Marwicki ilulugu: ajateljele tõmmatud seltskonnakroonika

Marek Volt

Pole teist nii paljude käibefraasidega vestlusteemat kui ilu. Marwick valdab seda teemat hästi, on omalt poolt lisanud ajaloolise mõõtme ja vormistanud sellest 350-leheküljelise iluloo. Marwicki eesmärgiks on „teha selgeks, milline on sellise mõjuvõimu olemus ja ulatus, mida füüsiline ilu on minevikus andnud ja annab tänini, ning samuti hinnata meeldiva välimuse tähtsust võrrelduna ilmetuse ja inetusega”(lk 15). Selle ambitsiooni rahuldamiseks  jutustab autor ajaloolase õhinaga lugusid sellest, kuidas iluga õnnistatul, olgu ta siis kehvik, kurtisaan, filmitäht või poliitik, õnnestus elus läbi lüüa: tõusta karjääriredelil, hankida paremaid/ilusamaid seksuaalpartnereid, rikkamaid armukesi või kõike seda kokku.

Kui meetodit õukonnale rakendada (3. ptk), saame ülevaate igat masti rojalistlikest tegelastest, kes oskasid oma ilu ära kasutada või selle tõttu kannatasid, ja kes siis, kas lähenesid  troonile või hoopiski kaugenesid sellest. Autori arvates võib julgesti öelda, et abielus mängib ilu tähtsaimat rolli nende jaoks, kellel on parimad valikuvõimalused, ning sel pole mingit tähtsus inimestele „kelle valikuid piirasid sotsiaalsed tingimused ja asjaolu, et nad ise polnud füüsiliselt kuigi atraktiivsed” (lk 155). Mitmete ajalooliste „figuuride” ilu polevatki väljaspool kahtlust: kaasaegsete asjakohased ülestäheldused võisid olla nakatatud  kadeduspisikust, või kirjutati välise ilu saavutused hoopis särava intellekti, läbitungiva moraalsuse või uskumatult cool’i käitumisviisi arvele. Samuti ei tuleks Marwicki arvates järele anda kiusatusele pidada kuulsate meeskunstnike töid oma ajastu iluideaali väljenduseks. Küsimusele, miks on Rubensi pekitarid just niisugused nagu nad on, tuleks vastust otsida isiklikest ja kunstilistest asjaoludest. Marwick on kohati ka humoorikas, ent see frivoolne  viis, millega ta lappab läbi kogu ajaloolise seltskonna (ja sellesse pürgijad), tekitab mingi süümekalaadse tunde, mis tabab kollast seltskonnakroonikat lugedes. 

Marwicki umbmäärane objektivism 

Siis, kui Marwick kirjutab justkui 1950. aastate Oxfordi tavakeelefilosoof, võib temaga ilmselt nõustuda: „Müüdid, eelarvamused, üliintellektuaalne peenutsemine ja ennekõike suutmatus tunnistada, et sõna „ilus” kasutatakse (täiesti õigustatult) mitmel erineval moel, on põhjuseks, miks inimese ilu on niivõrd hägune teema: me libiseme pidevalt ühe tähenduse juurest teise juurde nii, et moraalset ilu esitatakse füüsilisena  või väliselt kaunist inimest, kes meile juhtumisi ei meeldi, keeldutakse ilusaks tunnistamaks” (lk 14). Heidutav segadus kehalise ja hingeilu vahel saavat alguse juba Platonist. Ent kui Marwick hakkab järjekindlalt nõudma mitmete ilutüüpide eristamist ja manitsema meid selle eest, mida kõike ei tohi iluga ühte patta panna (ta on niisuguste tunnuste „iluks summeerumise” vastu), pole ma ühtäkki enam kindel, kas Marwick kaardistab erapooletult ilusõnavara rakendusvälja või teeb juba mingit peenemat sorti kontseptuaalset ilukirurgiat – sooviga ilusõnavarast välja opereerida moraalsed tähendusväljad. Kahjuks pole sellest eristamiskirest enam jälgegi, kui pruukida tuleb iluarutluste lemmikleksikat. Sõnade „ilunorm”, „iluideaal”, „ilu kriteerium” ja „ilu hinnang” tähendus ja eristatavus ei satu tal hetkekski pikema analüüsi alla ja see võib selgusenäljas inimese nii paksu  raamatu puhul korduvalt marru ajada. Näiteks väidetakse esmalt leheküljel 9, et ilu on eraldiseisev omadus, ja mõned read allpool samastatakse see ilu juba „hea välimusega” – see aga tundub liiga julge väide isegi siis, kui tegu on ainult näo ja figuuri iluga. Just „ilu on omaette omadus” on loosung, millega Marwick võitleb teiste samasuguste („ilu on vaataja silmades” ja „igal ajastul on oma iluideaal”) vastu. Ainult et selle loosungi  selgem tähendus tuleb ilmsiks alles raamatu lõpus: ilu „väärtus võistleb traditsiooniliste staatuse ja jõukusega, või hilisemal ajal ka hariduse või mõne muu turustatava andega, näiteks muusika või kirjanduse alal, kinnisvaraarenduses või aktsiaturul või – tulles hüppega tänapäeva – jalgpallis” (lk 301-302). Kuigi Marwick astub vastu marksismi, postmodernismi ja feminismi väitele, et „ilu on täiesti suhteline ja kultuuriliselt kujundatud”, deklareerides,  et „arusaam ilust [on] lääne ühiskondades püsinud ajaloo vältel sisuliselt muutumatuna”, on konkreetsete tõendite ja argumentide leidmisega ikka nii nagu lillelõhna püüdmisega kevadisel väljal.   

Ühiskonna ilukaart 

Niisiis jääb Marwicki teose kontseptuaalne külg ilmselgelt ajaloorubriigi varju – see on ikka seesama laialt levinud klišeekütkeis rahvaesteetika, mille kvintessentsi võiks kokku võtta järgmiselt: starteriks natuke „ilu on vaataja silmades”, „ilu on suhteline” või „ilu ei sünni patta panna” juttu ning pärast seda on kui möödaminnes pajatatud natuke sisemisest ja välisest ilust ning osutatud rahvasteaegade-kultuuride „iluideaalile” („augustamised/  venitamised”, Middendorfi Venus jms), tõdetakse kibekähku, et „maitse üle ei vaielda” ja minnakse laiali. Kuna Marwick tunneb ilmset vastumeelsust akadeemilise esteetika vastu (Eco teos „Kunst ja ilu keskajal” „nõretab akadeemilisest esteetikast”), võiks jätta ta raamatu hea meelega sinna, kuhu ta osaliselt kuuluda igatseb – elustiili ajakirjade lobisemishimulisse iludiskursusesse. Vastu tahtmist tuleb mul siiski tõdeda,  et mõnedest tabloidsetest tunnustest hoolimata, pole Marwicki raamat tõsisemale iluuurijale sugugi tarbetu. Esiteks muidugi seepärast, et „Ilu läbi aegade” võiks mitmekesise näitevaramuna sobida niihästi filosoofilise esteetika kursusesse, näiteks teine peatükk annab ülevaate Platoni ja Augustinuse teoste lääne ilufilosoofilist mõtet suurel määral mõjutanud kirjakohtadest, kui ka sugupooleuurijatele, moe- ja prostitutsiooniajaloolaste lektüüri hulka. Ent olulisem on ehk see, et Marwicki käsitlus annab hea lähtepunkti iluanalüüsi abstraktsemale, sotsiaalfilosoofilisele tasandile, kus uurime ilu võimu valikusituatsioonis, sõltumata sellest, kas tegemist on naiste, autode, teaduslike teooriate, sekspartneri või kahhelkivide valikuga ehituspoes. Kas pole siis nii, et partneri ja elukaaslase valikul keskmine isane mitte ainult tahab, et ta elukaaslane oleks ilus,  vaid ta ka peab valima võimalikult ilusa (vähemasti ilusama kui naabrimehe naise) – nõue, mis käib sageli käsikäes feministide väitel (maskuliinse) naist defineeriva nõudega, et „naine peab olema ilus”. Ja kas pole nii, et me mõistame hukka kirurgi (kui me just paadunud esteedid ei ole), kes keeldub operatsioonist patsiendi või meditsiinilise instrumendi üüratu inetuse tõttu. Niisuguseid olukordi tuvastades koorubki  välja (meie) ühiskonna ilukaart: diagnostiline aruanne selle kohta, kus on ilust lähtuv valik kohustuslik, soovituslik, või üldse lubamatu. Konkreetsete iluimperatiivide vastu mässajaid ähvardab marginaliseerumine ja süüdistus väärastunud ilumeeles. Ent nende julgustamiseks võib ütelda, et nii nagu poliitiline kaart, allub ka ühiskonna ilugeograafia ideoloogilistele ümberkorraldustele.