Marginaalid ja sissesõitnud

Uitmõtteid kodakondsusest ja kodanikest

MIHHAIL TRUNIN

Alustuseks olgu esitatud mõned hämmastavad faktid.

Eesti on maailma riikide hulgas Venemaa järel riigis elavate Venemaa kodanike osakaalu poolest teisel kohal: neid on siin ligikaudu 7 protsenti rahvastikust ehk ligikaudu iga neljateistkümnes. Mittekodanike arv on Eestis 25 aastaga vähenenud 32 protsendilt 6 protsendini ehk rohkem kui viiekordselt ning Eestis alaliselt elavaid muude riikide kodanikke on käesoleval ajal rohkem kui halli passi omanikke. Eriliste teenete eest antakse Eesti kodakondsus nüüd maksimaalselt kümnele inimesele aastas.

Fakte kodakondsusest

Nüüd aga mõned faktid, mis üldiselt ei ole imestamist väärt, kuid mille üle ma aga ikkagi ei väsi imestamast.

Enamik kodakondsuseta isikuid peab riigikeele tasemeeksamit enda jaoks solvavaks. On levinud arvamus, et Eesti kodakondsuse saamise protseduur on midagi eriti keerulist. Et seda on juba mitu korda lihtsustatud, ei tea aga kaugeltki kõik.

Alustan arutlust mainitud fakti üle lõpust. Võrdleme näiteks kodakondsuse taotlemise protseduure Eestis ja Venemaal. Ametlik informatsioon on järgmine:

Eesti kodakondsust saate taotleda kui:

– omate pikaajalise elaniku elamisluba või alalist elamisõigust või elamisluba (olete asunud Eestisse elama või olete Eestis sündinud enne 1990. aasta 1. juulit);

– olete elanud enne taotluse esitamist Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel vähemalt 8 aastat, millest 5 aastat püsivalt;

– olete sooritanud eesti keele oskuse eksami (eesti keele eksamit ei pea tegema, kui olete omandanud põhi-, kesk- või kõrghariduse eesti keeles);

– olete sooritanud Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksami;

– teil on püsiv legaalne sissetulek;

– teie elukoht on Eesti rahvastikuregistris registreeritud;

– olete lojaalne Eesti riigile.1

Analoogilist juhendit, mis on esitatud Venemaa välisministeeriumi veebilehel, ei ole võimalik tervenisti tsiteerida. See on oma kolm korda pikem, kirja pandud hambaid murdvas ametlikus stiilis ning üle koormatud bürokraatliku leksikaga. Märgin vaid, et Eesti kodakondsuse taotlemisel on riigilõiv 13 eurot, Venemaa kodakondsuse puhul aga 109 eurot. Et pilt oleks selgem, piirdun mainitud juhendi punktiga 7, milles on juttu keelenõuetest Venemaa kodakondsuse taotlejale.

Niisiis, taotlejal on vaja muu hulgas esitada:

Üks dokumentidest, mis kinnitab vene keele valdamist (riiklikul näidisel põhinev dokument hariduse omandamise kohta (mitte alla üldpõhihariduse), mille on välja andnud haridusasutus (-organisatsioon): kuni 1. septembrini 1991. aastal NSV Liidu koosseisu kuulunud riigi territooriumil, pärast 1. septembrit 1991 – Vene Föderatsiooni territooriumil; sertifikaat vene keele testi läbimise kohta (mahus mitte alla vene keele valdamise üldise baastaseme), mille on välja andnud haridusasutus (-organisatsioon) Venemaa Föderatsiooni territooriumil või välismaal, kellele Venemaa Föderatsiooni haridusministeerium on andnud loa korraldada välisriikide kodanikele vene keele kui võõrkeele teste; haridusdokument, mis on välja antud välisriigi territooriumil ja mille lisas on märge vene keele kursuse läbimise kohta ja tõend, mis kinnitab haridusdokumendi ekvivalentsust). Vene keele valdamist kinnitavate dokumentide esitamisest vabastatakse mehed, kes on saanud 65aastaseks, naised, kes on saanud 60aastaseks, ja I grupi invaliidid.2

Võrdlemiseks esitatud tekstide stiil ütleb muu hulgas üpris palju ka kahe riigi bürokraatlike protseduuride olemuse kohta: Eestis täpne, heasoovlik, mugav ja veniv; Venemaal mitte alati arusaadav ja kaugeltki mitte ka meeldiv. No mida tähendab see Venemaa juhendis esitatud kantseliidikomplekt? Aga ainult seda, et Venemaa kodakondsuse (nagu muide mis tahes muu riigi kodakondsuse) saamiseks on vaja sooritada riigikeele eksam. Enamik halli passi omanikke on venekeelsed. Mispärast siis eesti keele eksam Eesti kodakondsuse saamiseks näib neile alandav, aga vene keele (ehk oma emakeele) eksami sooritamine Venemaa kodakondsuse omandamiseks ei näi üldsegi absurdne? Tegelikult nii ongi: noored inimesed, kes mingil põhjusel soovivad saada Venemaa kodakondsust ja kellel ei ole Venemaal tunnustatavaid Nõukogude koolitunnistusi või diplomeid, lähevad tegema oma emakeele kui võõrkeele eksamit ning maksavad selle eest veel rahagi!3

Olla või mitte olla

Seoses Eesti kodakondsuse saamisega eriliste teenete eest meenub lugu suurepärase kirjaniku Andrei Ivanoviga. 2014. aasta lõpul ei pidanud valitsus vajalikuks anda kirjanikule Tallinna ülikooli rektori Tiit Landi esildise alusel kodakondsust, põhjendades keeldumist ametlikult sellega, et „sel aastal ei plaanita eriliste teenete eest kodakondsust anda“.4 Ma vestlesin Andreiga sellel teemal ning tuletan lühidalt meelde, mida ta vastas:

„Polnud mingit lugu. Kui midagi oligi, siis läks see minust mööda. Nõndasamuti, nagu pidulikul vastuvõtul võidakse kandikuga sinust kogemata mööda minna [—]. Ma võiksin minna ja sooritada põhiseaduse eksami, sest keeleeksam on ammu sooritatud. Aga ma ei lähe. Põhimõtteliselt. Ma arvan, et olen nagunii Eesti kodanik. On olemas erinevaid kodanikke. Mina olen niisugune. See on minu seisukoht. Ma ei pea eksamit sooritama. Ma olen siin sündinud, minu vanemad on siin sündinud. Ma isegi ei vaja Eesti passi, et olla kodanik. Kui keegi ei pea mind kodanikuks, peab see keegi oma vaated elule, maailmale ja seadustele uuesti üle vaatama. Ja see pole vastasseis ühiskonnaga, vaid lahkuminek bürokraatliku masina seisukohtadest mingites punktides. Olen alati arvanud, et see masin kunagi toob mulle minu passi.“5

Kui meeldiv ka ei oleks tsiteerida kainelt mõtleva inimese kaineid ja mõtestatud arutlusi, peab märkima, et tegemist on pigem erandiga: naturaliseerimisprotsessi läbimisest keeldumise taga on enamiku mittekodanike puhul kas laiskus, ideoloogia või siis mõlemad korraga. Niisugust mõtteviisi on silmapaistvalt kirjeldanud seesama Ivanov oma jutustuses „Tuhk“, mille kangelane elab Taani hipikommuunis ja tuletab meelde oma Eesti minevikku. See langes ühte just Eesti iseseisvuse taastamise algusega:

„Kui ma Annale teatasin, et olin halli passi võtnud, vaatas ta mulle otsa kummalise ja täiesti võõra pilguga. Ta ise oli juba varem võtnud Venemaa kodakondsuse ning ootas seda nähtavasti ka minult [—]. Ma ei mõistnud, mida ta rääkis. Neil aastatel ei mõistnud ma iseennast, ei leidnud eneses tasakaalu ega ka kohta selles kiiresti muutuvas maailmas, mis heitis eneselt kesta justkui mõni roomaja [—]. Eesti kodakondsust ma ei tahtnud, sest vastik oleks olnud teha keele- ja põhiseaduse tundmise eksamit. Või – ma äkki lihtsalt ei viitsinud? Tegelikult läksin ma kergema vastupanu teed. Võtsin välismaalase passi. Valisin kahest halvast parema. Ja püüdsin oma tegevusi poetiseerida, nagu oskaksin „a man in between“, ei lippu ega kodumaad. Siis oli moodne niimoodi rääkida [—]. Just sel ajal sündis mu teadvuses ettekujutus baltivenelasest. Inimesest, kes tunneb uhkust selle üle, mis tal puudub. Mida ta ei tahagi, et tal oleks. Kes on valinud, et tal ei ole. Kes tunneb uhkust, et ta selles uues imepärases maailmas on eikeegi. See, kes ei suuda. Kes on nõrk.“6

Mõistagi ei ole mittekodanike fenomenis midagi head. Kuigi kodakondsuseta isikuid on paljudes maailma riikides, on nad ainult Eestis ja naabermaal Lätis olnud siinses infoväljas aktiivsed juba üle kahe aastakümne järjest (ja andnud muide rammusat toitu näiteks Venemaa propagandale). See ei loo kunagi riigist paremat või atraktiivsemat ettekujutust, kuigi halli passi omanike arvu oluline vähenemine 25 aasta jooksul millestki positiivsest siiski tunnistust annab. Lõplikult kaovad nad nähtavasti alles mingi aja pärast ja loomulikul teel (eriti siis, kui on jõustunud kodakondsusseaduse parandus, mille kohaselt need Eestis sündinud lapsed, kelle vanematel kodakondsust ei ole, saavad automaatselt Eesti kodakondsuse).7

Mina 1990. aastatel Eestis ei elanud ja seepärast pean tunnistama, et mul on raske otsustada, kas sel ajal oli tegemist halli passi omanike ahistamisega, ja kui oli, siis kui kohutavaga. Näib, et juba nüüd võib see olla tõsise ajaloolise uurimuse objekt. Sel ajal tahtmatult välismaalasteks saanud inimeste psühholoogilised tunded aga on juba ilukirjanduses kajastamist leidnud:

„Pidid tõestama oma keeleoskust, selleks et töökohta saada. Pidid peast teadma kõiki Eestis leiduvad kasulikke maavarasid, et saada ükskõik missugust ametit. Et töökohta saada, pidid teadma mida tähistab rahvuslipu sinine värv, ja kuidas see tähendus on tekkinud, mida tähistab lippu valge värv, mida tähistab must värv Eesti Vabariigi lipul. Sinu eestlasest naaber seda kõike teadma ei pidanud. Olgugi et nii tema kui ka sina olite mõlemad Eestis sündinud. Võib-olla isegi ühel ja samal päeval, kõrvalpalatites. Mispärast siis mina, nagu ma olen, pean kodakondsuse saamiseks eksameid sooritama, tema aga, nagu ta on, ei pea? Mispärast temal on õigus, minul aga mitte? Neil päevil jõudsin ma selgusele ja valisin enesele oleku. Isik, kelle kaelus on kinni nööbitud ja kelle süda ajab põlgusest üle ääre.“8

Kui lohutamatult see kõik ka ei kõlaks, tuleb tunnistada, et nüüd on see taandunud olematuks. Maksimaalne ebamugavus, mida olen tundnud Eestis elava Venemaa kodanikuna, on seotud sellega, et lennujaama passikontrollis tuleb asuda märksa pikemasse järjekorda „Non EU citizens“, kuigi pean Tallinna juba ammu oma koduks.

Eestis elavatest Venemaa kodanikest rääkis hiljuti intervjuus raadiojaama Ehho Moskvõ peatoimetajale president Kersti Kaljulaid. Aleksei Venediktov: „Kas teie saate aru, miks need Eesti elanikud on valinud Venemaa, aga mitte Eesti kodakondsuse? Nemad on ju Eesti elanikud, nad on osa Eestist.“

Kersti Kaljulaid: „Ma ei tea, kas on olemas mingi üks ja ühine põhjus. Arvan, et siin on palju põhjusi, miks nad on teinud just selle otsuse, miks nad on valinud just Venemaa kodakondsuse. Paljud teised inimesed aga on valinud Eesti kodakondsuse ning mõned ei ole valinud neist kumbagi. Kõigil on selleks omad põhjused. Näiteks me teame, et on inimesi, kes hindavad võimalust sõita viisavabalt nii Venemaale kui ka Euroopa Liidu riikidesse. Seega otsustavad nad ise, mis on neile mugavam. Just seepärast inimesed ei arvagi, et neil tuleks kiiremas korras oma staatust kuidagi muuta. Ja meile on niisugune olukord vastuvõetav.“9

Peab arvama, et antud juhul on halli passi omanikud, samuti endised nn hallipassimehed, kes on võtnud endale Venemaa kodakondsuse, proua presidendiga samal lainel: ka neile on niisugune olukord vastuvõetav. Vaadakem asjadele kaine pilguga: vaevalt kavatseb ükski halli passi omanik saada parlamendiliikmeks, prokuröriks, kohtunikuks, ülikooli rektoriks või asuda muudele sellistele ametikohtadele, kus tohivad seaduse järgi töötada ainult Eesti kodanikud. Kui aga niisugune võimalus äkki tekib, siis on see hea stiimul kodakondsuse saamiseks. Vaevalt peatab sel juhul kedagi protseduuri „keerukus“ või kogetav „alandus“.

Kohalikud venelased

Ja lõpuks, rääkides Venemaa kodanikest Eestis, ei saa jätta lisamata üht tähelepanuväärset fakti: viimasel ajal on neid üha rohkem seepärast, et siia sõidavad inimesed, kes on kasvanud, saanud hariduse ja jõudnud ka töötada Venemaal. Kuna mina olen üks neist, siis luban endale lõpetada käesoleva teksti muljetega tutvusest kohalike venelastega.

Tegelik elu näitab, et kodakondsus on paljuski tinglik. On märksa olulisemaid tegureid sotsiaalsetest ja kutsealastest vilumustest kuni konkreetse inimese enda suhtumiseni teda ümbritsevasse tegelikkusse. Ma ei taha teha üldistusi ega rääkida kõigist, kuid siin elades olen saanud kogemuse suhtlemisest kaht tüüpi kohalike venelastega. Esimese tüübi moodustavad Maardu, Lasnamäe, Kopli ja Ida-Virumaa elanikud (nemad on muide põhiliselt mittekodanikud või Venemaa kodanikud, kuid kas see ongi nii väga tähtis). Nad jätavad üsnagi ränga mulje, kuid pean tunnistama, et mulje niinimetatud kohalikust intelligentsist on veelgi halvem. Mõistagi mitte kõik, kuid väga paljud inimesed, kes loevad end kohaliku vene kultuuriharitlaskonna hulka ja kellega olen suhelnud, on tihtipeale ebasiirad, kadetsevad ja võtavad raskustega omaks võõraid (eriti „sissesõitnud“ kaasmaalasi!). Neil puudub enesekriitika, paljud neist kardavad mis tahes konkurentsi oma kutsealasel tegevusväljal. See sobib hästi kokku vene kõnekäänuga „üle küla poiss, aga külas on vaid üks maja“. Kui aga asjaolud kujunevad nii, et külla kerkib kohe-kohe teine maja või kolmaski, siis on need inimesed valmis paljukski, et neid sinna ei kerkiks. Mis aga on huvitav: kas ei meenuta see tüpoloogiliselt olukorda hallide passidega? Ainult et kas kunstliku marginaliseerumise mehhanism läheb siis riiklikult tasandilt üle kutsealaste ja isiklike suhete tasandile? Kui jah, siis võib tõdeda, et kogemus kokkupuutest mittekodanike fenomeniga ei ole kohalikest venelastest niisama asjatult mööda läinud.

Tõlkinud Mait Eelrand

1 https://www.politsei.ee/et/teenused/eesti-kodakondsus/taiskasvanule/

2 http://estonia.mid.ru/priem-v-grazdanstvorossijs­koj-federacii

3 Vene keele testide korraldamisega tegeleb Eestis muu hulgas Puškini Instituut. Veebilehe eestikeelses versioonis on juttu ainult võimalusest sooritada eksam rahvusvahelise sertifikaadi TORFL saamiseks (vt https://pushkin.ee/vene-keele-kursused/testimine/), samal ajal kui vene versioonis on omaette rubriik „Vene Föderatsiooni kodakondsuseksam“ (vt https://pushkin.ee/ru/testirovanie/grazhdanstvo/). Kui esimesel juhul on esitatud konkreetsed hinnad, siis teisel teatatakse laialivalguvalt: „Testimine Venemaa kodakondsusse vastuvõtmiseks on tasuline. Eksami maksumuse kehtestab igal aastal Venemaa haridusministeerium.“

4 http://www.err.ee/526690/kirjanik-andrei-ivanov-ei-saa-ilmselt-eriliste-teenete-eest-kodakondsust

5 http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/maailm-vs-don-quijote/

6 Andrei Ivanov, Minu Taani onuke; Tuhk. Vene keelest tõlkinud Ilona Martson ja Jaan Ross. Kultuurileht, Tallinn 2010, lk 98–99.

7 https://www.siseministeerium.ee/et/uudised/maaratlemata-kodakondsusega-vanemate-lapsed-saavad-edaspidi-kodakondsuse-sunniga

8 Andrei Ivanov, Minu Taani onuke; Tuhk. Lk 99.

9 http://echo.msk.ru/programs/beseda/1954562-echo/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht