„Me ehitasime Eestit, mitte saatkonda või konsulaati”

Reet Kasik

Kulle Raig, Pitkä matka lähelle. Naapuriksi vapaa Viro. K&K Kirjastus, 2011. 316 lk. Meil on tänaseks juba tubli riiulitäis raamatuid selle kohta, kuidas me uuesti iseseisvaks saime. Nende hulgas on nii mälestusi, dokumente kui ka analüüse, mis erineva detailsusega peegeldavad sündmusi Eestis või Moskvas ja mille keskmes on Eesti ja Nõukogude Liidu sidemete läbilõikamine. Hoopis vähem teame sellest, kuidas me uuesti maailma riikide hulka astusime, kuidas Eesti riik sai välispoliitika objektist välispoliitiliseks subjektiks. Meie mälus on Lennart, kes tantsis, seikles, võlus ja sädeles. Mihkel Muti romaani „Rahvusvaheline mees” kaudu on meil kujutluspilt ka „Lennarti poistest”, kes alguses ekslesid nagu siilid udus, innustajaks peamiselt julge pealehakkamine ja kirglik tahe. Aga olid olemas inimesed, kes teadsid, oskasid ja olid suutelised õpetama. Vahendajateks ja suhteloojateks said „Lennarti tüdrukud” – eeskätt Eeva Lille, Kulle Raig ja Piret Saluri. Keegi neist pole ega olnud ka tookord 1990ndate alguses enam nii väga „tüdruk”: neil oli elu- ja töökogemusi, Eesti-väliseid isiklikke suhteid ning sidemeid, mida võimaluste avanedes Eesti heaks kasutada, ja kõik nad olid seotud Soomega. Möödunud aasta lõpus avaldas Kulle Raig mälestusteraamatu „Pikk teekond lähedale. Naabriks vaba Eesti”. Raamat on soomekeelne ja kirjutatud soome lugejat silmas pidades, aga selle tõlkimine eesti keelde oleks tänuväärne ja vajalik lisa meie enesepildile. Raamat räägib sellest, kuidas Eesti ja Soome avastasid taas teineteist pärast Teist maailmasõda, millisena paistis Eesti taasiseseisvumine Soome poolt vaadatuna ja kuidas Eesti sai tagasi oma vana saatkonnamaja Helsingis. Kulle Raig on avaldanud nii eesti kui soome keeles mitu raamatut, mis nii või teisiti puudutavad Eesti ja Soome suhteid („Vikerkaare värvid” Lennart Merest, „Saaremaa valss” Georg Otsast, „Urho Kekkonen ja Eesti” jm). Raig on väga hea sulega kirjutaja, kes oskab nauditavalt ühendada isiklikult kogetu, põhjaliku ja usaldusväärse lugemuse ning asjaosalistelt kogutud mälestused. Fennougristi haridusega Raig on vahendanud ja korraldanud Eesti ja Soome suhteid nii toimetajana Eesti Raadios ja Soome Yleisradios töötades kui ka juhatades Eesti kultuurikeskust Helsingis, töötades konsulina, ajakirjandus- ja kultuurinõunikuna Eesti saatkonnas ning Soome Eesti-seltside liidu peasekretärina.

Raigi laialdased suhted Soome ajakirjanike ja kultuuritegelastega pärinevad ajast, mil ta töötas 1965–1975 Tallinnas soomekeelse giidina ja tõlgina, seejärel aga Eesti Raadio soomekeelsete saadete toimetajana. Raamatu esimene osa annabki põhjaliku ülevaate Soome haritlaste visast ja otsekohesest suhtlusest Eesti kultuuriinimestega, et hankida ja vahendada teavet Eesti tegelikust elust ja inimestest 1960. ja 1970. aastatel, kui Soome ametlikus poliitikas käsitleti Eestit üksnes õitsva ja areneva Nõukogude Liidu osana. Kui meie vanem põlvkond tuli nõukogudeaegsest koolist läbi nii, et seal meile Eesti ajaloost ja olemusest midagi ei räägitud, siis millises teadmatuses pidid olema soomlased, kelle ajalooõpikutes oli Soome ajaloo kõrval jupike küll niisugusest riigist nagu Nõukogude Liit, aga naaberriiki Eestit selles ajaloos ei mainitud. Kõnealune raamat on austusavaldus neile soomlastele, kes teadsid, mäletasid ja mõistsid olukorras, kus enamik nooremaid inimesi pidas Eestit vaid üheks Nõukogude Liidu maakonnaks. Kord kaugemal, kord lähemal virvendab taustal ka asutus koodinimega „Kindness, Generosity and Beauty”, lühendatult KGB.

Edasi kirjeldatakse üksikasjalikult, kuidas laulev revolutsioon ja Eesti püüdlused ühineda taas vaba läänemaailmaga kajastusid Soomes ja mõjutasid Eesti-Soome suhteid nii riiklikul kui ka avalikkuse tasandil. Kulle Raig elas ja töötas 1990. aastast Soomes ajakirjanikuna, kirjutas ülevaateid Eesti sündmustest, tegi reportaaže Soome raadiole, nõustas nii Soome kui ka Eesti poliitikuid ja äritegelasi, tutvustades meie probleeme ja selgitades taotlusi. Eesti uue põlve poliitikud ja äsja tekkinud ettevõtjad hakkasid üha tihedamalt looma suhteid Soome ametlike ringkondadega. Tõlgina osales Raig ka Eesti üleminekuvalitsuse peaministri Edgar Savisaare esimesel kohtumisel Soome peaministri Harri Holkeri ja mitme teisegi ministriga. Neid nagu ka muid mitteametlikke kohtumisi üha kõrgema taseme ametiisikutega kajastas intensiivselt Soome ajakirjandus. Soome ajakirjanikud käisid ka ise üha sagedamini Eestis. Sügisel 1990 avas Soome Tallinnas kultuuripunkti, mida hakkas juhatama Piret Saluri.

Tubli pool raamatust jutustab sellest, kuidas Eesti riik end Soomes 1990. aastate alguses uuesti kehtestas, kes olid need eestlased ja soomlased, kes üksteist abistades, töö käigus õppides, teadmisi kogudes ja jagades seadsid uuesti sisse ametlikud riikidevahelised suhted, ehitasid üles saatkonna ja said lõpuks Eestile tagasi oma maja – enne sõda ehitatud saatkonnahoone. Lennart Meri oli juba 1989. aastal Eesti Instituuti ehk vari-välisministeeriumi luues seadnud eesmärgiks, et Eesti tuleb Euroopas nähtavaks ja kuuldavaks teha. 1990.-1991. aasta vahetuse paiku loodi mitmes Euroopa riigis erinevate peitenimede varjus Eesti esindusi: Kopenhaagenis Baltimaade teabekeskus, Stockholmis Eesti ja Läti teabekeskus jm. Helsingis avati veebruaris 1991 Eesti kultuuripunkt – president Koivisto oli pidanud teabekeskuse nimetust liiga poliitiliseks – ja seda asus juhatama Kulle Raig.

Helsingis paiknevate välisesinduste, samuti Soome eri ringkondade teabevajadus oli suur, süvenevate isiklike kontaktide ja sõprussuhetega kaasnesid kasulikud nõuanded ja arendavad kogemused. Ülesandeid tuli ka oma riigilt. Märtsis tuli korraldada Soomes elavatele eestlastele võimalus osaleda rahvahääletusel Eesti iseseisvuse taastamise küsimuses. Oodati sadakonda inimest, õhtuks selgus, et hääletamas oli käinud 998 eestlast. Eesti valitsusliikmed käisid suve jooksul kohtumas oma Soome kolleegidega. Detailselt jutustatakse Moskva riigipöördekatsega, Eesti uue iseseisvumisega ja diplomaatilise tunnustamisega kaasnenud sündmustest Soomes – tõlgina või sekretärina osales Kulle Raig paljudel otsustava tähtsusega kohtumistel.

Kultuuripunktist sai konsulaat, hakati välja andma Eesti viisasid. Tuli hankida ja sisse seada sobivad ruumid, leida tööjõudu. Oma abi pakkusid Soomes õppivad Eesti üliõpilased ja muud noored, paljud jäidki sellele tööle ja neist kujunesid aja jooksul tublid saatkonnatöötajad. Viisa tehti tasuliseks ja nii saadi valuutat, millega toetada teisi välissaatkondi. Samal ajal tuli õppida saatkonna töö iseärasusi, omandada rahvusvahelise diplomaatia tavasid, koolitada töötajaid. Hindamatut abi saadi Soome välisministeeriumist ja paljudelt tuttavatelt kogemustega ametnikelt. Soome kogemuste põhjalt 1994. aastal kokku pandud konsulaarasjade käsiraamat oli aastaid hiljemgi välisministeeriumis kasutusel ja on võib-olla siiani.

Pärast diplomaatiliste suhete taastamist hakkas Soome riik Eestit aktiivselt toetama. Saatkonnale langes vahendaja roll. Põhjalikumalt on raamatus juttu kaubandussuhete ja kaitsekoostöö arendamisest, koostööst Tallinna välisministeeriumiga ja välisminister Lennart Merega, kellest lühikeseks ajaks sai ka Eesti esimene suursaadik Soomes. Järgmise suursaadiku Jaak Jõerüüdi põhitööks sai saatkonnahoone tagasisaamine. Raamatu viimases peatükis ongi antud ülevaade Itäisel Puistotiel asuva saatkonnamaja ajaloost ja jutustatud selle Eestile tagasisaamise lugu.

Kuigi tegemist on eeskätt mälestusteraamatuga, ei piirdu autor sündmuste ja suhete kirjeldamisega, vaid raamat sisaldab huvipakkuvaid analüüse, järeldusi ja üldistusi selle kohta, kuidas Eesti avanes maailmale, kuidas paljude inimeste pikaajalised ja sügavad Soomesuhted aitasid Eestil õppida ja omandada kogemusi rahvusvaheliseks suhtlemiseks.