Mati mäletab:

 

Mind ja sadu teisi mu saatusekaaslasi võeti sundajateenistusse Nõukogude armeesse 1962. aasta 29. novembril. Esimesed paar päeva ja ööd saime lesida Hiiul, kunagise Pioneerpataljoni kasarmu naridel. Seejärel käsutati meid Hiiu raudteejaamas rongile. See oli aus reisirong, vist auruveduriga; sõit läks üle Tartu ja Valga lõuna poole ning esialgu tundsime end mõnusasti. Kõigil oli kaasas kodunt võetud söögikraami ja joogipoolist ning meid saatvad mereväelastest kroonumehed jagasid nn kuivpajukit – konserve, võid ja leiba, sest eks me olnud ju nüüd kroonutoidul. Sõjaväelist distsipliini ei üritatud meie seas esialgu veel sisse viia.

Riias haagiti meie rongi sappa paar vagunit Läti sundnõukogulastega ja sõit läks peagi edasi läbi Leedu. Vast järgmisel ööl sõitsime rongirataste kolisedes üle Neemeni jõe raudteesilla ja jõudsime Ida-Preisimaale, mis pärast II maailmasõda oli tehtud Venemaaks. Hommikul jõudis meie rong Kaliningradi, mis oli paremail aegadel kandnud Königsbergi nime.

Meie hämmastuseks oli värskete sõdurpoiste ešeloni Kaliningradi raudteejaamas vastu võtmas tuhandepäine kesk- või vanemas eas naistejõuk. Esialgu oli meile selgusetu, mida nood daamid ootavad – ega ometi mitte meid, Pribaltika poisse? Meie hulgas edu saavutamiseks tundusid nad nagu veidike vanavõitu olevat. Aga see saladus selgines kohe, kui kodusest kraamist täissöönud eestlased-lätlased hakkasid naistele välja jagama oma rongiteekonnal järele jäänud pajukit. Osutus, et seda see naistejõuk ootaski – prii leiba, võid ja konserve. Loopisime seda hääd kraami ka tagumistes ridades tunglevatele naistele.

Selline oli meie esimene tutvus Kaliningradi oblastiga 1962. aasta hilissügisel. See tutvus jätkus mereäärses linnakeses Pionerskis, kus meil oli umbes kolmepäevane peatus ja kus meid teenistuskohtadesse jaotati. Pionerskis elasime II maailmasõja aegseis Luftwaffe kasarmuis, mille möödunud aegade komforti võisime vaid aimata. Kunagised Wasserklosett’id olid põrandani maha lõhutud ja nende asemele oli õue tekitatud jõledalt haisvad välipeldikud.

Ma pole veel jõudnud tähendada, et teadmine – meid ootab ees nelja-aastane teenistus mereväes – mõjus paljudesse, ka minusse, masendavalt. Tol ajal kestis teenistus Vene sõjaväes üldreeglina 3 aastat ja sellega oli igaüks meist ka arvestanud kui karmi paratamatusega. Aga sattuda nelja aasta väkke… see tekitas tunde, nagu oleks meile eluaegne vanglakaristus määratud. Ainult vähesed optimistid meie hulgast arvasid, et teenistus mereväes on ikka hoopis auväärsem kui porises maaväes.

Pionerskis oli, nagu öeldud, jaotuspunkt. Seal jagati meid sinna, kuhu vaja. Mind ja veel paljusid teisigi meie ešeloni eesti poisse tundus olevat vaja Liepāja linnas Lätimaa läänerannikul, kuhu meid järgnevalt rongiga saadeti. Nüüd juba isiksusi nivelleerivas ühesuguses madrusevormis.

Tõeline kroonuelu algas minu ja mu kaaslaste jaoks Liepāja laevastiku elektromehaanika koolis. Tundus, et eesmärgiks on minusugustele tsiviilelust tulnuile selgeks teha, kui lollid ja saamatud me oleme. Ent ega seltsimehed ohvitserid selle tööga oma aega raisanud, selleks oli meie värskel laevastiku elektrikute rühmal näiteks üks slaavlasest vanemmadrus, kes ise sama kooli aasta varem lõpetanud oli. Oli teine ise aasta tagasi saanud vett ja vilet ja elas seda nüüd uustulnukate peal välja. Vastu talle aga hakata ei tohtinud, see tehti meile kahe sõjaväeprokuröri poolt selgeks – siis ähvardanuks trahvirood ja teenistuse pikendamine tolles parandusasutuses veedetud aastate võrra.

Nelja aasta väkke sattumise kõrval oli see uus masendusallikas. Enda arvates ma aastavahetusel 1962/63 enam väga rumal ei olnud, olin ma ju pärast Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikumi lõpetamist töötanud intelligentses seltskonnas projekteerimisinstituudis Eesti Projekt, oskasin lugeda ja kirjutada ning arvasin end teadvat üht-teist maailma asjadest.

Aga Vene kroonuga oli mõttetu neil teemadel vaielda ja otsustasin (hilinenult küll!) end sellest ebainimlikust kohast välja kavaldada. Mul oli eelnevalt olnud kopsunäärmete tuberkuloos, olin sellest küll napilt välja paranenud, kuid just sellepärast sattusingi sõjaväkke. Nüüd otsustasin end põhjalikult läbi külmetada, et vana tiisikus jälle välja lööks ja ma sellest koledast kohast tulema saaksin. Selle plaani aluseks oli asjaolu, et meie magamisruumid sealses koolis olid maru külmad.

Nüüd andsin oma teki ööseks naabripoisile või kursandile, nagu meid seal nimetati, ja magasin kõigi hämmelduseks ainult lina all. Esimesed kaks nädalat selle eksperimendi ajal köhisin nagu hobune ja tundus, et mu tobe plaan hakkab teostuma. Kuid siis kadus tasapisi köha ja ma tundsin, et nii magada pole viga midagi. Tuberkuloosi mulle tagasi ei tulnud, vastupidi – sain külma vastu karastuse, mida mu kaaslastel ei olnud.

Olgu öeldud, et mu Nõukogude sõjaväest pagemise katse põhjuseks ei olnud närud kaaskursandid, vaid närud pisiülemused, milliseid kohtab vist küll igas sõjaväes. Kaaskursandid olid mul mõnusad ja neist on mul parimad mälestused – venelasest Kassatkinist, volgasakslasest Adolf Burghardtist ja teistestki.

Teenisin Nõukogude Põhjalaevastikus rannakaatreil ja sain näha polaarmerd ning selle asukaid – valaskalu ja muid imeelukaid, lisaks veel virmalisi pea kõigil pilvitutel öödel. Tänapäeval maksavad sellised turismireisid üüratut raha, mina sain seda aga kroonu kulul nautida üle kolme aasta.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming