Meeleparanduse võimalikkusest

Evi Aruj?

Aeg-ajalt ujub ikka ja jälle pinnale tõdemus, et eesti rahvas käitub rumalalt, tapab ennast rõõmsalt ja uljalt mitmel viisil, nii kiirete kui ka aeglaste meetoditega, ei hooli ka ligimestest ega taha isegi majandusliku jätkusuutlikkuse huvides ennastsalgavalt paljuneda. Vanasti nimetati seda moraalseks allakäiguks või eetikakriisiks. Praegu kõlab see valevagalt, sest kontekst kõneleb muud.

Moraaliküsimused on inimese isikliku vastutusega seotud valdkond. Praegu ei saa inimese isiklikust vastutusest ühiskonna või lähedaste ees väga veenvalt kõnelda, sest see ei klapi liberalismiparadigmaga, kuigi on rahustav retoorikavõte, kui piirideta vabadus juba liiga palju ühiskondlikku saasta ja kaost toodab.

Vanadel aegadel moraalikategooriatega lahatud probleeme käsitletakse täna asjalikes suure plaani kategooriates. Näiteks, et mitmeharuline lõbutööstus kahjustab inimressurssi, mis toob kaasa ka suured majanduskahjud. „Inimressurss”, kes koguprodukti toodab ja makse maksab, ja see, et raha kulub palju – nendel argumentidel on teatavat autoriteeti, kuigi röövkapitalismi tingimustes, kus loomulik kadu kuulub protsessi juurde, on need samuti juba omajagu devalveerunud. Üksiksiku absoluutväärtus, personaalne vastutus ja väärikus – see ei ole nii oluline. On ju ka kõik meie eetika- ja moraaliskandaalid üles kerkinud võimuvõitluses allajääva institutsiooni „pattudena”, mille lunastajaks saab keegi „juhtoinastest”. Aga et ebamoraalsus ja sulindus on tegelik elunorm, siis mõjuvadki „moraalikampaaniad” sellena, mis nad on – mitte meeleparanduse, vaid võimu ümberjagamise toimingutena.

Ka religioosses kontekstis on moraaliküsimuste puhul mängus suur plaan – absoluut, mis tõotab karistust või preemiat teises ilmas. Sellest tuleneb muu, väiksem vastutus – ühiskonna, perekonna ja ligimese ees. Religioosse moraalikäsitluse puhul on vastutust nõudev suur kohtunik kusagil „väljaspool” asetsev jõud, jõuvälja keskmes on aga üksikisiku otsustused. See annab religioonile moraaliküsimustes teatava efektiivsuse – vähemasti sel puhul, kui usuinstitutsioone ei kasutata kasuliku mugandumisvahendina. Muidugi (kuigi usuõpetuse jüngrid väidavad vastupidist) on moraaliõpetus võimalik ka väljaspool mingi absoluudi mõjuvälja. Moraali võib käsitleda kui selliste ühiskondlikku stabiilsust tagavate käitumisnormide kogumit, mille ignoreerimine petab kaasinimeste õigustatud ootusi armastuse ja mitut liiki (ka majandusliku) turvatunde õiglasele ja solidaarsele jagamisele. Sellises käsitluses, kus on seotud üldised hüved ehk armastus ja turvatunne ning iga üksiku isiklik vastutus, on toimuva keskmena ikka veel alles inimene, lihast ja verest üksikisik.

Üksikisikut ei eksisteeri aga „suure plaani” kategooriatega kirjeldatud globaliseeruva maailma kirjeldustes. „Globaliseerunud” inimese puhul ei ole õieti olemas ka moraaliprobleeme, sest normide asemel on tähtsad mugandumine ja mobiilsus: valmisolek muuta kiiresti füüsilist, sotsiaalset või mentaalset „asukohta”. Sama eeldab ka multikultuurilisuse ideoloogia, mis nõuab valmisolekut lahustuda Teise ootustes ja vajadustes.

Nii on infoühiskonna pakutav infoküllus ja globaalsed „üldplaanid” kahe teraga mõõk. Ühest küljest peaks teadlikkus süvendama inimeste vastutustunnet ja soodustama arukat, „jätkusuutlikku” käitumist. Samas, tühistades üksikisiku tähenduse ja muutes tinglikuks identiteedi, vabastavad suure halastamatu masinavärgina antud objektiviseerivad maailmakirjeldused inimese vastutusest – seega ka normidest, mida vanasti seostati moraaliga ja metafüüsilise imperatiiviga ja mida täna üritatakse alal hoida sotsiaalse tervise ning ökoloogilise ja majandusliku jätkusuutlikkuse kategooria abil.

Maailm ja Eestigi oleks kindlasti kaunim koht, kui üldplaani aduva kodaniku teadvusse õnnestuks mingi imenipiga kirjutada ka isiklik vastutus. Aga kui inimene teab, kuidas ja miks kõik paratamatult „juhtub”, siis ei vaevu ta pingutamagi. Paradoks, aga üledoseeritud vabadus ja globaalne informatsioon toodavad fatalismi. Selle kõige tasakaalustamiseks ei aita vist muu kui toores jõud. Ju peab Teise austamine ja puude kallistamine praeguste ja uute euronormide toel vähemasti sama pühaks saama kui Lunastaja Issand. Sinnapoole asjad liiguvadki. Iseasi, kas inimene, see kurja juur…

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming