Meie elame linnades ja linnad elavad meis

Wim Wendersi retrospektiiv kinos Sõprus

MAARJA HINDOALLA

Wendersi retrospektiivis linastuvad filmid „Alice linnades“, „Teede kuningad“, „Ameerika sõber“, „Asjade seis“, „Paris, Texas“ (1984), „Iha tiivad“ (1987) ja „Maa sool“ („The Salt of the Earth“ 2014). Kaader filmist „Alice linnades“.

Wendersi retrospektiivis linastuvad filmid „Alice linnades“, „Teede kuningad“, „Ameerika sõber“, „Asjade seis“, „Paris, Texas“ (1984), „Iha tiivad“ (1987) ja „Maa sool“ („The Salt of the Earth“ 2014). Kaader filmist „Alice linnades“.

Saksa uue laine üks võtmeisikuid Wim Wenders lausub oma dokumentaalfilmi „Linnade ja riiete märkmik“ („Aufzeichnungen zu Kleidern und Städten“, 1987) avamonoloogis: „Identiteet – juba see sõna ajab mulle judinad peale. See heliseb tasakaalust, mugavusest ja rahulolust. Identiteet, mis see on?“ Sellele küsimusele on Wenders vastust otsinud maailma eri paigust ning toonud seeläbi kinoekraanile hulgaliselt filme, mille seast leiab nii teri kui ka aganaid.

Wendersi loometee tundub olevat läinud väga loomulikku rada: kõik tükid sobituvad valatult kollaaži, tema eripalgelisse ja -tasemelisse, kuid siiski lummavalt terviklikku filmograafiasse. Sõjajärgses trööstitus Düsseldorfis üles kasvanud Wenders hakkas juba lapsena huvi tundma maalide vastu, mis pakkusid alternatiivi teda ümbritsevale lohutule reaalsusele. Hoolimata sisemisest survest isa eeskuju järgida, jättis Wenders meditsiiniõpingud siiski pooleli ning suundus maalikunsti. Suuresti tänu ameerika eeskujudele, kes hakkasid samuti maalimise kõrvalt filmindusega tegelema, hiilis filmikunst tasahilju ka noore Wendersi ellu. Alguses suhtus Wenders filmi kui maali n-ö käepikendusse ning valmisid mitmed liikumatu kaameraga ühekaadrilised lühifilmid. Seejärel hakkas ta aga hoomama filmikunsti ja aja suhet ning oli sellest lummatud. Selle aasta alguses Berliini filmifestivalil elutöö Kuldkaru vastu võttes ütles Wenders, et filmis muudetakse elu aeg (lifetime) filmiajaks (filmtime): „Elu on fluidum ning tundub hõlmamatu, kuid saab lõpuks ikkagi otsa, filmiaeg on aga jäik, justkui ajakapsel, kuid kestab veidral kombel kauem kui meie“*  – film elab meid üle.

Wendersi filmid on väga aja- ja kohaspetsiifilised, isegi kui need kaks aspekti ei ole täpselt määratletud. „Iha tiivad“ („Der Himmel über Berlin“, 1987) lihtsalt ei saaks toimuda kusagil mujal kui Berliinis 1987. aastal. Sama oluline on (muutuv) keskkond ka Wendersi road movie’de triloogias „Alice linnades“ („Alice in den Städten“, 1974), „Vale liigutus“ („Falsche Bewegung“, 1975) ja „Teede kuningad“ („Im Lauf der Zeit“, 1976), millega režissöör saavutas laiema tuntuse ning kus rännatakse lõpututel teedel läbi anonüümsete linnade nii Ameerikas kui ka Ida- ja Lääne-Saksamaa piiril. Need ei ole road movie’d selle jandilikus mõttes, mis on viimasel ajal žanrile külge kleepunud, vaid pigem meditatiivses tähenduses – mõtisklused kohtade üle, kust film läbi viib. Kohad ise ei olegi nii olulised kui inimesed nendes kohtades ehk, nagu Wenders ütleb dokumentaalfilmi „Linnade ja riiete märkmik“ avamonoloogis: „Meie elame linnades. Ja linnad elavad meis.“ Wendersi elufilosoofia kandub publikuni pikkade liikuvate kaadrite ja pealtnäha juhuslike, kuid tähendusrikaste vestluskatkete kaudu. Kordusmotiiviks on helistamine. Millegi igatsemine, millegi otsimine. Üksikud inimesed ja üksiolemine. See on küll sageli idealiseeritud üksindus.

Igasugune kunst pakub sageli rohkem teadmisi oma looja kui objekti kohta. Kohati tundub, et Wenders jutustab oma filmides iseendast. Tema filmid on täis ilmselgeid seoseid ta enda isiku ja (identiteedi)otsingutega ning režissööri nooruspõlv kajab tema esimestes filmides kaasa. Seni peaaegu viiskümmend aastat väldanud ja ligi viiekümnest filmist koosnev loomepagas moodustab lausa viidete rägastiku. Huvitava nüansina figureerib Wendersi varasemates filmides sageli Rüdiger Vogleri kehastuses Philip või Bruno Winter, tegelane, kelle amet filmist filmi muutub, kuid kes jääb olemuslikult alati samaks. Vogler mängib fotograaf Philip Winterit filmis „Alice linnades“, kinotehnik Bruno Winterit „Teede kuningates“ ning Wilhelmi (Wim on lühend Wilhelmist) „Vales liigutuses“. On oletatud, et Winter on pseudonüüm ja Wendersi alter ego, keda režissöör aeg-ajalt kasutab, et anda hääl oma identiteedipainele. Filmis „Alice linnades“ ütleb Winter, et kaotas Ameerikas sihitult ringi sõites kontakti maailmaga, mille peale Angela vastab: „Sa kaotad maailmaga kontakti siis, kui kaotad oma identiteeditunde.“ Vogleri Winterit kohtab Wendersi filmograafias taas alles 15 aasta pärast eradetektiivina filmis „Kuni maailma lõpuni“ („Bis ans Ende der Welt“, 1991) ning taas kaks aastat hiljem filmis „Nii kaugel, nii lähedal“ („In weiter Ferne, so nah!“, 1993), mis on omamoodi järg „Iha tiibadele“ ning kus Winteri kaitseinglit mängib varem Alice’ina tuntud, kuid vahepeal suureks sirgunud näitlejanna Yella Rottländer. Viimati ilmus Winter aga helirežissöörina 1994. aastal filmis „Lissaboni lugu“ („Lisbon Story“).

Juba road movie’ triloogias eritleb Wenders tulenevalt oma nooruspõlve keskkonnast – sõjajärgse Saksamaa ajaloota jäämine ja identiteedikriis, mis oli sobiv pinnas lääne kultuuri pealetungile – Ameerika-Euroopa (kultuuri)suhteid. Ta teeb seda kergelt adornoliku maiguga, kuigi jääb kokkuvõttes alati pigem helgeks. Eelnevad filmid olid justkui sissejuhatus liikumiseks edasi Ameerikasse, kus Wenders alustas koos produtsendi rollis Francis Ford Coppolaga krimifilmi „Hammett“ (1982), mis pidi algselt valmima Nicolas Roegi käe all. Coppola tahtis aga filmitegemist liigselt oma kontrollile allutada ning nõudis peaaegu täielikku ümberfilmimist, mistõttu võttis filmi jõudmine kino­linale (kust ta kiirelt kadus ja unustusse vajus) neli aastat. Coppola Zoetrope’i stuudios jäi muide vaata et pool plaanitud filmidest valmimata, kaasa arvatud üks David Lynchi oma. Algsest materjalist jäi „Hammettisse“ vaid killuke ning esimene, n-ö Wendersi versioon hävitati segastel asjaoludel. Nii seisab film siiani Wendersi kodulehel ilma aastaarvuta „Ameerika sõbra“ („Der amerikanische Freund“, 1977) ja „Asjade seisu“ („Der Stand der Dinge“, 1982) vahel. Viimane kasvas välja just nimelt „Hammetti“ tegemise kogemusest ning räägib režissööri ja produtsendi vahelistest pingetest. Ameerika ja seal kogetu mõjutas Wendersit palju, kuid iseseisev ja üsna jäärapäine režissöör jättis oma jälje ka Ameerikasse.

Sõpruse retrospektiivi on muidugi välja sorditud parimad palad, Cannes’is Kuldse Palmioksaga ja Veneetsias Kuldlõviga pärjatud filmid ning üks Oscari nominent, ent Wendersi rikkalikus filmipagasis leidub ka pehmelt öeldes mitte nii häid töid. Pärast mitmeid suurepäraseid filme tabas Wendersit mingit sorti loomekriis, sest 1990. aastate mängufilmid on üsna nigelad, samas kui hoogu hakkasid koguma tema dokumentaalid. Kukalt kratsima panevaid fopaasid jõuab Wendersi käe alt kinolinale siiani ning sageli süüdistatakse teda eneseimetlusse ja pealiskaudsusse mandumises. Wenders ehitab sageli üles huvitava olukorra ning hakkab seejärel seda (vahel lõpmatuseni) justkui nämmutama. Viimati tabas filmiajakirjanikke kollektiivne pettumus Berliinis, kus filmis „Kõik saab korda“ (2015) oli samuti antud põnev alguspunkt, ent edasises piirduti sisutühja keerutamisega ning publik oli sunnitud kaks tundi vaatama James Franco ilmetut nägu. Wenders on öelnud, et see, mis on tehtud ilma kindla veendumuse ja armastuseta, on tühine ega jää ellu. Raske arvata, kummast siis osa filmide puhul puudu on jäänud.

Ennast töönarkomaaniks nimetav Wenders on öelnud, et ei suuda oma elu ja filme lahus hoida ning seetõttu jätkab filmitegemist niikaua, kuniks antud. Parasjagu on tal käsil uus film, Peter Handke lavastusel põhinev „Aranjueze kaunid päevad“ („The Beautiful Days of Aranjuez“, 2016), mis on nende viies koostööfilm. Filmist „Kõik saab korda“ tuleb kaasa operaator Benoît Debie ning ekraanil on võimalik näha ka muusik Nick Cave’i. Tutvustus kõlab jällegi suurepäraselt, ent seda, mis tegelikult lõpuks kinolinale jõuab, on võimatu ennustada.

* http://www.wim-wenders.com/wim-wenders-awarded-berlinale-honorary-golden-bear/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar