Meediast ja ühest teatavast nupust

Evi Arujärv

Meediakriitikat jahutab juba aastaid üks tuntud mõte: telekal on nupp ? kui ei meeldi, keera kinni; ajaleht ei meeldi ? ära loe. Soovitus end ?välja lülida? on absoluutselt küüniline: avalik teave on eksistentsiaalne vajadus ja üks põhilisi kodanikuõigusi ? nagu õhk ja vesi. Ajakirjandus on ?avalik asi?. Meediakriitika väljendabki vaistlikku veendumust, et ajakirjandus on ?avalik asi?, mitte ?hääl ülevalt? ja et ?nupp? selle reguleerimiseks peaks olema mingi ?kollektiivse aju? käes.   Ilmselt ütleks inimene tänavaltki ära põhjused, mis meedia autoriteeti kahandavad. Üks kriteeriume on vahendatud teabe olulisus või ebaolulisus. Siin valitseb kaks trendi: privaatsfääri serveerimine ?avaliku asjana? ja  pseudoreaalsuste esitlemine. Näeme, kuidas ameeriklased võidu vaklu söövad ja tippmodelle dresseerivad. Uudistesaade pakub reklaami, horoskoope ja mälumängu. Saame teada, kes kellega käib ja palju joob. ?Paljastamine? toimub hurjutades, kaugemas perspektiivis toimub avalikkuse täiendav ?liberaliseerimine?: mida näidatakse, on lubatud. ?Nupp? on meedia käes ja see lülib inimese välja eluliselt tähtsast tõelusest, suunates ta pseudotõelusesse.

 

Teine meedia usaldusväärtuse kriteerium on üldistustase: see peaks olema ?koht?, kus pakutakse välja  (mitte ei suruta peale) ? üldistusi, kus pannakse maailma kokku ? nagu vanadel aegadel toimisid pärimus, usundid ja rahvatarkus. Üldistus on töömahukas, kallis ja hüsteerilise poliitkorrektsuse olukorras ohtlik.

 

Tähtis meedia usaldusväärsuse kriteerium on erapooletus: erakondlike ja ilmavaateliste seisukohtade tasakaalustatud esitus, vähemasti avalik-õiguslikus meedias. ETVst jäävad silma võimukate normidega ideoloogiad (pealetükkiv vähemuste ja luteriusu propaganda), mitte isegi ilmavaatelise, vaid erakondliku sihikuga ?naljanurgad? ja sisuka dialoogi kasinus.

 

Avalikkuse kõige üldisemaks huviks võikski pidada konsensust, mis tõmbaks piiri olulise (üldiselt tähtsa) ja ebaolulise (privaatse, lokaalse, parteilise huvi) vahele, ja dialoogilisust, mis selle konsensuse võimalikuks teeb. Paraku seostub ?parempöördes? ühiskonnas iga viide ?avalikule asjale? ajalooliselt kompromiteeritud ideoloogiatega. Ja asi läheb tõesti keeruliseks, kui küsida, kes või mis peaks olema avaliku huvi kandja ? kas avalik arvamus (mis sõltub küsitlusviisist ja foonist ning on manipuleeritav), ?terve mõistus? (kollektiivne pärimus, mis elus kipub murenema eriarvamusteks), valgustatud eksperdid (kelle puhul kerkivad üles legitiimsuse ja erapooletuse küsimused) või ajakirjandus kui institutsioon (mille ärihuvisid looritab vabaduse-retoorika).

 

Põhiargument, millega ajakirjandus kui institutsioon oma sõltumatust ja moraalset õiguspärasust kaitseb, ongi viide ajakirjandusvabadusele. Piire ületav ja testiv vabadus oli tähtis vanade struktuuride ja kultuurinormide lõhkumise perioodil. Tänase juridifitseerunud ja mitmel viisil ?privatiseerunud? demokraatia tingimustes mõjub pateetiline udujutt vabadusest naiivsuse või demagoogiana. Nagu muudes valdkondades, on ka ajakirjanduse puhul ausam ja adekvaatsem kõnelda eksisteerivatest ja soovitavatest, kirjutamata ja kirjutatud regulatsioonidest.

 

Ajakirjanduse põhiregulaator on tänase ühiskonnakorralduse vundament ? turumajanduslik erahuvi. Majandusliku efektiivsuse nõue mõjutab võimsalt ka avalik-õiguslikku meediat. Seda ebavõrdset vastasseisu ?  mitmeti tõlgendatav avalik huvi versus meedia kui äriettevõtte huvid, õigused ja kohustused ? võib pidada meediaarutelu tuumaks ja põhiliseks komistuskiviks. Et arutelu demagoogiavahtu ei upuks, tasuks ehk silme ees hoida mõnda põhiküsimust: kas kodaniku põhiõigus on ennast avalikkusest ?välja? või hoopis ?sisse? lülitada? Ja kelle käes peaks olema avalikkuse pilti kujundava masinavärgi ?nupp? ?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming