Majandusteaduse blues ja tragöödia surm kõhukorinast

Mihkel Kunnus

Ikka progressi ja rohkemaid hüvesid tõotanud teadus kuulutab äkitselt elukvaliteedi paratamatut langust. Kaupo Vipp, Globaalpohmelus. Naftatipuvaade tööstusühiskonnale. DS Varahaldus OÜ, 2012. 331 lk. Sedamööda, kuis lihtsalt kättesaadavat energiat jääb järjest napimaks, saab majanduses kulla, dollari jms kunstlike asendusväärtuste omamise asemel järjest määravamaks reaalsete energiaühikute omamine.Biofüüsik Paul Weisz 1. Inimese võõrandumine Teaduse arengulugu on tihti nimetatud ka inimese võõrandumise looks ja seda õigusega, sest sageli pole inimese järjekordne teaduslik kirjeldus  mõistusele vastuvõetamatult keerukas, vaid tekitab just nimelt sedavõrd võõristust, et sellele ei suuda alla kirjutada ka inimene, kes tunneb muidu teaduse vastu väga suurt austust . Eks peale üldise kooskõla muu maailmapildiga ole ka siin kesksel kohal harjumus. Võib ehk öelda, et kopernikliku revolutsiooni söedki on juba täielikult jahtunud ja vahest enamik võtab loomulikkusena ka seda, mille tavateadvusesse tulekut seostatakse Freudi nimega. Darwini nimega seostatu ärritab aga paljusid tänini, Eestis vahest isegi ebarepresentatiivselt vähe. Inimesepilt, millest lähtub „Globaalpohmelus” (GP), on veel samm edasi selles suunas: inimene on siin veelgi vähem eriline, jumalik, loodusest irduv. Kui juba Darwini ja Freudi puhul peab toonitama, et vastavate muutuste tähistamine nende nimedega on vägagi tinglik, siis edasi ei oska mõnda vähegi keskset nime välja tuuagi, sest teadus on läinud sedavõrd hajutatuks ja kollektiivseks. Nimetaksin seda maailmapilti ja elutunnet posthumanistlikuks ja ikka toonitusega, et see ei tähenda humanistlike väärtuste eitust, vaid humanistliku ontoloogia eitust, sügavamat ja praktilisemat äratundmist, mida see ikkagi tähendab, et inimene on üks evolutsiooniline sattumus teiste seas. See on kaugelt rohkem kui lihtsalt teaduslik-ilmaliku maailmapildi (saati ateismi) tunnistamine endale kohaseimaks enesemääratluseks. Nii nagu religioossus saab hõlmata suuremat või väiksemat osa elust ja maailmapildist, nii saab ka ilmalikkus ja teaduslikkus.

2. Metafüüsikast füüsikametasse

Richard Rorty (1931–2007) – ääretult sümpaatne filosoof, kelle võiks ehk paigutada liberalistliku humanismi esinduskujuks, ilmaliku headuse ja moraali sümboolseks tipuks – alustab oma raamatut „Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus” sedastusega, et „metafüüsilised või teoloogilised katsed ühendada [isiklik] täiusetaotlus ja kogukonnameelsus nõuavad, et me tunnistaksime ühist inimloomust” ja see, kes arvab, et küsimustele „Kas on õige anda n süütut piinamiseks välja, et päästa teised n x m süütut? Ja kui nii, siis mis on n-i ja m-i täpsed arvväärtused? […] leidub hästi põhjendatud teoreetilisi vastuseid – moraalsete dilemmade lahendamise algoritme –, on oma südames ikka veel teoloog või metafüüsik. Ta usub aja- ja juhusetagusesse maailmakorda, mis määrab ära niihästi inimeksistentsi mõtte kui kehastab kohustuste hierarhia.” Rorty kinnitab, et „enamik mitteintellektuaale jagab ikka veel mingit religioosse usu või valgustusratsionalismi vormi” ja lisab kaasakutsuvalt, et metafüüsikajärgne kultuur ei tundu talle „võimatum kui postreligioosne kultuur ning näib sama ihaldusväärne”.

Kaupo Vipp on metafüüsikajärgse maailmavaate esindaja par excellence ning sellise maailmavaate esindaja teeks Rortyle mutatis mutandis üpriski pahupidistavad korrektiivid: see, kes arvab, et pole ühtset inimloomust, see, kes arvab, et õigus ja moraal on lahutatavad konkreetsetest arvväärtustest, see, kes ei usu aja- ja juhusetagusesse korda, mis määrab (teatud piirides) maised hierarhiad, see on veel oma südames teoloog või metafüüsik, see usub veel ikka mingit religioosse usu või valgustusratsionalismi vormi.

Mis on siis see ühtne inimloomus? Inimene nagu „iga elav olend maailmas kujutab endast alati mittetasakaalulist iseorganiseeruvat avatud termodünaamilist süsteemi” (lk 69). Aja- ja juhusetagune kord on määratud loodusseadustega, meid huvitavas teemas konkreetsemalt termodünaamika põhiprintsiipidega, mis määravad ka maised hierarhiad, näiteks „kuigi tarbijate-kiskjate energiakasutamise efektiivsus kasvab iga toiduahela astmega, ei saa nende summaarne biomass olla suurem kui nende saagil” (lk 78). Biomass jätab oma mõningases „biheivioristlikkuses” veel mingi kõikumisvõimaluse püramiidi, aga energiavoost lähtuv troofiliste tasemete hierarhia on rangelt ahenev ning just energeetiline tasand on antud juhul määrav.

Siin on väga oluline rõhutada, et tegu pole mingi Laplace’i stiilis täisdeterministliku materialismiga, mis kuulutab tahtevabaduse illusoorseks jne, ei, lihtsalt biofüüsikaline majandusteooria, mis on üks GP komponente ja aluseid, näitab, et praegused globaalprobleemid (sh masu) tulenevad suuresti ühiskonna jõudmisest piiridele, mis on määratud loodusseadustega, mitte kehva rahanduspoliitika, majanduse olemusliku tsüklilisusega vms (vt Kaupo Vipp, Masu „süüdlasteks” on … loodusseadused. – Sirp 23. VI 2010). 

Teadupärast mõjub paljudele vastuvõetamatuseni ärritavalt isegi inimese liigne biologiseerimine, see tähendab osutamine tema motivatsioonidünaamika ja käitumiskalduvuste evolutsioonilisele algupärale ning taga hullemaks – mõne kultuurinormi bioloogilisele determineeritusele. Ometi on sellistest taandamistest hõlbus põhjendamatud välja sõeluda: näiteks kui keegi hakkab väitma tuumikperekonda loodusseaduslikuks, saab hõlpsalt tuua falsifitseerivaid näiteid nii ajaloost kui teistest kultuuridest. See tase aga, kust lähtub GP, ei võimalda ühtegi sellist pareerimist: nälg on totaalne kultuuriuniversaal ning see, et kaks pluss kaks teeb kokku neli, on igavikuline tõde, mida peab tunnistama iga vähegi tõsiseltvõetav diskussioonipartner. GP näitab, et praegune tööstustsivilisatsioon kui komplekssüsteem ei saa enam samamoodi jätkata, sest see on jõudnud oma termodünaamiliste piirideni, teisisõnu: majanduskasvu ei saa taastada, sest tehniliselt pole võimalik säilitada selle materiaalset põhieeldust ehk  piisava energiakasumlikkusega energiasisendi kasvu. Pangad ja riigid võivad võimelda palju tahavad, trükkida juurde mõõtühikuid (raha) või jagada olemasolevat ümber lootusele panustades (laenamine), aga käes on hetk, kus enam ei saa paisuda energiaallikas, kust energia ammutamiseks kuluvad džaulid annaksid piisavalt suure kuhjaga džaule tagasi. Seda hetke ei saa tehnoloogiliste või finantsmajanduslike hoobade abil ka edasi nihutada või olematuks teha, kuna selle dikteerivad termodünaamikas, geoloogias ja reaalmajanduses toimivad vääramatud seaduspärad.

Kes arvab, et kahe kala ja viie leiva kaloraaž ei ole konkreetse arvväärtusega, et teadus või Inimvaimu Loovus suudab seda muuta, on oma südames veel teoloog või metafüüsik. Planeedile Maa mahub energiasisendi E korral m x n inimõigust.

3. Kas moraalne progress?

Sellised inimese identiteedi tuuma nihestavad illusioonivaringud on nii omaksvõetamatud ja raskelt juurduvad, sest nad on totaalsed oma hõlmavuselt, tähendab, ei varise kokku pelgalt mingi vildakas prognoos ega osutu mulliks mõni edulugu – sellised pettumused neelatakse küllalt kergelt alla – vaid ka minevik tähendub pöördumatult ümber. Jumala surma täieline mõistmine kätkeb avastust, et teda pole kunagi olemas olnudki, inimene on kõik see aeg toetunud tühjusesse, pihtinud elutule ainele nagu lapsuke kaisukarule; ja Maa pole kunagi olnudki kõiksuse kese. Posthumanistlik kainenemine – kuivõrd suurele hulgale ja niivõrd kui see võimalik –  naerab tagasiulatuvalt välja olulisemad tugipunktid tänapäeva ilmaliku õhtumaalase identiteedis (olgu selline mudelidentiteet). Esiteks, dramaatiliselt väljendatuna: moraalset progressi pole kunagi olnudki. Vähemasti niivõrd, kui seda määratleme millegi inimesele enesele toetuvana, mingit laadi seesmise kultuurilise arenemisena.

„Näiteks võimaldas just uusajal kasutusele võetud kivisöe energia inimkonnale kõigi aegade suurima moraalse triumfi – orjanduse kaotamise. Tegelikult muutus orjapidamine uute tehniliste lahenduste ilmumise taustal lihtsalt järjest ebaefektiivsemaks. Inimkonna moraalsele palgele on fossiilkütustel üldse oluline mõju olnud. Tänu suurele arenguhüppele sai nende kasutuselevõtuga võimalikuks isegi aristokraatiate asendamine demokraatiatega, rääkimata näiteks „ebahumaanse” vaalaküttimise, karusloomakasvatamise vms lõpetamisest. Naftast sai ju toota lambiõli, kunstkarusnahku jne. Ühesõnaga, kuni meil polnud piisavalt energiat, ei jätkunud meil taoliste moraalikategooriatega jändamiseks mahti. Ja kui meil täna näiteks naftaga probleem tekib, siis asume naftarikaste piirkondade mahajäänud rahvastele kõhklematult oma moraali ja demokraatiat tutvustama. Vajadusel relvade abiga. Energiapuuduse korral kannatab humaansus üsna kenasti välja lati madalamale laskmise. Ka lihtsalt näljas ja külmas olles ei kipu inimesed eriti hoolima moraalsetest väärtustest, rääkimata siis kõrgetest kunstidest, kirjandusest vms. Humaansus, demokraatia, rassiline ja religioosne sallivus ja muud tänased kaunid ideed on mõistetavad vaid sellistele inimhulkadele, kel kõht täis ning kelle jaoks uue kõhutäie hankimine ei seostu iga suutäie peale käiva loomaliku konkureerimisega, kus „omade” ja „võõraste” vahel väga selgelt vahet tuleb teha” (lk 105-106).

4. Olla töökamad?

„Kuni 19. sajandini pärines kolmveerand maailmas kasutatud mehaanilisest energiast inimestelt ning peaaegu kõik ülejäänud tuli loomadelt – tuule- ja vee-energia osakaal oli äärmiselt väike. Inimesed on tõhusamad jõu ülekandjad kui loomad. Toidu kogus, mis neil selleks vaja läheb, on hoopis väiksem kui loomadele vajalik karjamaa ja sööt, mistõttu väikese põllumajandusliku tootlikkusega ühiskondadel polnudki muud valikut kui kasutada peamise energiallikana inimesi” (Clive Ponting, Uus maailma roheline ajalugu. Tõlkinud Ehte Puhang.Varrak, 2009, lk 304).

Siin oleks ehk mõistlik teha väike illustreeriv arvutus koolifüüsikast. Mitme-„vatine” on inimene, kes tarbib ööpäevas 3000 kcal (ca 12 600 kJ)? Võimsusühik vatt tähendab džauli sekundis, seega tuleb ööpäevane energiakulu džaulides jagada sekundite arvuga ööpäevas: 12 600 000 J / 86 400 s = ~146 W.

Ja tuleb arvestada, et rohkem kui pool sellest läheb põhiainevahetuseks, mitte askeldusteks, liikumiseks ja tööks. Võrdluseks: keskmine elektrikeedukann on 2000 W ja ka kõige pisemad sõiduautod 50 000 W ikka. Lühimalt, inimesel pole füüsikalist võimsust ollagi. Aga see energia, need kalorid, mida inimene tarbib –
toit – on suhteliselt väga kallis.

Näiteks ööpäevane söögiports (3000 kcal) bensiinina (1,5 eurot liiter) maksab kõigest ca 60 eurosenti, elektrina (0,1 eurot kWh) 35 eurosenti. Vot sellisel dieedil on odav tööjõud! Ja mis on masina hind tööealiseks kasvatatud ja koolitatud inimese tootmishinna kõrval!

Ja sestap ongi mingi ettevõtte, tootmisüksuse – majanduse tervikuna – efektiivsemaks muutmine tähendanud ikka üha rohkemate inimeste asendamist masinaga. Inimori on ka kõige närusemates tingimustes liiga kulukas ja nõnda siginevad ka supermarketitesse tasapisi masin-kassiirid. Ning ühiskondade jõukuse ja nn konkurentsivõimelisuse määratlebki suures osas see, kui palju on jõutud inimesi masinatega asendada. Kaupo Vipp toob paar näidet: „Kahekümne maailma energiarikkama riigi keskmine elanik tarbib ööpäevas kõikvõimalikku energiat kogustes, mis võrduks ca 140 inimese füüsilise tööga. Nii et orjandusliku ajastu mõistes töötab igaühe heaks neist 140 orja. Eestlased on isiklikult igaühe tarbeks rabava 66 energia-orjaga veel suhteliselt tagasihoidlikud „ekspluataatorid”, aga enamikele orjandusliku ajastu ülikuist annaksime ikka silmad ette”
(lk 106).

Nüüd peaks olema juba üsna arusaadav, kui mõttetud on spekulatsioonid teemadel, kas virgem on eestlane või kreeklane, sakslane või itaallane. Ja siin peitub ka üks raskemini allaneelatavaid identiteedinihkeid (lisaks sellele, et orjanduse kadumise taga polnudki niivõrd süvenev humaansus, kuivõrd külmalt kalkuleeriv ärimehemõistus).  Nimelt võib mõningase kujundlikkusega öelda, et mitte üks õhtumaalane-tööstusriiklane ei tee tööd, täpsemalt, kõik on ühed nupuvajutajad ja manageerijad, kehaväliste energiavoogude suunajad. Ja see valdkond, kus protestantliku või mis tahes tööeetikaga asja parandada annaks, on nii tühine, et ei vääri eriti mainimist. Eestlase virkus või laiskus määrab tema töö tulemuslikkuse 1/66 osas, ühendriiklasel 1/140 osas, aga  puruvaese ja mehhanitseerimata bangladeshlasel lausa 1/3 osas.

Rõhutan siinkohal üle, et kasutasin siin töö mõistet füüsikalises tähenduses, töö inimliku-fenomenoloogilise mõõtmega ehk vaevaga on siin korrelatsioon väiksem, kui meile meeldiks mõelda. Inimene võib rassida ja vaevelda ka ilma igasuguse tulemuslikkuseta, tootes lihtsalt soojust. Umbes nagu 100-vatine hõõglamp.

Seepärast on ka täiesti tobedad ja pinnapealsed need karmipilgulised lapsused, et õhtumaadel olevat praegu just sotsialismi kriis. Kui odavat energiat on piisavalt, võib vabalt kogu rahva kurguni hüvedesse sotsialismitada nagu näiteks Gaddafi-aegses Liibüas. Või nagu õhtumaadel paljus siiani oli. Muidugi võib sama hästi selle maast leitud töö vaba konkurentsi ja laissez faire’iga väikese grupi kätte koondada. Kui õilis metslane leiab metsast värskelt hukkunud tarva, võib käituda mitmeti: a) leidja saab kõik endale, b) hõimupealik saab kõik endale, c) kõige tugevam metslane saab kõik endale, d) tarvas jagatakse võrdselt kogu hõimu vahel jne. Aga kui tarvast (enam) pole, on kõik need poliitikavariandid kriisis, isegi kui tehakse kibekähku söögiriistade stabiilsusmehhanism.

5. Tehnoloogiline progress ja õhtupalve

Eelnevast võib mõningase kummardusega kunstilisele väljendusviisile esile tuua järgmise õhtumaalase identiteeti raputava illusioonivaringu: ka tehnilist progressi pole kunagi eriti olnudki.

See väide mõistagi lausa karjub täpsustuste ja selgituste järele. Lühimalt: suurem osa tehnoloogilisest progressist on olnud maast leitud üliodava energiaallika (fossiilsed kütused) rakendamine inimese tööjõuks, tööstusest ja transpordist kodumajapidamiseni, aga energia ammutamises on progress väike, õigupoolest lausa nii väike, et „kokku moodustasid fossiilkütused viimastel kümnenditel peaaegu 90% tööstustsivilisatsiooni primaarenergia sisendist”(lk 114, seal ka muude energiasisendite jaotus). Kujundlikult jätkates: kui sel viisil progressimõistet avardada, võib ilmneda, et jalgratas on suurem tehniline leiutis kui auto (kõnekas seegi, et jalgratas on hilisem leiutis). Nimelt jalgratas on seade, mis kasutab sama energiaallikat („sama mootorit”) eesmärgitõhusamalt, auto aga vajab  tohutu energiakuluga karku juurde.

„Olemuslikud muutused inimühiskondade arengus on alati olnud defineeritud nende poolt kasutatavate energiaressurssidega. Selles osas oleme me läbinud mitmeid revolutsioonilisi arenguhüppeid alates inimliigi esialgsest, nö loomulikust staatusest looduses. Juba küttideks-korilasteks saamisest peale on neile hüpetele alati eelnenud revolutsioonilised muudatused meie poolt kasutatavate peamiste sisendenergiate liikides, hankeviisis, kogustes ning energiatõhususes. Vastavad muutused kajastuvad väga selgelt ka ühiskondlikus komplekssuses ja allsüsteemideks organiseerituses. Näiteks olid enne naftaajastu algust (vastavalt Census of England and Wales’i 1911. aasta statistikale) Suurbritannia elanikkonna tööhõives kolmeks kõige suuremaks tegevusalaks põllumajandus, söekaevandamine ja olmeteenuste osutamine. 2008. aastaks moodustasid kolm suurimat tööhõivegruppi müügipersonal, keskastme juhid ning pedagoogid. Silmatorkav on, et 100 aasta eest oli majanduse põhiosa rajatud inimeste vähekvalifitseeritud füüsilisele tööle, ning enamus põhitegevusaladest olid otseselt seotud ühiskonnale sisend­energia hankimisega kas toidu või fossiilse kütuse näol. Kuid tänaseks ei ole kõige olulisema suurusega tööhõivegruppidel ei energia hankimisega ega füüsilise tööga enam eriti pistmist. Põhitegevused on fokuseerunud ühiskonna komplekssuse haldamisele ja arendamisele kas otseselt (allsüsteemide vahel ressursside vahendamine ning süsteemide juhtimine) või kaudselt (kasvavale inimhulgale baasteadmiste vahendamine eluks süsteemis, kus on tohutu hulk unikaalseid erioskusi nõudvaid sotsiaalseid rolle, mille omandamiseks kulub nüüd 12 kuni 17 aastat, varem tüüpilise 3 kuni 6 õppeaasta asemel). Ühiskonnale sisendenergia hankimisel asendus inimtöö naftasajandi jooksul fossiilkütustel põhinevate tehnoloogiatega. Nii sai meie tsivilisatsiooni komplekssüsteemis viimase sajandiga ilmneda enneolematu kasv selliste allsüsteemide arvukuses ning osatähtsuses, mis meile täiendavat sisendenergiat ei tooda” (lk 54-55).

See on väga ilmekas lõik. Juba esimene lause on nii karjuvalt antihumanistlik ja paduilmalik, et seda on uhkelt kõlaval inimesel raske välja kannatada. Olemuslikud muutused inimühiskonna arengus ei tule ei uuest testamendist ega Platoni dialoogidest, ei „Kommunistliku partei manifestist” ega isegi mitte Newtoni või Edisoni töödest, nii sotsiaalsed suhted kui moraal ja elukorraldus sörgivad aineliste muutuste ja sattumuste sabas. Söe leidmine eelnes aurumasinale, mitte leiutaja või aurumasinist ei otsinud ja leidnud sütt. Mitte valgustus ei toonud meile laialdast kooliharidust ja kodanikuõigusi, vaid hoopis odav energiasisend võimaldas ühiskonna sisendenergia hankimisel asendada inimtöö fossiilkütustel põhinevate tehnoloogiatega ning suunata üha rohkem inimesi sellistesse allsüsteemidesse, kus mõlgutatakse vaimustunult kategoorilisest imperatiivist ja universumi kärgstruktuurist ning poksitatakse meelelahutuseks nii võitluskukkesid kui Keynesi ja Friedmanit. Kui aga see maast leitud sisend kokku kuivab, siis peab paratamatult langema madalamale komplekssusastmele kogu ühiskond, tähendab, progress lõpeb koos naftaga. Veelgi selgemalt: majanduskasv mitte lihtsalt ei lõpe koos fossiilsete kütustega, vaid kukub kolinal langusesse (loe: meil pole majanduskriis, vaid languse algus).

Hea moraalse tervisega õhtumaalane-majandusteadlane hakkab säärase ketserluse korral kas palvetama, pidulikult ülistama Inimest ja teadust, pöördub metafüüsikasse või hakkab kordama mõningaid muid usutunnistusi.

Näiteks Andres Arrak (Sirp 22. X 2010): „Siiski ei tahaks ma nõustuda Kaupo Vipiga, et „kasvamine on lõppenud ning algamas on paratamatu kokkutõmbumine” ning et „demokraatia ei suuda üle elada majandusolude järsku halvenemist”. Tehnoloogia on ennegi imet teinud. Uued energiaallikad tekivad enne, kui vanad ammenduvad. Teist maakera ei ole meil aastaks 2030 vaja. Klaasitäiest mereveest võib New York põhimõtteliselt toituda terve nädala.”

See on väga levinud ja ilmekas usutunnistus – teadus on ennegi imet teinud. Häda on selles, et ei ole. Teadus ei tee imet, pole kunagi teinud. Teadus, eriti inseneriteadus, ei tee imet, vaid suudab parimal juhul üsna nutikalt olemasolevate klotsidega mängida. Ja kes ei arvesta olemasolevate klotsidega, vaid jahub termofusioonist või vesinikuenergiast, see on veel metafüüsik või teoloog, sest „Usk aga on kõige loodetava olemus, alles nähtamatute asjade olemasolu tõestus” (Heebrealaste 11:1).

Insener ehk keegi, kes mõttelennud maiseks peab tegema, on sunnitud vastama siin leibnizliku optimismiga (või oli see ikkagi pessimism?): härrased, milleks siin vaielda, arvutame! Tagajärjeks võivad tulla umbes nii talumatult maised, ebaromantilised ja lohutud laused nagu: „Kuni 2025. aastani tuleks meil siis kokku rajada 40 hiigelhüdrojaama (seni sellise suurusega 5 tk, igat neist ehitatud 10–12 aastat), 520 tuumajaama (tänaseks töötavaid 439 tk, igat ehitatud 10–15 aastat), 1040 kivisöe-elektrijaama (ehitusaeg 3–6 aastat), siis veel 328 400 suurt tuulikut (ehk lisada 542 000 MW tänaseks olemas olevale 238 000 MW-le) ja 912 500 000 PV-paneeli. Pluss asendada vanad ja juba amortiseerunud elektrijaamad” (lk 230).

Ka Urmas Varblane eelistab siin jääda abstraktsesse lootusesse: „Kaupo Vipi artiklist jääb mulje, et majandusteadlased ei pööra üldse tähelepanu globaalsetele probleemidele. Kindlasti on majandusteadlased siiski teadlikud sellest, et suur osa majanduses kasutusel ressursse on piiratud. Õnneks on ressursside hulgas ka erand – teadmus (knowledge). Väga suured lootused ongi pandud teadmuse kasutamisele  majanduses senisest hoopis suuremas ulatuses.”

Muide, piiramatus on Jumala atribuut par excellence. „Miks on hukuennustused alati valeks osutunud? Sellel on kaks peamist põhjust. Esiteks: maavarasid ei loo loodus, vaid inimene, täpsemalt, inimeste teadmised. Loodusvara on sotsiaalne konstruktsioon. Kakssada aastat tagasi ei olnud nafta loodusvara, vaid saaste, mille leidumine pigem kahandas maatüki väärtust. Kui rääkida majanduskasvust ja energiast, siis majanduskasv on informatsiooni, mitte maavarade küsimus”. Nii kirjutab Eesti Päevalehes (27. X 2010, „Majanduskasvul pole piire”) Mikk Salu, arvamustoimetaja, kelle suu läbi kõneleb ajastu tihti nii selgesõnaliselt nagu mõni tegelane Mihkel Muti romaanist. Aga ka sõnaga (loe: informatsiooniga) loomine, creatio ex nihilo jms on Jumala atribuudid. Posthumanist ütleb, et inimesel puuduvad Jumala atribuudid, ta on küll üks huvitav, isegi kõige huvitavam olevus, mis evolutsioonis välja kujunenud, aga ka tema tegevusvabadus jääb loodusseaduste raamesse.

6. Lõpetuseks

GP pole kindlasti optimistlik, aga eksitav oleks ka öelda, et see on pessimistlik. Optimism tähendab ju positiivset eelarvamust-ootust tundmatuse osas ja pessimism negatiivset, aga GP ei tugine eelarvamustele-ootustele, vaid kasutab kõige paremaid ja rangemaid meetodeid, mis inimene on suutnud välja töötada – kvantifitseeritud matemaatilisi ekstrapolatsioone, loodusteaduslikke mudeleid jne. Seepärast võin ka suurima tunnustusena öelda, et GP kaupovipilikkus ilmneb eelkõige keelekasutuses ja selgitusvõimes ning GPs puudub igasugune sisuline originaalsus: tegu on põhimiselt teadustööde refereeringuga,  tänapäeva olulisemad teemad on koondatud eestikeelsena ühtede kaante vahele, boonusena veel ka kodumaise problemaatika (põlevkivienergeetika jms). Isiklikult soovitaksin juurde lugeda ka Clive Pontingu suurepärast monograafiat „Uus maailma roheline ajalugu. Keskkond ja suurte tsivilisatsioonide kokkuvarisemine” (Varrak, 2009). GP viimane peatükk on „Hakkamasaajate lugu”, kuhu on kogutud positiivseid programme ja viiteid allikatele, juba tegutsejatele ja lahendajatele. Päevaleheformaadis näeks üks adekvaatne arvustus GP-le välja aga nõnda: „Kuidas majandada nii, et ei peaks eeldama aina enamat tarbimist, lõputut kasvu? Majandusteadus sellele tänini vastata ei oska. Ei tule see ka valitsejatel hästi välja. Oskamatus tasakaalus elada teeb aga väga häda (ressursid saavad otsa, ebakindlus heidutab). Arusaamisele kaasa aidata on ometi arusaajate missioon. Kaupo Vipi sõnum on aidata”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming