Materialistliku meedia mudas

Tarmo Teder

Ju on see paratamatu needus, et inimvaimu ideaalid siin maamunal pikkamööda loojumisele on määratud. Vastupanu pole kuigi avalik, eetos ja spiritualistlik logos võivad õilmitseda masside silme ja aju alt eemal, intellektuaalide klubides, ülikoolides, eriajakirjades, vahest ka kloostrites ja mingites sektides, karjades pole neil asja. Ja küllap on paratamatu ka see, et meedia on mandunud peamiselt meelelahutuseks ja kollaseks äriks, mis mängitseb seitsme surmapatu küüsis inimese ihadel. Mammon on ammu sõna üle võimust võtnud ja tagasiteed ma ei näe.

Võtame või kaks kunagist, nüüd oksjonile pandud kuldmedalit ja kultusliku jalgratta, mis on rahvale palju tähtsamad kui mingid muusikaloomise vahendid, laste lugemajuurutamine või lagunevate kirikute funktsionaalse uuendamise probleemistik. Nädalat poolteist ketrasid meie telekanalid, kollased ja ka nn valged ajalehed kuldrahade tagasisaamise vahus, sest kuldraha meeldib kõigile ja eesti kultuurgi näikse suures osas neile tuginevat. Nüüd aga kerkis tänu tantsupeo mentornõukogu kvoodindusele päevakorda naljakas küsimus: kui palju memmesid ikka tohib peomurule „Tuljakut” keerutama lubada, äkki peaks ennetavalt nende sääreluid ja südant hoidma või noorematele kepsutajatele ruumi tegema?

Olgu, hoopis ajakirjanduse inertsist tahtsin ma rääkida. Häda on selles, et hooti hakkan nõustuma ühe oma Tartu sõbra ütlemisega, et meie erakonnad on mingid poolkriminaalsed jõugud, kes on end demokraatiaetendusega Toompeale upitanud ja valitsevad ringkaitses ümber võimupiruka mitte kedagi teist juurde lastes. Nad on kehtestanud oma röögatu parteimassi kvoodi ja tagatubades valimistele positsioneeritud kandidaatidele antud häälte ülekande matemaatika.
Ühisloomelise rahvakogu ideestik tasalülitati Kadrioru jääkeldri kaudu riigikogu komisjonidesse näkitsemiseks ning küllap vaibub tasapisi ka päevalehtede jõuetu ina kartelliparteide, vabakondade ja kodanikuühiskonna teemal. Ja selles libisevas voos määndubki meie rahva uuenduslike mõtlejate ja südamevalutajate küllap siiratahteline ühisloome edasi.

Ajakirjandus oma suleseppadega oli hiljutiste kohalike omavalitsuste valimise eel kartlik ja reetlikki, kapitulantlikult loid ja inertne. Ei mäleta hästi, et keegi mõjukam arvaja oleks suuremas valges päevalehes lugejaid-valijaid selge sõnaga üles kutsunud hääletama just vabakondade ja kodanike valimisliitude poolt. Matemaatilise sundmõtlemise lõa otsas kiputi vabakondade potentsiaalseid hääletajaid hoopis peletama argumendiga, et ah, need hääled lähevad niikuinii prügikasti ja vana diktaator istub Tallinna meerina edasi.

Ma ei tea, kas oodatakse peatoimetaja selget suunist või valitseb toimetustes mingi õhust nuusutatud konsensus, aga mingit julget ja jõulist ajakirjaniku kui kodaniku üleskutset vabakondade toetuseks ei kostunud. Pealinnas loodeti uuele kursile ratsutada mõne värske parteitäku turjal, aga oma tallid hoidsid alles ikka vanad tuntud kronud.

Viisaka mässu leeki pole vaja hoida mitte ainult valimiste ajal, vaid iga päev! Muidu ei muutu ka nelja aasta pärast midagi. Reformierakond on ligi 12 aastat kultuuriministeeriumi tüürinud, selle aja jooksul on toetus kaunitele kunstidele poole vähemaks jäänud. Suretada üritatakse ka Sirpi, aga küllap känguvad ka nüüdsed türanlikud suretajad ise sama rada nagu kunagised koonukad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming