Maksupoliitika kujundab Eesti näo Euroopas

IVAR RAIG

Riigieelarve maht ja maksupoliitika määravad suures osas riigi tegevuse ulatuse sisepoliitikas. Rohkem riiki tähendab üldjoones suuremat ja vähem riiki väiksemat eelarvet selle riigi koguprodukti suhtes. Et osutada oma rahvale rohkem ja kvaliteetsemat teenust, peab valitsus saama sissetulekuid maksude või laenude näol. 2004. aasta 1. maist lisandus sellesse mängu Eesti Vabariigi maks Euroopa Liidule (ca 1, 3 miljardit Eesti krooni aastas) ja vastukaaluks lootus saada ELi eelarvest 3-4 miljardit struktuuri-, põllumajandus-, regionaal- jm. poliitika ühiseks teostamiseks. Maksustamise küsimuses eristuvad ka Euroopa riigid oluliselt eelkõige maksumäärade suuruse ja selle alusel, kui suure osa nende tuludest moodustavad otsesed ja kaudsed maksud. Maksupoliitika on kõikides riikides üks peamisi valimisvõitluse teemasid, sest see puudutab ühiskonna kõigi liikmete heaolu. See on ka peamine põhjus, miks rahvusriikide poliitikud ei taha anda maksustamise küsimusi täielikult ELi riigiülesele tasandile, sest siis oleks kohalikul poliitikal veelgi vähem mõtet. Ei saa nõustuda Heido Vitsuri arvamusega (Sirp 12. III), et pärast Eesti taasiseseisvumist peeti loomulikuks, et Eesti valib endale eeskujuks Põhjamaade majanduspoliitika, kõrged maksud koos rohkete avalike teenustega ja sotsiaalsete kihtide võimalikult väikese ebavõrdsuse. Tollase majanduspoliitika kujundajad tajusid hästi, et vaesunud plaanimajandusest rikkasse turumajandusse üleminek eeldab teatud vajalike reformide ja arenguetappide läbimist. Parimal juhul saab mõnede etappide läbimist kiirendada. Mahajäämuse kiiremaks ületamiseks tuli püüda mitte matkida varasemaid arenguteid ja eeskujusid, vaid püüda tabada uusi trende.

Maksupoliitika kujunemise ajaloost on teada, et eliidid ja privilegeeritud grupid olid varasematel aegadel maksumaksmisest isegi vabastatud. Kindla määraga proportsionaalne tulumaks hakkas kujunema alles XIX sajandil, kui keskklass oli omandanud poliitilise mõjuvõimu. Progressiivsele tulumaksule üleminekut seostatakse aga valimisõiguse andmisega alamklassidele, ametiühingute tugevnemise ja demokraatliku kodanikuühiskonna tekkimisega. Eestis pole paraku kujunenud veel keskklassigi, rääkimata tugevatest ametiühingutest ja valitsusest sõltumatutest kodanikuühendustest, mis suudaksid maksupoliitikat mõjutada. Sellepärast ongi kujunenud olukord, et Eesti poliitikud, ametnike ja majanduse eliit teevad maksustamise vallas seda, mis on neile kõige kasulikum. Poliitikuid huvitab see, et neil oleks võimalikult palju raha jagada, kuid head suhted majanduseliidiga, sest viimased on suured valimiskampaania rahastajad. Ametnikke huvitab maksude võimalikult lihtne administreerimine ja vaheltkasu maksutulude vahendamise eest riigikassasse. Majandusjuhte huvitavad mõistagi madalad maksud ettevõtte tuludele. Just selline Eesti maksusüsteem ongi: maksuvabastused eliidile (riigikogu liikmed, diplomaadid) ja privilegeeritutele (õpilased, invaliidid jne.). Lihtne ning ettevõtlust soosiv. Seega Eesti sees tõeliselt mõjuvõimast survet kehtiva maksusüsteemi muutmiseks ei ole, vaatamata Keskerakonna ponnistustele. Veelgi enam, Eestis reaalselt kujunev keskklass on valdavalt rahul stabiilse proportsionaalse tulumaksuga ega soovi minna üle progresseeruvale maksustamisele.

Ma ei seostaks Euroopas laialt levinud progressiivset tulumaksu, mis nivelleerib inimeste tööga seotud tulud, niivõrd kapitalistliku heaoluühiskonna mudeliga, vaid pigem Euroopas laialt levinud marksistliku tööväärtuse teooriaga. Angloameerika maades peetakse tööd iga üksikisiku ja tema võimetega seotuks, selle eest saadud tasu äravõtmist ja ühiskonna heaks ümberjagamist ei peeta kuigi õiglaseks. Just see põhimõte oli keskne Ameerika majandusteadlase Henry George?i 1879. aastal ilmunud kuulsas teoses ?Progress ja vaesus?, millele tugineb Vitsur oma seisukohtade esitamisel. Julgeksin omalt poolt isegi väita, et Henry George tähendab ameeriklastele sama mis eurooplastele Karl Marx. Samas juhib Vitsur õigustatult tähelepanu sellele, et George püstitas teenitud ja teenimata tulu küsimuse. Teenitud tulu pidi tema järgi jääma võimalikult täielikult töö tegijale, ehk õiglane tulumaks tööst pidi olema väike. Seevastu tulu maast ja maavaradest on nn. jumaliku päritoluga ning seetõttu peaks kuuluma jagamisele kõigi ühiskonnaliikmete vahel võimalikult võrdselt. Seega sobivad George?i ideed hoopis maavarade, maa ning varandusmaksude põhjendamiseks, aga mitte progresseeruva tulumaksu poolt argumenteerimiseks.

Taasiseseisvunud Eesti majanduspoliitika kujundamisel lähtus Mart Laari esimene valitsuskoalitsioon teadlikult angloameerika tüüpi vabaturumajanduse tollasest mudelist, mis lähtus Nobeli majanduspreemia laureaadi Milton Friedmani töödest, eelkõige tema eesti keelde tõlgitud teosest ?Valikuvabadus?. Paraku jäi aga aeg, mil nii Ameerika Ühendriikide kui ka Briti parlamendi enamus otsustas sisse viia kinnisvaramaksud, meist ajaliselt pisut liiga kaugele. See toimus juba paarkümmend aastat varem, kui otsustajateks olid M. Thatcher ja R. Reagan, kelle majanduspoliitiliste sammude mõju Eesti majandusreformidele ei saa alahinnata. Praegu pole meie häda selles, et valisime tol ajal tänaseks Eestile palju edu, aga ka probleeme tekitanud neoliberaalse majanduspoliitika, vaid selles, et me ei suuda kindlustada selle poliitika jätkusuutlikku arengut ELi tingimustes. See on kõigepealt avaldunud just maksupoliitika suhtes, mille muutmist on avalikult nõudnud juba mitmete Euroopa riikide sotsiaaldemokraatidest juhid.

Samas on Euroopas leidnud laia konsensuse seisukoht, et heaoluühiskonna mudel, mille tunnuseks on kõrged üksikisiku maksud, on ammendumas. Sellest mudelist taandumiseks ning Euroopa majanduse konkurentsivõime globaalseks tõstmiseks püütakse vähendada Euroopa riikides üldist maksukoormust, eriti aga töötasult võetavaid makse, ja asendatakse need järk-järgult mitmesuguste kaudsete maksudega.

Seda arusaamatum on mitmete Eesti erakondade populistlik ihalus heaoluriigi mudeli ja (või) progresseeruva tulumaksu järele.

Kokkuvõttes oleme sattumas võibolla oma ajaloo suurimasse ideoloogilisse kriisi. Majanduspoliitilist põhijoont, mida on üldjoontes muutumatuna suudetud ellu viia kogu taasiseseisvumisele järgnenud perioodil ning millele kujunes suhteliselt lai rahva toetus, ohustavad nüüd ELi ühtse siseturu toimimise reeglid ehk surve väljastpoolt, mida mõned poliitilised jõud püüavad isegi oma kasuks ära kasutada. Siin ei jää meil üle midagi muud, kui püüda panna piir (veto) ELi kompetentsi edasisele laiendamisele majanduspoliitikas.

Eesti nägu Euroopa Liidus kujuneb selle järgi, kas suudetakse kaitsta oma senist suhtelist edu toonud majandusmudelit, mis võiks isegi eeskujuks saada ka mitmetele teistele riikidele, või antakse ühtlustamissurvele järele ja muututakse tähelepandamatuks halliks Euroopa ääreriigiks. Väikeriik, kui ta tahab olla maailmas nähtav, peab olema eriline ja silmapaistev, nagu näiteks ðveits või Iirimaa. Parem olla uuenduslik ja otsida jonnakalt uut tulevikupoliitikat kui sörkida truualamlikult vanade liikmesriikide järel Euroopa majanduspoliitika tupikteel. Siinkohal nõustun täielikult Vitsuriga, et ?heaoluriik taandub kogu maailmas, sest ?, täna liiguvad kapital, raha ja kaubad mööda maailma sadu kordi vabamalt kui inimesed, ?, mis omakorda toob kaasa riikidevahelise maksukonkurentsi nii otseste kui ka kaudsete maksude osas?. Tahaks loota, et sellel seisukohal püsivad kindlalt ka Eesti esindajad Euroopa Komisjonis ja teistes institutsioonides ning peagi hääbub ka soov matkida heaoluriike maksustamispoliitikas.

Samas on õige, et rikastes heaoluriikides viimastel aastakümnetel toimunud maksude alandamine ja liberaliseerimine pole kaasa toonud majanduskasvu kiirendamist ning vaeste ja rikaste riikide arengutaseme ühtlustumist. Kuid sellest hoolimata valitseb selge sõltuvus, et suuremate majandusvabadustega riigid arenevad märgatavalt kiiremini kui väiksemate majandusvabadustega riigid. Me ei tohiks end võrrelda rikaste ja aastakümneid või isegi sajandeid stabiilses turumajanduslikus keskkonnas tegutsenud riikidega, vaid pigem kiiresti arenevate vabaturumajanduse riikidega, nagu näiteks Tðiili, Singapur, Uus-Meremaa, Island jt.

See, et vaeste ja rikaste riikide sisetoodangu erinevus ühe inimese kohta pigem kasvab kui kahaneb, ei tulene aga kuidagi majandusvabadustest või angloameerika majandusmudelist, vaid hoopis majandusvabaduste puudumisest vaestes riikides, mõistagi aga ka välis- ja julgeolekupoliitikast, demograafilistest nihetest ja veel paljudest teistest teguritest. Vitsuril on ka selles õigus, et oma maksusüsteemi kujundamisel polnud meil suurt muud teha kui püüda meeldida välisinvestoritele ja jõukatele riikidele ka väljaspool Euroopat. Just viimane on taganud edu iirlastele, kes on rikkaks saanud mitte selle tõttu, et liitusid ELiga, vaid sellepärast, et suutsid säilitada aastakümneteks oma maksuerisused, millega kaasnesid tohutud investeeringud Ameerikast. Sotsiaaltoetusi, struktuuri- ja regionaalpoliitikat aga tehti ELi rahaga. See võimalus terendab ka meile, kui suudame säilitada oma näo Euroopas ega allu ELi survele muuta oma maksupoliitikat.

Eesti praegust üldist maksukoormust (ca 35% SKTst) tuleks pidada optimaalseks. Olen nõus, et senisest suurem osa riigieelarvest tuleks eraldada sotsiaalsete probleemide lahendamiseks, kuid seda saab teha majanduskasvu kiirendamise ja riigijuhtimise kulude vähendamise abil, mitte aga tulumaksu tõstmisega. Praeguse valitsuse tulumaksu alandamise kava vajaks kiiret elluviimist, sest mida aeg edasi, seda rohkem libiseb tõenäoliselt ka otsene maksustamine ELi institutsioonide kompetentsi. Käibemaksulaekumiste suhtelise vähenemise, pensionikassa võimaliku puudujäägi ja teiste tulevikuprobleemide pärast pole tõepoolest vaja Eestil eriti muretseda, eriti veel juhul, kui kiiresti ühinetakse euroraha tsooniga. Eesti probleemid saavad siis suures europiirkonnas olema Lõuna-Euroopa riikidega võrreldes nii väikesed, et nendele ei pööra EL rahandusjuhid isegi tähelepanu, pealegi on nende käes eurode emiteerimise ainuõigus.

On päris selge, et kui Euroopa tahab võistluses maailma majanduslike suurvõimudega edu saavutada, peab ta hakkama reformima oma majanduspoliitikat, eelkõige põllumajanduspoliitikat, aga ka maksu- ja konkurentsipoliitikat. Lissabonis 2000. aastal seatud eesmärkidest Euroopa enam loobuda ei saa ning paraku kuulub efektiivsust ja kõrget konkurentsivõimet kindlustava majanduspoliitika juurde ka arusaam, et riigid ja regioonid võivad ELi tingimustes areneda ka erineva kiirusega ning erinevaid majanduspoliitika meetmeid rakendades. See, et iga uus vaene ELi riik kasvaks vana Euroopaga võrreldes kiiremini ega peaks seejuures täitma kõiki kõrgeid ja kalleid töökeskkonna, looduskaitse või isegi joogivee kvaliteedi nõudeid, peaks olema nii selle riigi enda majanduse kui ka ELi kui terviku huvides.

Nüüd, kus suur osa Eesti riigi ülesandeid on vabatahtlikult antud ELi institutsioonide pädevusse, pole enam mingit vajadust ise liikuda riigi rolli suurenemise ehk maksude tõstmise suunas. Vastupidi, riigikulude kokkuhoid võimaldaks vältida dubleerimist ja suurendada inimeste sissetulekuid. Eesti riigi eelarve peaks vahendeid eraldama eelkõige vaid nende valdkondade finantseerimiseks, mis kindlustavad Eesti rahvuse, keele, kultuuri ja hariduse säilimise ning arengu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming