Mees, kes leidis õige meetodi nii elus kui teaduses

Alvar Loog

Juri Lotman: „Ma olen alati pidanud viidet olukordadele väärituks. Olukorrad võivad murda suure inimese, kuid nad ei saa olla tema elu määravaks loogikaks.”        Jalutuskäigud Lotmaniga. Koostanud Mihhail Lotman. Tallinna Ülikool, 2011. 500 lk.  Alustan isiklikust. Juri Lotman ja Immanuel  Kant – need on mõtlejad, kelle kirjutiste poole intellektuaalses tasakaalutusseisundis ikka pöördun. Mõlema mehe tööde lugemine on mulle teraapia, kui teadvuse hügieen, intellekti (ning kitsamalt: personaalse humanitaarteaduste metoodika) tehnoülevaatus.  Paljude loetud mõtlejate hulgas on just Kant ja Lotman andnud mulle teoreetilise vundamendi.  Ent selle korrasolekut on vaja vahepeal kontrollida – siis püsivad ka seinad püsti ning katusel on, millele toetuda. Teadlikolu vundamendi seisukorrast ning ka täpsest asukohast ennetab võimalust, et mõni uus sein võiks sattuda päris palja mulla peale. 

Kanti puhul haarab käsi riiulist kõigepealt  väikseformaadilise ning emakeelse „Prolegomena” (tõlkinud Jüri Saar) järele, Lotmani puhul on selleks saanud ja jäänud tema „Kultuurisemiootika” artiklikogumik. Kui jätame välja varem avaldatud Puškini monograafia ning paar kirjandusõpikut, oli 1990. aastal ilmunud „Kultuurisemiootika” puhul tegu kõigest paar aastat hiljem surnud Lotmani esimese raamatuga eesti keeles. Seejärel on meil tõlgitud ja avaldatud veel kümmekond tema  teost. Pisut paradoksaalselt sisenes peaaegu kogu täiskasvanuea Eestis elanud Lotman tõlgete kaudu kohalikku kultuuriruumi alles pärast oma bioloogilist surma. Ja tundub, et tänasel päeval teda siinmail mitte ainult ei austata ja osteta, vaid ka loetakse ning armastatakse. Aastatuhandevahetusel valisid eestlased Lotmani XX sajandi Eesti teadlaseks. Tartu linn püstitas talle teenitult mälestusmärgi.       

Ent milline oli Lotman inimesena? Isikukeskse meelelahutusmeedia ning biograafiakirjanduse buumi ajastul tundub see paljudele ilmselt küsimuste küsimusena. Eesti keeles sellele senini mingit hõlmavamat vastust  ei olnud. Ainsana, ehkki kaudselt, täitis eluloo ja psühholoogilise isikuportree funktsiooni 2007. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud „Valik kirju” (koost Marek Tamm), mille vaevalt sajale leheküljele pole just palju mahtunud. Ära võiks märkida ka Eestis valminud dokumentaalfilmi „Lotmani maailm” (rež Agne Nelk, 2008), ent seal on kultuurisemiootika põhimõistete esitamise kõrval üksnes Lotmani eluloo põhipunktid välja joonistatud.     

Äsja ilmunud „Jalutuskäigud Lotmaniga” on koostaja Mihhail Lotmani sõnul katse näidata seni eelkõige või üksnes teadlase ning pedagoogina tuntud Juri Lotmanit „teisest küljest, eluloolisest ja isegi olmelisest” (lk 9). Kui raamatule üldse midagi ette heita, siis üksnes asjaolu, et see konkreetne taotlus pole  teose mahtu (ca 500 lk) arvestades eriti hästi realiseerunud. „Jalutuskäigud Lotmaniga”, mis pole mitte biograafia, vaid artiklite kogumik (26 teksti kaheksalt autorilt), jaguneb lähemal vaatlusel kolmeks osaks, millest vaid üks täidab koostaja välja lubatud funktsiooni. Häid lambaid (ja siin on ainult head lambad!) mahub teadagi ühte lauta palju, ent ülejäänud kaks mõttelist alajaotust (valik Lotmani Eesti meedias ilmunud intervjuusid ja publitsistikat  ning Tartu-Moskva koolkonda käsitlevad tekstid) väärinuks koos täiendustega kindlasti omaette raamatukaasi. Tinglikult võiks välja tuua ka neljanda alajaotuse: Juri Lotmani kirjutatud portreed oma õpetajatest. 

Eluloolist ja olmelist avab kogumikus eelkõige Juri Lotman ise. Paraku piirduvad tema elu viimastel aastatel haiglas dikteeritud mälestused peamiselt sõjaseiklustega. Mõned leheküljed on ka lapsepõlvest, sõjajärgsetest õpingutest Leningradis, töökohaotsingutest, naisevõtust ning Tartu kolimisest, ent kogu sellele järgnenud pikk Eesti periood on nii Lotmani enda kui kolleegide poolt meenutamist leidnud peamiselt või üksnes pedagoogi- ning  teadustööga seoses. Neis mälupiltides Lotman ikka muudkui õpetab, administreerib, korraldab, toimetab, mõtleb, väitleb ning kirjutab. Peaaegu kõik raamatus kõneks tulevad kohtumised või koosviibimised on seotud teaduslike asjaajamistega ning seega kirjeldustes ühel või teisel moel nendest varjutatud. Lugejana on mul kahju, et Juri Lotmani vanim poeg Mihhail Lotman pole pidanud vajalikuks või võimalikuks kogumiku koostajana selles ise autorina  üles astuda. Leian, et just täpselt see vaatepunkt, mida tema ühena vähesest pakkuda saaks, on siit raamatust puudu.       

Biograafilise ning isikliku poole pealt täiendavad Juri Lotmani enda mälestusi kõige enam tema õe Lidia meenutused oma vennast, kuid  ka siin leiavad käsitlemist üksnes Juri Lotmani lapsepõlve- ning õpinguaastad. Lotmani isikuomadusi ning teadusväliseid juhtumisi võtavad teemaks ka Viktoria Kamenskaja, Boriss Jegorov, Vladimir Uspenski, Julius Schreider, Vadim Bajevski ja Peeter Torop, aga mingit sidusamat lugu või psühholoogilist portreed neist kokku ei saa. Lotman kerkib neil lehekülgedel lugeja ette ikka rohkem teadlase kui inimesena. Peeter Torop kirjutab seda tähelepanekut osaliselt  siludes, et Lotmani fenomen seisneski muu hulgas tema „natuuri terviklikkuses, teadlase ja isiksuse lahutamatuses” (lk 373). Mitmetest sõnavõttudest kõlab läbi Lotmani kõlbelisus, rüütellikkus ning koguni aadellikkus. Peeter Torop võtab selle kokku sõnadega: „Ta oli see inimene, kelle kõrval tunti häbi oma rumaluse, nõrkuste või lihtsalt kasvatamatuse pärast” (lk 485).     

Ent mõni aasta tagasi ilmunud „Valitud kirjade”  ühest allmärkusest (autoriks eeldatavasti toimetaja Marek Tamm) tuleb välja, et Lotman polnud päris pühak, kellena ta värskes raamatus läbi kolleegide ja sõprade pilgu välja joonistub: „Hingeliselt rasketel hetkedel kaldus J. Lotman teravalt ja ebaõiglaselt arvustama inimesi, kes teda kateedris ümbritsesid”1. „Jalutuskäikudes” võtab selle koduse keskkonna kontekstis teemaks vaid Viktoria Kamenskaja: „Juri oli väga äkiline ning Zara [Mints – Juri Lotmani  abikaasa ja kolleeg – A. L.] kohutavalt kergesti solvuv, sageli tülitsesid nad pisiasjade pärast” (lk 297). Vadim Bajevski kirjutab aga võimalikest negatiivsetest iseloomujoontest üksnes eituse kaudu: „Olen korduvalt kuulnud, et JLiga oli raske polemiseerida, ning isegi seda, et ta polnud dialoogiks avatud. Minu kogemus selle arvamusega ei ühti” (lk 472). Paar huvitavat juhtumist, mis minu silmis Juri Lotmanile inimlikku mõõdet lisavad, on kirjas Vladimir  Uspenski (lk 404) ja Vadim Bajevski (lk 459-460) meenutustes.         

Nii Juri Lotmani enda kui kolleegide mälestustest jääb pisut üllatava ning samavõrd meeldiva asjaoluna silma, et siin (v.a Vadim Bajevski,  lk 451–454) ei klaarita tagantjärele oma ajastuga – see oli loovintelligentsile teadagi raske – mingisuguseid arveid, ei otsita ega kehtestata ajaloolist tõde ja õigust (võrdluseks nt Dmitri Šostakovitši mälestusteraamat „Tunnistus”, mis suuresti üksnes sellele ongi pühendatud). Mihhail Lotman kirjutab kohe eessõnas, et „JL ei olnud Nõukogude süsteemi ohver” (lk 21), Peeter Torop tuleb selle teema juurde tagasi kogumikku lõpetavas sõnavõtus: „Need olid  ajalikud asjad, aga Lotman keeldus olemast ajalik. Ta ei olnud kimbutajate ohver” (lk 483). Sellega seoses väärivad tsiteerimist Lotmani enese read kirjast Boriss Jegorovile (20.-21. X 1986): “Ma olen alati pidanud viidet olukordadele väärituks. Olukorrad võivad murda ja hävitada suure inimese, kuid nad ei saa olla tema elu määravaks loogikaks”2.   

Raamatu põnevaim osa oli minu meelest Eesti meedias ilmunud intervjuude ning sõnavõttude sektsioon kogumiku keskel, see võiks olla ühtviisi huvitav ning arusaadav nii gümnasistidele kui akadeemikutele. Sealt sain muu hulgas kinnitust oma ammustele kahtlustele,  et Juri Lotman polnud mitte üksnes võimekas teadlane, vaid ka väga tark inimene (mis ei ole sugugi enesestmõistetav). Paljudest esitatud mõtetest väärib selle põgusa ülevaate lõpetuseks tsiteerimist lõik, kus Lotman räägib semiootilise analüüsimeetodi (potentsiaalsete kuri)tarvitajate hoiatamiseks ilukirjanduse uurimise näitel nähtusest, mida olen ise nimetanud halvustavalt „esteetiliseks günekoloogikas”: „Arvan, et tavalise lugeja tunnet ei  tohi hävitada mingi analüütiline tegevus. […] kirjandus pole loodud analüüsimiseks. […] Kui ma piirdun analüüsiga, asetan teksti inimese olukorda, kes tahtis vestelda sõbraga, sattus aga selle asemel diagnoosi paneva arstiga jutlema. Tema kõneleb minuga, aga mina panen talle diagnoosi” (lk 205).       

Vadim Bajevski kirjeldab oma tekstis tabavalt Juri Lotmani enese teadusliku mõtlemise viit peamist mõõdet ning järeldab, et „selline erakordselt rikkalik aparaat andis võimaluse  valida iga töö jaoks kõige suuremat edu võimaldavad meetodid ja lähenemised” (lk 458). Kogu raamat tervikuna aga veenab oma häälte polüfoonias, et Lotman leidis meetodi ja ülesande õige vahekorra peale teaduse ka elus. 1 J. Lotman. Valik kirju. Loomingu Raamatukogu 2007, lk 34. 2 Samas lk 37.