Märkmeid berliner’ite kohtumiselt

Juhan Saharov

Juuni algul peeti Riias konverents, kus avaldati austust Isaiah Berlinile (1909–1997), Riias sündinud juudi päritolu Briti filosoofile, kes on saanud kuulsaks liberalismi kaitsja, populariseerija ning edasiarendajana.      „Ich bin ein Berliner” („Ma olen berliinlane”). President Kennedy välja öeldud lauses oli tabavalt ühendatud vabaduse ja Lääne-Berliini seotus, kuna viimane esindas killukest vaba maailma totalitaarses riigis. See ühendati konverentsil sümboolselt ja teravmeelselt Isaiah Berlini nimega. Olla üks Berliner’itest tähendab üritada mõelda väljaspool riigi, rahvuse, kodakondsuse, nii-öelda poliitilise kogukonna piire. Inimene olemise poliitilisus ise, enda ja teiste vabaduse tunnetamine ja selleni jõudmine – see on see, mis meid kõiki ühendab, olenemata riigist  või rahvusest. Esimestel päevadel tunnen, kuidas konverentsil võtab kiiresti võimu antinatsionalistlik vaim. Konverentsi idee ei ole niivõrd kõnelda Berlini filosoofiast, kuivõrd kokku tuua need inimesed, kes lähtuvad poliitilistes väitlustes „inimsuse” retoorikast. Auditooriumid kubisevad inimõiguslastest, humanistidest, kirjanikest ja kirjastajatest, külma sõja aegsetest välisreporteritest, tolle aja poliitikas sõna võtnud intellektuaalidest, aga ka nn iseseisvatest poliitikauuringute keskuste töötajatest. Berlini mõju kõigile neile tegelastele on tema väärtuspluralismi idee tõttu ilmne.

Üldjoontes tähendab see seda, kuidas mõelda moraalsetest ja poliitilistest väärtustest. Berlin väidab, et väärtused on loomulikult olemas, ent niisamuti on olemas pidev konflikt, mis on inimloomuse ja inimeste kooselu vältimatu osa. Erinevad väärtused ei pruugigi olla ühildatavad, see tähendab, tuleb teadvustada pidevat ja alati olemas moraalset konflikti, mis ei lase ühendada erinevaid väärtusi harmooniliseks tervikuks. Selles osas kõrvutas Steven Lukes oma ettekandes Berlinit Max Weberiga, mõlemad leidsid oma ideedele ainet John Stuart Millilt. Väärtustevahelist olemuslikku antagonismi  saab niisiis üksnes tolereerida, mitte kaotada. See toob omakorda sisse ohverduse idee. Berlini järgi seisneb moraalse ühiskonna alus üksikisiku, aga ka suurema inimgrupi ohverduses. Ohverduses, moodsamal kujul „tolerantsis” seisneb erinevate inimeste ja ajalugude koosolemise jõud.       

Juutidest ja nostalgiast

Teisel päeval tunnen, et olen sattunud kontvõõrana Berlini peiedele. On tekkinud intiimne õhkkond, Berlinit mälestavad ta parimad sõbrad ja lähimad sugulased, tema akadeemilised kaasvõitlejad. Isiklikud mõtted ja tähelepanekud oma sõbrast ühendatakse sujuvalt mõne tema idee ülimalt sügava edasiarendusega. Steven Lukes ja Avishai Margalit, ühed autoriteetsemad juudi päritolu filosoofid tänasel päeval, mälestavad Berlinit  juutluse mõtestamise kaudu. Margalit, Isaiah’ perekonnasõber, räägib juutide kodust ja kodumaa tähendusest. Juutide eksistentsiaalse staatuse üks omapärasid on teatavasti see, et nad on nii-öelda külalised, võõrad, nad on alati võõrsil ning mitte kodus. Ometi, Margaliti arvates on just „kodu” inimese emantsipatsiooni tingimuseks. Seesugune retoorika oli valdav paljudes XIX sajandi rahvuslikes liikumistes, kus rahvus seoti territooriumi ja kodu mõistega. Sajandivahetusel tõusis nostalgia idee esile ka sionistlikus liikumises ja mõjutas hiljem Berlinit.  Üks paremaid nostalgia mõiste kirjeldusi ja ülevaateid selle esinemise kohta eri keeltes peitub Milan Kundera „Teadmatuse” teises peatükis.

Nostalgia on Kundera järgi „kannatus, mille põhjustab täitumata iha tagasi minna” (kr k nostos – tagasitulek / algos – kannatus). Oma maa igatsus, koduigatsus. Näiteks sakslased kasutavad aga harva sõna „igatsus” selle kreeka vormis ja eelistavad öelda „Sehnsucht” ’iha selle järele, mida pole’. Margaliti ettekandes tuleb pikkamööda välja sellesarnane psühhoanalüütiline hoiak: juut ihaldab kodu, mida tal pole. Berlin oli enda sõnul pooleldi inglane, pooleldi venelane,  ent sada protsenti juut. Margaliti arvates on väärtuspluralism Berlini puhul pealisehitus, juutlus aga baas, mistõttu tuleks viimast alati arvestada. See tekitab kohe elevust ka auditooriumis. Publiku seast tõuseb Woijtek, kes esitab loogilise küsimuse: „Kas Berlini järgi võiks juut olla kodus ka kuskil mujal peale oma kodumaa? Äkki seisneb probleem vaid riiakates naabrites?”. Selline küsimus viitab Berlini väärtuspluralismi ning juutluse ja koduvajaduse vastuolule. Margalit jääbki vastuse võlgu.   

Avaliku intellektuaali kuju

Isaiah Berlin sai Inglismaal tuntuks eelkõige filosoofide argumentide analüüsija ja populariseerijana Briti televisioonis ja raadios. Temast räägiti kui ühest „avalikust intellektuaalist” [public intellectual], kes suutis tuua filosoofia tavalise Briti inimese koju. Mida selline nimetus siiski laiemalt õigupoolest tähendab? Sellele keskendus Ian Buruma vestlus Bill Emmottiga (The Economisti peatoimetaja aastatel 1993–2006).  Buruma arvates on neid vähemalt kolme tüüpi: kirjanikud (alates Zolast), kes mingil kriitilisel hetkel võtavad poliitikas avalikult sõna; esseistid või kunstnikud, kes mõjutavad avalikkust ja kultuuri (nt Susan Sontag); ning ka n-ö eksperdid, kes on jõudnud sellisesse loomefaasi, et filosofeerida nii oma valdkonna kui ka poliitilistel, avalikel teemadel. Kelle hulka kuulus Isaiah Berlin? Arvatavasti mitte kellegi. Ta oli omalaadne õpetaja, kes ei õpetanud inimestele, mitte mida vaid kuidas mõelda ning „kuidas tunda ennast ja teisi kui inimesi”. See tähendab, Berlini kontekstis on avalik intellektuaal  eelkõige harija. Millised omadused sinna alla kuuluvad? Emmotti arvates on neid viis: argumendi kvaliteet, vaimu avatus, mõtete selgus, pidev (samas avatud) skeptitsism ning sõltumatus poliitikast. Viimase väljatoomist rõhutas eriti Timothy Garton Ash, kelle järgi on tõsiseid raskusi sel intellektuaalil, kes on tulnud valitsusest või parlamendist ehk aktiivsest poliitikast ning kes teab poliitikast „liiga palju”. Ashi järgi peakski intellektuaal olema teatud asjades võhik; et säilitada kõrvalseisja värske pilk, ei tohi ta teada poliitikast liiga palju. Kust tuleb see moraalne autoriteet, see legitiimsus, mis  paneb inimesed toda intellektuaali lugema, kuulama, usaldama, eristama teda teistest valdkonna „ekspertidest”, keda kirjutava pressi lehekülgedel tihti näha võib? Buruma järgi eristab avalikku intellektuaali teistest „arvajatest” see, et teda huvitavad eelkõige ideed ja argumendid ning ta üritab jääda inimesekeskseks.       

Inimese meetod

Kolmandal päeval olen jõudnud kummitava küsimuseni: „Kes need inimesed siin mu ümber õieti on?”. Tundub, nagu oleks see klubi, Berliner’ite sekt, mis esitab (inimene olemise) universaalsust, humaansust ja inimõigusi kui kõige toimivamat moraalset lahendust. Huvitaval kombel moodustab see ametlik hoidumine ideoloogiatest ja rahvuslusest (samamoodi ka kosmopolitismist) ometi mingi erilise „inimese ideoloogia”, juhituna Berlini väärtuspluralismist, kus etteotsa pole asetatud mitte universaalsed väärtused (nagu klassikalise liberalismi puhul), vaid tõdemus, et need väärtused on erinevad ja jäävad sellisteks, kuigi inimeste huvid on sarnased.

Ning, olgem ausad, me ei pääse inimene olemisest, inimlikest huvidest ja nende väärtustamisest mitte kuskile, see kroonib kõiki teisi, olles sellega vajaduse korral ka poliitiline relv. Viitamine inimesele või inimsusele on kõige kõrgem tasand, millele poliitiline retoorika saab osutada. Sealjuures antakse endale vähem aru, kuivõrd  ideoloogiliselt kallutatud see kategooria võib olla. See on põhjus, miks teatud ajalooperioodidel on võitnud need poliitilised ideed, mis on tõstnud esile inimsuse (või ka näiteks inimsusevastased kuriteod). Tuntumateks selle žanri esindajateks on olnud renessanss, luterlus, valgustus ja kommunism. Viimase puhul sai see lõpuks ka saatuslikuks. Kommunistliku ühiskonna üks suuremaid vastuolusid seisnes (töö)inimeseks olemise mõtestamises vaid ametliku ideoloogia raames. Inimeseks saamise/jäämise teema ning selle seos ühiskonnaga tõusis kõikjal (ka Eesti) kirjanduses olulisele kohale, kusjuures  režiim ei saanud lubada selle teema lahutamist poliitikast. Dissidentliku poliitilise mõtte uuestisünd 1970ndate teisel poolel seisnes just selle konflikti ärakasutamises. „Inimene” muudeti uuesti iseseisvaks kategooriaks, moraal suudeti eraldada ametlikust ideoloogiast, nii et see omandas sellega ise poliitilise ideoloogia funktsiooni. Tšehhide manifest „Harta 77”, „elamine tões”, millega kõik võisid allkirjade (ja nii oma teadvuse) abil liituda, oli Václav Haveli sõnade kohaselt „moraalne sfäär, mis eksisteerib inimene olemise tasandil”. See pidi vastanduma poliitilisele sfäärile. Ning see idee saab tõepoolest alguse paradoksaalselt  marksismist endast: proletariaat kui ülemaailmne klass ületab majanduslikud, poliitilised ja rahvuslikud erimeelsused tänu sellele, et see on kõrgem (ning seda mitte religioosselt, vaid loogiliselt) inimesi ühendav kategooria.

Näitena saab siin tuua streigi loogika. Majandusliku loogika sees on võimatu õigustada tööliste kõrgemate palkade nõudmist, seda saab murda ainult viitamisega sellest kõrgematele kategooriatele nagu õiglus, inimsus, väärikus jne. Ning selline loogikamudel on aluseks kogu poliitilisele retoorikale, millest ei pääse loomulikult ka Berliner’id.  Konverents kui sotsioloogiline elamus jätkub. Tunnen, nagu oleksin pea täielikult „inimese ideoloogia” võimuses, ent osa kriitilisest mõttest töötab sellele vastu, küsides, mis õieti toimub, kui kriitiliselt Berliner’id vaatavad poliitilisi nähtusi – mida nad ignoreerivad, mida mitte? Aeg-ajalt tekib valgustusaja ideede üledoosi tunne. See seltskond on andnud oma sõrmed ja hinge juba ammu demokraatiale, vaadates kõiki riike ning konflikte vaid globaalselt, üldise ja ometi nii isikliku nähtusena. Kõik konfliktid (rahvusvahelised, ideoloogilised jne) on taandatavad inimlikule, moraalsele ja isiklikule tasandile. Kas see  tähendab ka sunnitud identiteedimuutust? Nagu Dmitri, kes esitles end kõigile tõsimeeli sküüdina (ja mitte venelasena) ning jättis sellega enamusele veidriku mulje. See on tõepoolest meetod, mis mõjub. Inimese meetod. Mõtlemise viis, millele on raske vastu seista, kuna see astub ühte ja sama sammu sinu endaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming