Ämblikud Ameerikas

Mardi Valgem?

Emerson räägib alalõpmata tõest, ent seda lihtsat sõna ei ole kerge defineerida.  

Ralph Waldo Emerson “Inimkonna esindajad”. Inglise keelest Karin Suursalu. Loomingu Raamatukogu 2005. 152 lk.

 

Ühendriikide kirjandust läbib loodusest võetud lihtne kujund, mis evib eri aegadel eri tähendusi.  Kultuuri üldpildis määratleb sama kujundi erinev käsitlus muutlikku ajavaimu.  Kirjaniku loomingus aitab selline metafoorika kaardistada autori vaimset arengut. Koloniaalajastu alguses kirjutab puritaanlik pastor Edward Taylor nn “metafüüsilist” inglise barokkluulet matkiva vemmalvärsilise loo “Hämmelgas kärbsejahil” (1685), milles esinev Jehoova seaduste vastu eksinud hingi püüdev põrguämblik ei ole keegi muu kui Kurat.  Ligi kuuskümmend aastat hiljem jutlustab kalvinistlik teoloog Jonathan Edwards sellest, kuidas Kõigevägevam võib iga silmapilk põrgutulle heita inimese, kes ripub “peenikest niiti pidi” Tema näppude vahel nagu “ämblik või mõni muu vastik putukas” (“Patused vihase Jumala küüsis”, 1741). Usuvabadust taotlenud ning Inglismaalt Põhja-Ameerikasse rännanud Taylori loodud Saatanast saab niimoodi pisut enam kui poole sajandi jooksul Jumalale meelehärmi tekitav Edwardsi inimämblik, kes peatselt muutub Suurbritannia vastu võitlevaks ning poliitilist vabadust nõudvaks Uus-Inglismaa revolutsionääriks. 

Möödub veel oma sada nelikümmend aastat, mille jooksul toimub nii verise ülestõusuga saavutet iseseisvumine kui ka neegriorjuse lõpetamiseks peetud laastav kodusõda, enne kui XIX sajandi suurim ameerika laulik Walt Whitman, mõjutet Ralph Waldo Emersoni idealistliku suunaga transtsendentalismist, kirjutab kümnerealise luuletuse “Kannatlik hääletu ämblik” (1868). Inimhinge sümboliseeriv Whitmani ämblik püüab enesekindlalt (Emersoni self-reliance) haakuda teda ümbritsevas nagu mingis Platoni ideede maailmas leiduva jumaluse või ülihingega (Emersoni Over-Soul).  Sekulaarsel XX sajandil rakendab Robert Frost sama kujundit eksistentsialistliku värvinguga sonetis “Design” (1922), mille pealkirja võib tõlkida kui “Plaan” või “Muster”.  Luuletuse valgel lillel valget ööliblikat vaikselt nosiv paks valge ämblik märgistab surma ning universumi ükskõiksust.  Surm varitseb samuti nii Londonis kui ka Broadwayl 1992. aastal loorbereid lõiganud muusikalis “Ämbliknaise suudlus”. Nagu Herman Melville’i tuntud romaani valge vaal, hõlmab ka Robert Frosti valge ämblik negatiivseid mõisteid, millel ei ole midagi ühist Taylori ega Edwardsi sümboolikaga ning mis ei ühtu Whitmani optimismiga ega Emersoni varasemais teoseis leiduvate positiivsete arusaamadega.  Ent Emersoni hinges kaua pakitsenud pessimism on küpsemas skeptitsismiks. 

Sedagi arengut saab jälgida muutmatule kujundile antud värvingu kaudu.  Näiteks luuletuses “Ood ilule” (trükitud 1847) esineb romantiline “kiikuva ämbliku hõbeniit”.  Essees “Saatus” (1860) leiame seevastu realistlikuma kirjelduse “mao ja ämbliku kombest ning tiigri haardest”. Ämblikukujundi variatsioonid ei ole juhuslikud: Emersonile hakkab selguma elu tõeline pale.  Samuti võib väita, et Frosti ööliblika mahlu imev ämblik sündis tõenäoselt Emersoni “Saatust” lugedes.

2

Aastal 1850 trükki toimetet Emersoni “Inimkonna esindajad” on nüüd ilmunud Loomingu Raamatukogus Karin Suursalu eestinduses.  Esseekogus esineb mitte ainult vastupidiseid ja igasugustele kahtlustele maad andvaid mõttekäike, vaid ka meile juba tuttav kujund.  Emerson alustab sellega Shakespeare’ile pühendet peatükki, ent tõlkes on siin midagi kaduma läinud või õigemini juurde tulnud:

“Suurmehed paistavad silma pigem mõtete avaruse kui originaalsuse poolest.  Kui januneme seda originaalsust, mis koob hingeniidi loominguvõrguks, nii nagu ämblik koob võrku, või pottsepp otsib savi, põletab telliseid ja ehitab maja, siis selle poolest pole suurmehed kunagi originaalsed” (lk 96). 

Emersoni näiliselt kohmakas tekstis puuduvad tõlkes esinevad sõnad “või” ja “pottsepp”, mis loovad süntaktilise seose ämbliku ja savi vahel.  Isegi siis, kui tajume, et savi võib inimese loomisele vihjata, kasutab autor siin sihilikult konarlikku grammatikat.  (Inimese loomise kontekstis osutub aga tabavaks bowels‘i  ehk “sisikonna” tõlkimine hingeks (“hingeniit”), sest keskajal ja hiljemgi oli tõepoolest sellel sõnal niisugune lisatähendus.  Essees “Sõprus” (1841) koob Emerson – ilma ämblikke nimetamata – “uute suhete võrku” omaenda ühiskondliku lõnga või niidiga.  Ta toonitab, et ta teeb seda ise, ilma kellegi abita.  Eesmärgiks on seista omal jalul oma loodud maailmas.  Ülal tsiteeritud tekstis annab autor seega mõista, et Shakespeare ehib oma loomingut võõraste sulgedega, nagu juba 1592. aastal kolleeg Robert Greene seda Avoni luigele ette heitis.  Emerson ütleb küll, et näitekirjanikuna on Shakespeare “maailma parim” (lk 107), ent väidab sama hingetõmbega, et ta hindab teda “siiski teisejärguliseks”.  Varem peeti niisugust väljenduslaadi imelikuks ehk paremal juhul mõistatuslikuks.  Nüüd püütakse sellist kahevahel olemist nihutada Jacques Derrida katkelise proosa kategooriasse, et teha ka Emersonist dekonstruktivisti, ainult et Emerson ei lähe kunagi (nagu Derrida) äärmustesse. 

Sellegipoolest viitab tsiteeritud teksti süntaks omapäraselt hakitud stiilile, mida ei tohiks tõlkes siluda. Omapärase süntaksi juured ulatuvad siin veelgi sügavamale.  Emerson räägib alalõpmata tõest, ent seda lihtsat sõna ei ole kerge defineerida.  “Mis on tõde?  küsis pilkav Pilatus, ega jäänud vastust ootama”, kirjutab renessansiaegne filosoof Francis Bacon.  Kumb ütlus vastab käesolevas teoses siis tõele, kas see, et mõned peavad Goethe romaani “Wilhelm Meister” Shakespeare’i “Hamletist” paremaks, või see, et Goethe teosel on siiski märkimisväärseid puudusi?  On võimalik, et Emerson ei otsigi tõde kui niisugust, nii-öelda tõe mõtet või absoluutset mõistet, mis väljendub konkreetses idees või aates, vaid keskendub hoopis mõtlemisele, täpsemalt mõtlemise käigule, protsessile, mis on elastne, liikuv, suhteline, sest just selline vaimne võnkumine iseloomustab “Inimkonna esindajate” grammatikat ja stiili.

3

Emersoni esseekogu kaugeks vaarisaks võib pidada Plutarchose kreeklaste ja roomlaste “Paralleelseid elulugusid”.  Otsustava tõuke kirjutamiseks andis aga 1841. aastal ilmunud inglasest sõbra Thomas Carlyle’i teos kangelaskultusest (“On Heroes, Hero-Worship and the Heroic in History”).  Nietzsche, kes ei pidanud lugu kristlikust maailmavaatest, oli sellegipoolest suur Emersoni austaja. “Puuslikehämaruses” võrdleb ta Carlyle’i ja Emersoni, tunnistades viimase mõttemaailma inglase omast selgenägelikumaks, laiahaardelisemaks, mitmekülgsemaks ja peenekoelisemaks.  Ka “Lõbusa teaduse” esimese trüki tiitellehel tsiteerib Nietzsche Emersoni.  Risti vastu Carlyle’i raamatu aupaklikule idealismile, suhtub Emerson oma teosesse võetud isikuisse tugeva skepsisega.  Juba see, et ta nimetab neid inimkonna esindajaiks, väldib igasuguse ettekujutuse pronksi valatud kangelaskujudest.  Emersoni teos jaguneb (peale sissejuhatava osa) kuueks peatükiks eurooplastest, kes ei olnud mitte ainult saavutanud laia kuulsuse, vaid kes läksid ajalukku liignimedega: Platon – filosoof, Swedenborg – müstik, Montaigne – skeptik, Shakespeare – poeet, Napoleon – maailmavalutaja [ei ole sic!] ja Goethe – kirjanik.  (Neist pälvisid Carlyle’i austuse vaid Napoleon ja Shakespeare.)  Emersoni kuueliikmelisest meeskonnast langeks tänapäeval  arvatavasti välja unustusse langenud Swedenborg, sest isegi born again kristlased põlgavad teda. 

Ent see, kuidas Emerson temast kirjutab, väärib lugemist, eriti kui ta kirjeldab (lk 58) looduses esinevast põhimõttest, mis sarnaneb Benoit Mandelbroti fraktaalsuse ehk maakeeles murdumi (vt Mana 1992, nr 61-62, lk 61) printsiibile.  Mis puutub Napoleoni, siis meenutagem vaid, et Beethoven pühendas oma III sümfoonia (“Eroica”) Bonaparte’ile, ent kui viimane lasi end keisriks kuulutada, rebis helilooja partituuri tiitellehe tükkideks ning avaldas selle oopuse ilma Napoleoni nimetamata.  Ka Stalinile ja Hitlerile pühendati kord oode.  Võrdõiguslikumas ühiskonnas oleks Emersoni raamatus sobinud Napoleoni asemele kui mitte Rootsi kuninganna Kristiina või Vene keisrinna Katariina II, siis kahtlemata küll üks edukamaid ning haritumaid riigijuhte, Inglise kuninganna Elizabeth I – eriti kui teda võrrelda praeguste presidentidega, kellest rääkides tuleb kole kiusatus parafraseerida Artur Alliksaart: “Häda, kui paavianid pannakse troonile”.  Ent isegi kui mõelda äsja lõppenud XX sajandi suurmeestele/naistele, tekib küsimus, kas mõni tuleviku Emerson leiaks nende hulgast filosoofe või kirjanikke, keda niimoodi austada. Inglise mõttetark Alfred North Whitehead on öelnud, et läänemaailma filosoofia koosneb Platonile pühendet allmärkustest.  Ka Emerson pidas Platonit olulisimaks, sest muidu poleks ta teda valinud oma raamatu esimeseks inimkonna esindajaks.  Millegipärast puudub aga tõlkest esseekogu osa “Plato: New Readings”.  Nagu juba täheldet seoses Shakespeare’iga, käsitletakse siin Platonitki vastuoksuslikult: tema “mõtteterad hõlmavad kogu maailma kultuuri, need on koolitarkuse nurgakivi, kogu kirjanduse läte” (lk 24), aga ta on suure suutäie kätte lämbuv boamadu ja “tema kirjutistest puudub… elulähedane autoriteet, mis on omane kirjaoskamatute araabia ja juudi prohvetite kirglikele karjetele ja palvetele” (lk 44).  Sellest peatükist juttu tehes tuleb märkida mõnd tõlkesse sattunud ebakõla.  Leheküljel 27 esineb kahekordne vääratus, millest johtuvalt on Platonist saanud mitte Sokratese, vaid traagik Sophoklese jünger. Oleks veel, et mõni beduiin ajab segamini filosoofid Anaxagoras, Anaximandros ja Anaximenes, aga eestlane…!  Väike segadus kreeka keelest tuletet sõnadega esineb ka lk 83/84: inglise “autograph” on siinses kontekstis meie “autogramm” (allkiri).  Samuti lk 113 peaks olema juttu mitte Napoleoni bibliograafiaist, vaid biograafiaist (elulugudest).  Käesolev kirjutis ei ole mõeldud tõsiseks poleeemikaks hauataguse Emersoniga tema arusaamade osas Platonist.  Ent hoiatuseks lugejale, kes on valmis tormama raamatupoodi, et osta Platoni teoseid, olgu soovitet enne raamatukogus lehitseda näiteks “Pidusööki” – eriti seal esinevat Aristophanese suhu pandud lugu – ja alles siis vaagida Emersoni arvates Platoni “õpetust” (lk 40) sugupooltevahelisest armastusest. 

4

Emersoni hinges kaua pulbitsenud rahutus leiab väljapääsu skeptik Montaigne’ile pühendet peatükis.  Ajal mil renessanss liigub Itaaliast üle Prantsusmaa Inglismaale, märgistavad Montaigne’i “Esseed” koos Koperniku ja Machiavelli teostega taevariigiga tegeleva ilmavaate nihkumist inimesekesksele elutunnetusele.  Emerson kasutab sellise  maalibisemisega kaasunud terminoloogiat juba peatüki esimeses lõigus, mis kulmineerub klassikalise vastandite paariga: absoluutsus ja suhtelisus.  Ent tema skeptik ei ole nihilist, vaid erapooletu kahtleja, kes küsitleb nii keskaegseid dogmasid kui ka uue aja nähtusi ning  võtab seisukoha, et ise asja uurida, olgu selleks kirik või riik.  Emerson parafraseerib Montaigne’i lemmikmõtlejat, läänekultuuri kõige ürgsemat skeptikut Sokratest lausega “Teadmine on see, kui me teame, et me midagi ei tea” (lk 89).  Olles niimoodi kõrvaldanud traditsiooni poolt hinge istutatud arusaamad ja muud eelarvamused, asub skeptik kõike põhjalikult analüüsima ja vaagima.  

Kas see ongi siis Emersoni sõnum lugejale?  Umbes peatüki keskel asub ebatavaliselt lühike lõik (tõlkes vaid kolmteist sõna), milles “Inimkonna esindajate” autor küsib, kas Montaigne, kes valis oma juhtlauseks “Mida mina ka tean?”, mõistis õigesti elada.  Järgmises lõigus kasutab Emerson siin varem mainitud “Sõpruse” essees esinevat vana ja äraproovitud (ämbliku)võrgukudumise, lõnga ja niidi metafoori, mille võtmesõnaks on originaalis “thread”.  

Eestikeelses tekstis leiame selle koha peal seitse korda sõnad “niit” ja “side”.  Nooruses kirikuõpetaja ametit pidanud (ent peatselt selle maha pannud) kirjanik naaseb oma tuttava kujundikobaraga Jonathan Edwardsi jutluse juurde, kus Jumal hoiab peenikest niiti pidi patuseid inimämblikke põrgutule kohal.  Montaigne’i-peatükis sümboliseerib niit kristlikku traditsiooni.  Emerson kirjutab, et “me oleme loodud uskuma”, et “üks ja sama niit läbib kõike olevat”, et on vaja tundma õppida “niidi suunda” ning teada, et “see on katkematu” (lk 87).  Ent siis raputab ta end lahti tabudest ning konstateerib järgmisel leheküljel, et skeptikuil (kes pole minetanud kõlblustunnet) on siiski õigus: “iga vaimuinimene jõuab oma arenguteel sellesse vältimatusse järku, kus ta seab kahtluse alla kõik tavad”.  Aamen.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming