Majanduskriisist väljumise teed

Alari Purju

Valida on majanduse stimuleerimise ja eelarvepoliitika karmistamise vahel        Juulikuu eelviimasel nädalal viis Financial Times oma veergudel läbi arutelu majanduskriisist väljumise teede üle. Sealjuures oli üks keskne küsimus, kas jätkata majanduse stimuleerimist eelarvekulutuste kaudu või oleks otstarbekas eelarvepoliitikat karmistada, tõstes makse ja vähendades kulutusi. Stimuleerimine aktiviseerib majandustegevust, aga selle hind on laenukoormuse edasine kasv, millega seostub kriitiline küsimus, millist laenukoormust on riigid üldse suutelised taluma. IMFi suvine raport viitab sellele, et eelarvedefitsiitide maksimum saavutati 2009. aastal või jõutakse selleni aastal 2010. Alates aastast  2011 kavandavad peaaegu kõik arenenud riigid eelarvedefitsiidi vähendamist, kuid jätkumist siiski vähemalt kuni aastani 2015. Need riigid sisenesid majanduskriisi aastal 2007 keskmise eelarvedefitsiidiga 1,1% SKTst, aastal 2010 ulatub defitsiit keskmiselt 8,4%-ni ning 2015. aastaks peaks vähenema 2–6%-ni SKTst (prognoosi kohaselt on see 2015. aastal näiteks USAs 6,5%, Ühendkuningriigis 4,3%, Iirimaal 5,3%, Kreekas 2%). Eelarvedefitsiit toob kaasa riigivõla kasvu, mis IMFi arvutuste kohaselt peaks tõusma keskmiselt 73%-lt SKTst 2007. aastal 110%-ni 2015. aastal.1 Sealjuures on USA puhul tegemist föderaalvalitsuse võlaga,  Euroopa riikide puhul käib jutt koondeelarvest, mis hõlmab lisaks riigieelarvele ka kohalike omavalitsuste eelarve.      Miks on riikide eelarvedefitsiit nii suur? Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet nimetab kolme põhjust: majanduslanguse tõttu märgatavalt vähenenud maksutulu, eelarvekulutuste  suurendamine, sh majandust aktiveerivad meetmed ning sammud rahandussüsteemi kokkuvarisemise vältimiseks. Viimane kuluartikkel erineb riigiti suurel määral (puudub näiteks riikides, kus oma pankasid sisuliselt ei ole) ja hõlmab pankade uuesti kapitaliseerimise kulusid, garantiisid, toksiliste tuletisväärtpaberitega seotud kahju katmist. See kulu ulatus Euroopa Keskpanga arvutuste kohaselt nii USAs kui ELis 27%-ni SKTst.2      

Nende arvude taustal võib järeldada, et arutelu edasise stimuleerimise või eelarvepoliitika karmistamise üle ei tähenda valikut selle vahel, kas jätkata defitsiidiga või viia eelarve tasakaalu, suurendades tulusid üle kulude. Rikaste riikide rahandus on üsna täbaras seisus ning pigem on küsimus selles, kas valitsused julgevad veel rohkem võlgu võtta lootusega majandus käima tõmmata või on jätkuva ja süveneva rahanduskriisi oht nii suur, et ohjad tuleks koomale tõmmata ka majanduskasvu  pidurdamise hinnaga? Selle valiku tingimusi ja võimalikke tagajärgi üritab selgitada majandusteooria.      Neoklassikaline vaatenurk   

Majanduskriisi sügavus ja ebaõnnestumine nii selle vältimisel kui ette ennustamisel on tekitanud kahtlusi majandusteooria pädevuses, käivitades samas aga nii teoreetikute vahel kui  majanduses osalejate ringis laiemalt terava väitluse, kus suuremat tähelepanu on hakatud pöörama ka peavoolu poolt äärealadele surutud käsitlustele (Keynesi ideede elluäratamine). Igatahes on paljudele inimestele selgeks saanud, et majandusteadus erineb kindlasti loodusteadustest ja seda juba käsitluste eelduste varieerumise ulatuselt. Siit tulenevad ka põhjused, miks majandusteaduslikud mudelid on majandusliku käitumise kujunemise ja selle tagajärgede hindamisel ning ennustamisel palju ebatäpsemad, kui on seni üldiselt arvatud. Et see tõdemus ei jääks paljasõnaliseks, kirjeldan mõningaid  põhikontseptsioone, millel põhineb moodne (neoklassikaline) turgude käsitlus, ning võrdlen neid Keynesi mudelite eeldustega. Tuginen sealjuures olulisel määral Robert Skidelskyle, keda võib pidada üheks põhiliseks Keynesi elluäratajaks, aga kes üldpildi kirjeldamisel on siiski küllalt objektiivne.3 Skidelsky viitab ka Paul Krugmani kasutatud jaotusele, mille kohaselt on majandusteadlased liigitatud mage- ja merevee ökonomistideks (s.o siis neoklassikaline Chicago kool versus USA mõlemal rannikul rohkem moes neokeyneslik lähenemine, kus sünteesitakse neoklassikaline teooria mõningate oluliste keyneslike  eeldustega). Krugmani Vikerkaares tõlgitud artiklis on samuti sellele jaotusele viidatud, kusjuures mageveeökonomistid on seal kõvasti tümitada saanud.4 Selle pooltõsise jaotuse autor on küll Robert Waldmann.       

Chicago kooli lähenemise kesksed mõisted on „ratsionaalsed ootused”, „reaalse äritsükli teooria” ja „efektiivsete turgude hüpotees”. Siin pole võimalik nende mõistete käsitlemisel sügavale minna. Oluline on nimetada, et ükski neist kontseptsioonidest pole otseselt ja täielikult tekkinud Chicago koolkonna raames. Ootustel on oluline koht näiteks Keynesi teoorias, majandustsüklite käsitlus pärineb XIX sajandist ja efektiivsete turgude teooria põhineb samuti turgude tasakaalustumise üldistel käsitlustel. Chicago koolkonna poolt on need kontseptsioonid aga arendatud äärmusteni, milleks vajalike eelduste täidetus on sellesama majanduslanguse ajal kahtluse alla pandud ning see omakorda teeb küsitavaks teooria seletusliku  jõu. Nii on ratsionaalsete ootuste käsitluse eelduseks informeeritus, mitte ainult mineviku, vaid ka tulevikus juhtuda võivatest sündmustest, mida teooriat kasutavad majandusagendid oskavad ette ennustada. Nendel tingimustel on vähe mõjus ka valitsuste sekkumine, sest majandusagendid suudavad selle toimet ette näha ja oma käitumise vastavalt kujundada. Oletame, et keskpank otsustab suurendada rahapakkumist 10%, et vähendada tööpuudust5. Sellise otsuse sihiks on intressimäärade langetamine, et majanduses oleks rohkem krediidivõimalusi, viimaste ulatuslikum kasutamine suurendaks  majanduslikku aktiivsust ja tulemuseks oleks tööpuuduse vähenemine. Kvantitatiivset rahateooriat tundev pankur aga eeldab, et rahapakkumise kasvuga kaasneb 10% hinnatõus (eeldusel, et raha käibekiirus ei kasva ja kaupade hulk jääb majanduses samaks).6 Kui ta tahab nendel tingimustel saada välja laenatud kapitalilt endiselt 5% reaaltulu, peab ta raha välja laenama nominaalse intressiga 15%, sest 10% tema tulevasest tulust sööb ära eeldatav hinnatõus. Laenav ettevõtja, kes samuti tunneb kvantitatiivset  rahateooriat, on samuti nõus maksma võetava laenu eest 15%, sest ta teab, et laenu reaalne hind tema jaoks on 5% intressmaksena ning hinnatõus loob talle täiendavat tulu 10%, et katta 15%-ne intress. Seega, kui keskpank suurendab nendel eeldustel rahapakkumist 10%, siis on selle ainukeseks tagajärjeks 10% hinnatõus, kusjuures reaalsed intressimäärad, kogutoodang ja tööpuudus jäävad kõik samaks ning valitsus ei saa turgu parandada. See lihtne näide kirjeldab üldjoontes mõtlemisviisi,  mis toetab majanduse turukesksust, loodab turgude isereguleerimisvõimele ning näeb valitsuse rolli eelkõige korra ja julgeoleku, omandiõiguse, aga ka stabiilse hinnataseme ja rahapoliitika tagamises. 

Keynesi tagasitulek   

Keynesil oli oluline osa Teise maailmasõja järgse rahvusvahelise finantsarhitektuuri kujundamisel, ta osales aktiivselt Bretton Woodsis IMFi ja Maailmapanga kavandamisel. Keynesi nimega seostatakse majanduspoliitika kujundamist kuni 1970. aastate lõpuni, kus monetarism ja pakkumispoolne teooria selle üle  võtsid. Keynesi üldteooria hästi teada tunnusteks on valitsuste üle majandustsükli ulatuv roll kogunõudluse mõjutamisel: valitsus peaks suurendama kulutusi, kui majandus on languses, ning tagasi tõmbuma, kui majandusel hästi läheb.7 Keynesi majandusteoreetiline pärand on tegelikult mitmekesisem ja valitsuse suurem või väiksem roll ei ole võib-olla isegi mitte selle keskne teema. Peatun järgnevalt kahel Keynesi vaadetes kesksel kontseptsioonil. Keynesi arvamuse kohaselt oli majandustegevuse oluline mõjutaja tulevikuga seotud määramatus. Keynes arendas edasi määramatuse ja riski eristamist. Risk on  sealjuures kvantitatiivselt mõõdetav (näiteks sündmuste esinemise tõenäosuslik jaotus), määramatuse puhul aga selline kvantitatiivne mõõtmisviis puudub.8 Vahemärkusena olgu öeldud, et ratsionaalsete ootuste teoorias samastatakse sisuliselt määramatus riskiga. Keynesianistide arvates tegid efektiivsete turgude ja ratsionaalsete ootuste mõtteviisi arendajad selle vea, et üldistasid kindlustusturu seaduspärasused kõigile turgudele. Kindlustuse puhul nimelt võimaldab ajalooline kogemus, sündmuste teatud süstemaatiline iseloom ja ajaline piiratus, näiteks inimeste keskmise  eluea prognoositavus suurema inimkogumi puhul, üsna hästi riski kvantitatiivselt hinnata. Paljude turgude puhul see aga ei kehti. Teiseks oluliseks märksõnaks Keynesi puhul on „efektiivne nõudlus”, mis hõlmab suhteliselt stabiilset tarbimist ja ebastabiilset investeeringute nõudlust. Viimase puhul on olulised tulevikuga seotud ootused. Chicago koolkonna ratsionaalsete ootuste kõrval, võib Keynesi teooria ootusi pidada konventsionaalseteks, need sisaldavad ka inimliku eksimise võimalust jms. Lähenemisviisi eelistamine, sõltub sellest, millisena me kujutame ette majandusagentide paiknemist nupukuse  rumaluse teljel. Kas on tegemist täielikku informatsiooni valdavate ja selle põhjal õigeid otsuseid langetavate agentidega või on suurem osa majanduses osalejatest siiski piiratud kujutlusvõimega oma ärinduslike kinnisideede küljes rippuvad tegelased? Olulisel kohal klassikute ja Keynesi vaidluses on säästmise ja investeeringute seos. Klassikud väitsid, et säästmise põhjuseks on alati soov investeerida ja seetõttu  ei mõjuta säästmiskäitumise muutumine kogunõudlust, vaid muudab ainult praeguse ja tulevase tarbimise vahekorda (tänased investeeringud saab samastada tulevaste perioodide tarbimisega). Keynes nägi aga säästmist küll tarbimisnõudluse vähenemisena, aga mitte automaatse investeeringunõudluse kasvuna. Keynesi puhul võib säästmise põhjuseks olla ka nõudlus sularaha järele (likviidsuse eelistamine), mis kasvab seda rohkem, mida määramatumad on investeeringutega seotud perspektiivid. Kandes selle teema  tänase majanduskriisi tõlgendamise konteksti, võib väita, et valitsuse roll kogunõudluse tasakaalustamisel tulenebki investeeringute komponendi ebakindlusest määramatuse korral. 

Keynesi nägemus kogub punkte, kui hinnata neid probleeme, mis on seotud valitsuse rahasüstide muutumisega laenudeks ja investeeringuteks, ärikonjunktuuri baromeetrite poolt registreeritud kõikumistes tarbijate ja firmade usalduses.  Samas ei saa teooriate võrdlemise puhul kujutada ette, et tegemist on kõigis küsimustes täiesti vastandlike hinnangutega. Keynes näiteks, nagu Friedmangi, pooldas tegelikult üle majandustsükli tasakaalustatud eelarvet ja ranget rahapoliitikat. Samas, kriisi tingimustes nägi ta rahapoliitiliste mõjude piiratust ja laialivalguvust, võrreldes eelarvepoliitika palju kiirema ja määratletuma mõjuga. Eri teooriaid pooldavate ökonomistide omavahelisest läbikäimisest tuntud näide on see, kuidas natside eest Inglismaale pagenud Friedrich Hayek ja Keynes käisid 1940. aasta suvel, kui sakslased Inglismaad pommitasid,  Cambridge’i ülikooli Kings College’i katusel tuletõrjevalves. Financial Timesi kolumnist Samuel Brittan, kes seda seika järjekordselt meenutanud on, ei saanud jätta lisamata, et loodetavasti oli lähikonnas ka mõni tõeline tuletõrjuja, kui kaks teoreetikut katusel viibisid. Igatahes tervitas Keynes soojalt Hayeki 1944. aastal ilmunud raamatut „Tee orjusesse”, kirjutades Hayekile: „Minu arvates on see oivaline raamat. Moraalselt ja filosoofiliselt nõustun ma siin peaaegu kõigega, ja mitte üksnes ei nõustu, vaid nõustun sügavalt liigutatuna”. 

Kriisist väljumise teed   

Esimene suurem risk seoses kriisist väljumisega on tarbijate ja ettevõtete usaldus, millest sõltub kaupade ja investeeringute nõudlus. Kui tarbijate usaldus ei taastu, kuhjuvad firmadel müümata valmistooted, mille all on kinni nende rahalised vahendid. Samal ajal on ammendumas riiklike abipakettide mõju. Suurenenud võlakoorem ja probleemid rahaturgudelt laenamisega vähendavad uute abipakettide kasutamise võimalusi. Keyneslike vaadete kõige tuntum esindaja Krugman arvab, et eelarvelised stiimulid on siiani olnud liiga väikesed  ja majanduse peaksid stagnatsioonist välja viima veelgi suuremad valitsuskulud. Sealjuures on selliste argumentide oluliseks põhjenduseks nn Keynesi multiplikaator, millega kirjeldatakse valitsuskulude mõju laienemist majanduses. Riigi tehtud kulutused tekitavad nõudluse erasektori kaupade järele, mis omakorda loovad nende kaupade valmistamisel tootjatele tulusid, mis omakorda muutuvad nõudluseks toodete järele. Keynesi arvates ulatus multiplikaatori väärtus 1930ndatel 2,5ni, s.t üks ühik valitsuskulusid lõi 2,5 ühikut tulusid. Selle seisukoha suhtes, ja ka multiplikaatori toimega seoses on  väga kriitilised neoklassikalise kooli teoreetikud. Robert Barro on väitnud, et heal juhul on multiplikaatori väärtus 1, s.t multiplikaatori efekt heastab selle kahju, mis valitsuskulutused on erainvesteeringute väljatõrjumisel teinud. 

Majandusajaloolane Niall Ferguson toob võrdluses 1930. aastate suure depressiooniga välja selle, et Franklin Roosevelt sai 1933. aastal USA presidendina alustades päranduseks 4,5 %-ni SKTst ulatunud eelarvedefitsiidi. Tema ajal kasvas see 1934. aastal 5,6%-ni SKTst ja jäi sellele lähedasele tasemele Teise maailmasõja alguseni. Võrdluseks, 2010. aastal prognoosib OECD USA föderaaleelarve defitsiidiks 10,7%. Ferguson rõhutab olulisi erinevusi sõjaaegse ja nüüdse USA majanduse  vahel: 1930.-1940. aastatel rahastas valitsus eelarvedefitsiiti kodumaistest erasektori säästudest, nüüd tuleb ligi pool laenurahast välismaalt, sh. 9% Hiinast. Sel ajal oli majandus peaaegu suletud ja eelarvedefitsiidiga loodud nõudlus läks eelkõige kodumaise tootmise ergutamiseks, mitte ei valgunud üle piiride välja. Sõja ajal rakendati hinna- ja muid piiranguid, mis takistasid inflatsiooni teket. Fergusoni arvates pole praegusest kriisist väljumise keskne küsimus, kas stimuleerida või karmistada, vaid milline majanduspoliitika taastab erasektori usalduse ning milline selle hävitab.9 

Nagu nimetatud, on oluline teema, kas ja kui palju võivad valitsused veel laenu võtta. Carmen Reinharrt ja Kenneth Rogoff peavad kriitiliseks piiriks riikide laenuteenindamisvõime  seisukohast taset 60% arenevatele riikidele ja 90% rikastele riikidele (erinevus tuleb sellest, et eeldatavasti saavad rikkad riigid siiski laenu odavamalt). Lihtne arvutus näitab, et kui majanduse maht on 100 miljardit ühikut, laenukoormus on 60 miljardit ja intressimäär 5%, kulub ainuüksi intressimakseteks 3% SKTst aastas.10

Suure võlakoormaga riikidel on kriisist väljumiseks kolm võimalust, millest kõige meeldivam on majanduskasv ja sellega seotud maksebaasi laienemine koos laenude teenindamisvõime paranemisega. Teiseks võimaluseks on stagnatsioon, mis tähendab, et majandus kosub üle kivide ja kändude, kusjuures suur võlakoorem jääb pikaks ajaks majanduse ressursipaigutust mõjutama. Sellise taastumise tüüpnäide on 1990ndate Jaapan. Kolmas tee on võlakoorma lahendamine  inflatsiooni teel, sel juhul saavad tarbijad ja maksumaksjad lisaks tavalisele maksukoormusele kaela ka inflatsiooni reaaltulu vähendava mõju. Neoklassikalise teooria ebaõnnestumisel on tulemuseks tavaliselt teine juhus, keyneslikul juhul kolmas variant. 

Euroopa juhid näivad siiski parimat lootvat. Trichet nimetab  üldisi põhimõtteid, millega loodetakse Euroopa Liidu majandus jätkusuutliku ja tasakaalustatud kasvu rajale juhtida. Kõigepealt ei nähta võimalust samas mahus jätkuvaks eelarvedefitsiidiks, eeldatakse järkjärgulist eelarvetasakaalu poole liikumist maksude tõusu ja eelarvekulutuste piiramise kaudu. Fiskaalne konsolideerimine on tähtis majanduslike ootuste juhtimiseks. Sellega koos loodetakse läbi viia struktuurseid reforme, sealhulgas üle jõu käivate heaoluriigiga seotud kulutuste vähendamist. Majanduse taastumise ebakindlus toob samal ajal kaasa vajaduse säilitada võimekus finantskriisi uute puhangute korral  rahaliselt sekkuda. See on positiivset nooti sisaldav võimetekohane programm. 

1 Chris Giles, Daunted by deficits. – Financial Times 23. VI 2010.

2 Jean-Claude Trichet, Stimulate no more – it is now time for all to tighten.  – Financial Times 23. VII 2010.

3 Robert Skidelsky, Keynes. The return of the Master. Allen Lane, 2009.

4 Paul Krugman, Kuidas küll majandusteadlased nii puusse panid? – Vikerkaar 2009, nr 12, (originaal Paul Krugman, How Did Economics Get It So Wrong? – The New York Times 6. IX 2009).

5 Näide on võetud: G.K. Shaw, Rational expectations. An elementary exposition, Harvester Press, 1984.

6 Kvantitatiivse rahateooria üks põhivalem on, et rahahulk korrutatuna selle käibekiirusega võrdub alati hinnatase korda kaupade hulk majanduses.

7 John Maynard Keynes, The general theory of employment, interest  and money. Harcourt Brace, New York 1936.

8 Üks esimesi Keynesi töid oli 1921. aastal ilmunud „A Treatise on probability”.

9 Niall Ferguson, Today’s modern Keynesians have learnt nothing since the 1930s. – Financial Times 20. VII 2010.

10 Carmen M. Reinhart, Kenneth S. Rogoff, „The aftermath of financial crises”, Presentation at the American Economic Association meetings in San Francisco 3. I 2009.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming