, mida oleks tulnud koguda, on nullilähedane või isegi miinuses. Viimane valimiskampaania, kus lubati valijatele palju raha jagada, oli täielik läbikukkumine ja näitas ilmekalt, et ükski poliitiline jõud ei saa kaua toimetada vaid PR-firmade näpunäidete järgi.

Sotsid on meie kartellierakondadest ilmselt kõige ideelis-klubilisemad. Nende klubilisus tuleneb ühest küljest põhivalijaskonnast, kelle hulgas on suur osa loomingulisel intelligentsil. Vasakule kalduv inimeste võrdsust hindav hoiak on nende seas traditsiooniline. Teiseks on tänaseks tekkinud üha kasvav vajadus sotsiaalse sidususe tugevdamise järele, et lahendada pikemas perspektiivis Eesti ees seisvaid probleeme. Sotside tegemistes on aga ka konkureeriv kambaline alge.

Eesti on juba mõnda aega põhimõtteliste poliitiliste muutuste faasis. Praegune olukord Eesti poliitikas on paljulubav, jõutud on ebastabiilse tasakaalu punkti, kust võidakse hakata liikuma väga erinevasse suunda. Möödunud valimistel võis paljuski näha valijate soovi mitte enam näha üksnes kambaerakondi, vaid väärtuskesksete erakondade tulekut. Teiseks on äärmiselt tähtis tunnistada, et senine modus vivendi, kus Reformierakond ja Keskerakond tegelesid poliit-wrestling’uga, on lõppemas. Keskerakonna senisel kujul kadumisega kaob ka Reformierakond ja see on paratamatu. Valijad edaspidi seda laadi hirmutamise õnge ei lähe, sest kumbki poliitiline jõud pole selleks enam piisavalt tugev ega joonistu eristuvalt välja. „Suurte tüürimeeste“ hiilgeaeg on läbi.

Reformierakond igatseb ilmselgelt jääda opositsiooni ja sisekaemuse võimalust, et tulla seejärel uuenenult tagasi. Kauakestva riigivalitsemise tuhina kõrval ei ole loetud ilmselt piisavalt raamatuid ega mõeldud keerulise ilmaelu üle. Mõne juhtfiguuri avameelsus lausa lummab, näiteks kohates väidet „Samas on meil rohkem usku erakondadesse, kes on professionaalsed, mitte neisse, kes on lihtsalt põnevuse pärast üle künnise aidatud“ (minister Ligi intervjuu PM 21. IV). Valijate antud mandaat, mis saadi karmis ebavõrdses konkurentsis, kus kartellierakondade käsutada olid riigieelarve miljonid ja administratiivne ressurss koos väljaarendatud toiduahelaga, pole justkui mitte selge tahteavaldus, vaid oli üksnes eksperiment. Reformierakonna reitingu suur langus kohe pärast valimisi, mis järgnes hädistele ponnistustele teovõimeline valitsus kokku panna, jääb märkamata. Kui see erakond jätkab samas vaimus, võib neile vaid kaasa tunda.

Keskerakonna säilimine senisel kujul on võimalik üksnes asutaja-isa igavesti kestmise korral. Järglast, dünastia jätkajat näha ei ole, seega on tulemas segaduste periood. See partei muutub juhi asendudes paratamatult teistsuguseks. Möödunud valimised olid ilmselt viimane kord, kui saadi valijatelt nii suur (24%) toetus. Kuni järgmiste riigikogu valimisteni säilitab ka muutunud juhtkond mandaadi kogu erakonna esindamisel parlamendis ja valitsuses. Edasise prognoosimine läheb raskeks. Keskerakond jaguneb pärast uut ajaarvamist tõenäoliselt kaheks: venelaste äärmuslusse kalduvaks parteiks ja eestlaste juhitud jääkerakonnaks. Viimasel ei ole paraku suurt lootust muutuda omaette tugevaks jõuks ja aktivistid liiguvad üle teistesse erakondadesse, jätkates protsessi, mis käib juba praegu.

IRL on kaotamas valijaskonda ja valimiskünnise ületamine on võib-olla isegi nende järgmine reaalne probleem. Ühinemine nn isamaaliste uuskampsunitega (Vabaerakonnaga) ei näi realistlik ja pole Vabaerakonna enamiku meelest soovitav. IRList on küll antud märku võimalikuks lähenemiseks, kuid miks peaks uus ja tõusev poliitiline jõud tahtma ühineda seda laadi kooslusega. Valitsuses sai IRL esmapilgul üle ootuste tugeva positsiooni, kuid see on loogiline, et just nendega klapib Reformierakonnal paremini kui sotsidega. Reformierakond on IRLi kaks korda valusalt ja häbistavalt nuhelnud, kuid neil on ikkagi Reformierakonnaga palju ühist. Praegune valitsus, pidades ilmselt silmas peatset kukkumist, tegeleb valitsuse tagatubade kasimisega, et uued valitsejad väga palju ebasoovitavat teada ei saaks, ning sealt enne tule kustutamist mativõtmisega, kus aga veel midagi saadaval on.

Kui sotsid tahavad areneda, peaksid nad jätkama ideelisel kursil ja lõpetama kahjulikud poliittehingud. Sellest, miks sotsid praegusse valitsuskoalitsiooni üldse läksid ja mida nad seal teevad, pole lihtne aru saada. Kas mõne inimese soov olla minister valitsuses, mis põhimõtteliselt ei saagi edukas olla, võib olla nii kontrollimatu? Või nõudis hoopis see osa toiduahelast, mis jäi valimistel riigikogulase mandaadist ilma, häälekalt sissepääsu? Veel aasta tagasi oli sotside reiting kõrge ja lootused valimised võita suured. Kui mindi aastaks Reformierakonna juhitud valitsusse väiksemaks partneriks, hakkas nende positsioon kõikuma. Seni, kuni käituti väärtuskeskselt, oli kõik korras. Käitudes kambana ja tehes kahtlase tehingu endast tugevama kambaga, kaotati oma võidulootus, mis kajastus tagasihoidlikus valimistulemuses. Nii IRLi kui ka sotside puudus on aga see, et nad on liialt lasknud ennast tõmmata siinse poliitika kehtivust kaotavasse üldskeemi Reformierakond vs. Keskerakond ja sellega üksjagu vähendanud oma tegutsemise vaba ruumi.

Kaks uustulnukat EKRE ja Vabaerakond esindavad väga selgelt kahte erinevat käitumismustrit. Kuigi mõlemad rääkisid enne valimisi uue poliitilise kultuuri vajadusest ja leidsid valijatelt märgatavat toetust, on lahknemine kambaks ja klubiks ilmne. EKRE-l on äärmusliikumisele viitavaid jooni, mis avalduvad löömamehelikus sõnakasutuses („kui on must, näita ust“, esinemine 26. aprilli meeleavaldusel) ja vastutustundetus populismis („EL on nagu NSVL, kuhu pole vaja kuuluda, kuid raha perede toetamiseks saame ikkagi EList“), aga ka sõbralikus koostöös Keskerakonnaga Tallinna TVs. Kasutatakse meeleldi vastandumist, lubades, et „nad veel vinguvad meie käes“, ja ähvardatakse võtta järgmistel valimistel „51 kohta“. Madisoni tegemistele reageerimine tõi samuti esile EKRE kambaliku põhiolemuse, sest, vaatamata küsitavustele tema käitumises, ruttas erakond teda kaitsma („lojaalsus tagab katuse“). Tulevikus võib hakata isegi kujunema uut laadi vastandus/toetus: EKRE vs. vene partei.

Me kõik tahaksime näha ideaalset erakonda ja tore on selle tekkimisest unistada. Paraku, nagu maa peal teatavasti ingleid ei ole, nii ei ole võimalik luua reaalsetest inimestest ideaalset erakonda. Püüda tuleks arendada parimaid võimalikke läänelikku poliitkultuuri sobivaid erakondi, kus on loodud optimaalsed mehhanismid tasakaalustamaks alt tulevat antiintellektualismi ühelt poolt, mille järgi „minu teadmatus on täpselt sama hea kui sinu teadmine“,. ja teiselt poolt on vaja kontrollida võimu teostamise läbipaistvuse kaudu ülalt tulenevaid pahesid ja muid ohtusid.

Neil parlamendivalimistel raputati meie poliitmaastikku ja senisel viisil asju enam ajada ei ole võimalik. Statistiliselt niisugust jaotust, nagu oli võimalik nelja erakonna puhul, enam olema ei saa, kuid muutused on ka sisulised. Valijate ootus ja vajadus uue poliitilise kultuuri järele kasvas üle tungivaks nõudmiseks, mis tõi parlamenti kaks uut erakonda. Kuid seni on need jäänud opositsiooni ja koalitsioonis on kõik endine. Valijad ootavad kartellierakondade muutumist kampadest klubide suunas. Kui valijate nõudmisi jätkuvalt ei täideta, kasvab rahulolematus valitsejatega, jõudes varem või hiljem keemispunktini ehk võimu legitiimsuse häiriva vähenemiseni. Hoiatavaid märke näeme praegu suhtumises uude valitsusse, kellele pidev kriitika rahu ei anna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar