Marxism ja juhus

Jüri Lipping

Läinud nädalal esitleti Tartus kogumikku „20. sajandi mõttevoolud”, XX sajandit kujundanud mõtlejate kirjutiste valikulist ülevaadet, mis annab ühtlasi põneva pildi eesti noorema põlvkonna mõtlejate filosoofiahuvist. Alljärgnevalt Jüri Lippingu sõnavõtt kogumiku esitlusel ning kaks väikest stiilinäidet raamatust.    Kuna ma juhuse tahtel sattusin kirjutama marxismi peatükki, siis tundub nüüd olevat paslik kõnelda marxismi ärgitusel juhusest. Kas juhusel on marxismis üldse kohta? Õpetatud arvamus kinnitab ju meile, et marxismi näol on meil tegemist deterministliku mõtlemisega: seda nii ühiskonnateoorias (ökonomism) kui ka ajalookäsitluses (progressivism). Marxism olevat avastanud ja sõnastanud – nii jällegi arvatakse – ajalooarengu paratamatud seadused, pannud need teenima ühemõttelist ja selgepiirilist sihti ning seeläbi (vähemalt kaudselt) kõrvaldanud ka juhuse kui teoreetiliselt tõsiseltvõetava kategooria.

 

Ma ei taha selles küsimuses võtta lõplikku seisukohta; soovin vaid viidata tõsiasjale, et teistsugune lugemisviis on võimalik – ning et seda on tehtud. Mainitagu kas või Ernesto Laclau postmarxismi, kus kogu eelnenud traditsiooni tõlgendatakse sattumuslikkuse loogika ehk hegemoonia  keskse kategooria valguses. Siin ilmutab juhus end marxistliku teooria sümptomina – ja me teame, et sümptom puudutab, tunnistab ja markeerib alati midagi olemuslikku (olgugi et äraspidisel moel). Kuid täna tahan ma viidata juhuse ühele teisele seosele, mis avanes lugemise-kirjutamise käigus ja tundus mulle päris sümpaatne. Selles seoses liigendub juhus otsejoones marxismi ühe tunnussõnaga, lausa parooliga, mida enamus  ilmselt une pealt teab: see sõna on „materialism”. Ühesõnaga, räägiksin põgusalt sellest, mida Louis Althusser (oma hilisel perioodil, s.o varastel 1980ndatel) nimetab „kohtumise materialismiks”. See on materialism, mille kandjaks seesama juhus oma mitmesugustes teisendites: sündmus, täringuvise, langemine, ime, erand, fortuuna, vabadus, ka sattumus – sattumus, mille seos saatmise ja saatusega vääriks eraldi käsitlemist. Althusser nimelt  püüab rekonstrueerida tema sõnul üht „pea tundmatut materialistlikku traditsiooni filosoofia ajaloos”, mida ta lisaks „kohtumisele” nimetab ka „aleatooriliseks materialismiks”.

Kõrvalepõike korras täheldan selle alea’ga (kreeka k mängukivi, täring; hasart- või õnnemäng) seoses veel üht olulist problemaatikat: filosoofia ja poliitika vahekorda või, veelgi parem, filosoofilisuse ja poliitilisuse põimumist, nende vastastikust nakatumist (Derrida  väljendit pruukides), süükaaslust koguni. Sest kas pole meie lääne poliitilise ajaloo üks saatuslikum ja otsustavam – pöördelisem, aga sellega ka pöördumatum – lausumine mitte see: alea iacta est, liisk on heidetud? Althusser ütleb, et filosoofia seisab poliitikale sama lähedal kui huuled hammastele (mul on siin kiusatus libastuda ja öelda: kui hundid lammastele). Kõik see on kahtlemata intrigeeriv, seda enam, et lisaks Caesarile raputab juhuse täringuid ka paratamatuse raudne käsi. Ent mida see aleatoorilisus filosoofia seisukohalt õigupoolest tähendab? Aga seda, et filosoofial – kui totaalsel, totaliseerival, mõned ütleksid ka totalitaarsel ettevõtmisel – on välisus! Materialism ongi see, mis sunnib filosoofiat tunnistama, et tal on välisus – see miski, mida pole võimalik haarata ning et see haare (saksa Begriff) kätkeb endas alati teatavat jõuvõtet, väevõimu, vägivalda. Metafüüsilise sulustamise,  väljasulgemise asemel peab filosoofia sellele välisusele hoopistükkis avanema. Ent mis on sellise avanemise hind? Äratundmine, et sel puudub algus (lähtepunkt) ja lõpp (otstarve). Althusseri väitel ei saa mitte miski olla materialistlikum kui mõtlemine ilma algupärata ja ilma eesmärgita. Ning ka filosoofia pole lõpuks midagi muud kui „Holzweg der Holzwege” – raideteede raidetee, mis teatavasti ei vii kindlalt kusagile. 

Kes on aga sellisel juhul materialistlik filosoof? Ta ei ole „mitte see õudus, dialektiline materialist, vaid aleatoorne materialist”, kelle võrdkujuks saab Althusseri puhul seiklev vagabund, inimene tühjade kätega (homme de rien). Nõnda kirjutabki ta oma autobiograafias „Tulevik kestab kaua”: „Idealist on inimene, kes teab, millisest jaamast rong väljub ja kuhu suundub: ta teab seda juba ette, ning rongi peale istudes teab ta, kuhu läheb, sest rong  viib ta sinna. Materialist seevastu on inimene, kes hüppab liikuvale rongile, teadmata, kust see tuleb ja kuhu läheb.” See vagabund, vesternikangelane, suupillimees lähtub eikusagilt, vinnates ennast omaenese käte rammul „liikuvale rongile … mis on tema eest möödunud terve igaviku, nagu Herakleitose jõgi” ning maandub kusagil pärapõrgus, mingis mõttetus preerialinnakeses, olles avatud seiklustele, sekkumistele,  sõbrunemistele. Siin on Althusseri visandatud situatsioon: Saloon, õlu, viski. „Hei, semu, kust sa siia sadasid?”–„Kaugelt-kõrgelt.”–„Kuhu liigud?”–„Pole aimugi!”–„Oleks sulle tööd pakkuda.”–„Minugipoolest”. Preeria … Preerias ei saja pea kunagi. Nõnda kinnitab meile materialism kui epistemoloogiline, tunnetusteoreetiline kategooria – see on see, kuidas asjad meile näivad, kuidas need harilikult on. Ent aleatooriline materialism on ontoloogiline kategooria; sellekohaselt sajab siin lakkamatult. See „materialistlik vihmasadu” lähtub Demokritose-Epikurose aatomite rööpsest langemisest tühjuses ning kulgeb läbi Machiavelli, Hobbesi, Spinoza, Rousseau’ ja Marxi kuni Heideggeri ja Derridani välja. Althusser viitab korduvalt ka Ludwig Wittgensteini Tractatus’e avalausele: Die Welt ist alles, was der Fall ist (maailm on kõik, mis langeb-juhtub-sünnib). 

Tõepoolest, maailm sünnib mingil hetkel aatomi lõpmatult väikesest kõrvalekaldest, mis algatab kohtumise teise aatomiga, viib ühelt kohtumiselt teisele jne, hoides käigus kogu ahelreaktsiooni. See kõrvalekalle ehk klinamen (kr klinō kallutan) on ennustamatu ja seletamatu, „keegi ei tea kus, millal või kuidas see juhtub”, ent ometi määrab selle kohtumise struktuur kõik järgneva. Et kohtumine tekitaks „maailma”, ei tohi see jääda aatomite, elementide,  inimeste või mille tahes „põgusaks kohtumiseks”, vaid see peab olema kestev kohtumine. Selleks aga peavad aatomid evima teatavat afiinsust, vastavust, hingesugulust – võimet üksteisega ühineda ja moodustada püsivaid kooslusi. Maailm on niisiis kohtumine, mis on võtnud püsiva kuju ja muutunud sellega kogu tegelikkuse, kogu paratamatuse, kogu tähenduse, mõistuspära ja ajaloo aluseks. Preeria on tühi; see tühjus on olemuslik,  hädavajalik igasugusele aleatoorsele kohtumisele. Kohtumise filosoofia on tühjuse filosoofia, selle ainulaadseks „objektiks” (kui see sõna siia veel üldse sobib) on tühjus, olematus, eimiski. Ja säärasena on see pigem juba teatav mitte-filosoofia (rõhuasetusega mõlemal sõnal), sest see välisus, millest oli eespool juttu, see tõeline välisus asetseb, leiab aset filosoofias eneses – tolle märkamatu avatuse, valmisoleku, nihestuse, kõrvalekalde, kokkusattumise  kujul, millest võib ajapikku, hea tahte korral, sündida nii mõndagi. Ühesõnaga: juhuslikult kirjutatud marxism ja marxistlikult kõnetatud juhus …

Mida ma selle kiasmaatilise žestiga õieti öelda tahan? Noh, seda et, vaadake, siin me nüüd oleme!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming