Mängujuhi võlumaailm

Ivar Puura

Mälupilte Tiiu Sillast Me teeme, teeme ümber oma eluüht hiigelmüüri inimtihedat.Ka pikemad ei küüni üle ääre.Kui mõni sinnapoole väljalangend kivion lahkumisel ruumi jätnud piluks,siis see, kes juhtus välja nägemaon äranähtu nimetanud iluks.Ta samal hetkel ise läbi nähtudja pole kohta, kus võiks tunda häbi ta.Suur saladus saab tema ainueluks,tal iseennast au on läbida. Juhan Viiding Kui inimesed suureks saavad või midagi korda saadavad, võivad nad saada tegelasteks kellegi teise lugudes, elulugudes või saavutuste loendites. Ametlik või muu avalik tunnustus on üks viis kellelegi öelda, et teda on märgatud ja teda hinnatakse. Mõnikord võib tunnustamise protseduur olla ihaldusväärsem pigem tunnustuse andjale kui saajale. Üldiselt on meelespidamine meeldiv. Teisalt, kui mõelda heale sõbrale, kelle elukaare avalik kokkuvõte piirdub seda laadi saavutuste loendiga, võime kaotada võimaluse näha kõiki värve.

Tutvusin Tiiuga ülikoolipäevil ühisesse matkaseltskonda sattudes. Keemikuna teadis Tiiu hästi molekulaarseid mehhanisme, noppides parimate ettekannete auhindu üliõpilaste teaduslikus ühingus (ÜTÜ). Kuna ÜTÜ oli tol ajal tudengite jaoks üks väheseid akadeemilise eneseväljendamise võimalusi, sattusime koos sirvima ka ÜTÜ erinevate erialade teese. Meeles on Tiiu muhelus, kui ta märkas, et keegi kaastudeng teeb keemia sektsioonis ettekande uuest teadusharust „soomustorismist”. Tegemist oli seente – soomustorikute – teatud keemiliste ühendite uurimisega. Muhelus ei olnud irooniline, vaid maailma naljakat mitmekesisust nautiv, umbes nagu Muumitrolli raamatus, mida Tiiu elu käsiraamatuna kasutas.

Inimesena tegi Tiiu erakordseks tema oskus ühendada sõpruskondadeks väga erineva taustaga inimesi, kelle esmaseks kokkusaamise ajendiks võis olla matk mägedesse või kõrbesse. Tänase talve taustal ei tundu –33kraadise ilmaga Lõuna-Uurali telgiöö midagi erakordset. Kuum ahi muutis telgi üsna hubaseks. Tiiu muheles veel hiljaaegu, meenutades, kuidas omaaegne matkakaaslane, praegu mõistagi väga väärikas rollis, villaste sokkide peal kantud nailonsokkidega ahju külge sulas.

Matkamine tundus olevat noorte inimeste viis endale meelega pingutust otsida ja end proovile panna, et vaadata, mis välja tuleb. Ka Tiiu ise rääkis, et kui mõned matkajuhid sihivad tippe, kilomeetreid ja sportlikke saavutusi, siis tema jaoks on kõige olulisemad inimsuhted. Mängleva kergusega suutis ta naeratades paari lausega kedagi julgustada või panna märkama kas mõnd vajalikku tegevust või midagi olulist kaaslaste juures. Kuna nii matka- kui ka suhtluskogemust tuli käigu pealt õppida, tekkis matka ajal Tiiul kui heal sõnadeta keele lugejal ja suhtevõrgustike märkajal põnev „labor” inimsuhete mõjutamiseks. Kui soovida, võib seda suhtlusvõtet tagantjärele tarkusena nimetada ka manipuleerimiseks, kõige paremas mõttes ja parimate kavatsustega, inimeste haavatavust ära kasutamata ning, isegi nende mõtteid ja soove lugedes, neisse peaaegu mitte sekkudes, vaid lastes neil inimeste jaoks lihtsalt juhtuda. Umbes nõnda, nagu daam pillab taskuräti, on võimalik nii mõne teema kaudu või inimesi ühisele missioonile saates tekitada näiliselt juhuslikke suhtluse algusi inimeste vahel, kes isegi matkal võivad jääda põhjamaiselt kinniseks. Tiiu lähedased ja sõbrad on avameelsed, et Tiiu on selle oskusega vahel ka veidi jõulisemalt oma tahet kehtestanud, ehkki mitte kiusu pärast, vaid alati, vähemalt enda arvates, üldise hüvangu huvides.

Teisalt, nii nagu kogu loomariigis, aitab oskus teiste tegemisi läbi näha ja ette aimata kaitsta endale olulist ilma füüsilise konfliktita. Helgete sõpruskondade loomise kõrval tuleb ka enese ja lähedaste eest välja astuda. Kummalisel kombel jääb just headust loovate inimeste teele ka mitut masti kiuslikke või tüütuid olukordi.

Üks läbiv motiiv meist paljude elus on väiksemad või suuremad olmekonfliktid tüütute naabritega, kelle otsa ka Tiiul sageli komistada õnnestus. Et konfliktiga toime tulla, ei asunud Tiiu inetule otserünnakule, vaid kasutas käsiraamatuna muumitrollide klassikavaramut, kord suurema, kord väiksema eduga. Ühe esimese naabriaktsiooni tunnistajaks olin 1980. aasta paiku Leningradi mnt 27 ühiselamus, kus meie matkasellide õhtut Jean-Michel Jarre’i „Oxygene’i” saatel naabrite tümps häirima kippus. Juba tol ajal ilmutas Tiiu leiutajameelt: riidekappidesse, mida lahutas naabertoast üliõhuke vineersein, paigutati stereogrammofoni Akords kõlarid. Harva on Fred Jüssi linnuhäälte plaat, kus pardid ühest kõlarist teise liikusid, sellist elevust tekitanud. Naabertoas alanud klaperjaht ja meie matkasellide muhelus on tänapäevani hästi meeles. Ma loodan, et ka Fred Jüssi ei pahanda sellise teaduse populariseerimise vormi üle, kuna seeläbi sai kinnitust linnuhäälte tõetruudus ning võideldi ka mürareostuse vastu.

Matkasellide kokkusaamiskohaks kujunesid looduslähedased paigad Põlvamaal Veskimõisa lähedal. Kunagises koolimajas oli meie matkasõbra ja hilisema Tiiu abikaasa Veljo Silla kodu, kus viitsisime, pigem harva, veidi talgutöid teha, aga ka ümbruses matkata, klaverimängu kuulata, filosofeerida, Veljo ema ja mõnede vabatahtlike kokkade rammusaid toite nautida ja lihtsalt lesida. Kuna viimased tegevused oli kõige populaarsemad, tavatses Tiiu neid üritusi kutsuda nuumlaagriteks. Kuna enamikust selle sõpruskonna liikmetest on saanud teadlased, aktiivsed teaduse populariseerijad, direktorid, tuntud kunstiinimesed või mõnel muul erialal edukad inimesed, tuleks mõtiskleda matkade ja nuumlaagrite kui noorsoo vaimse ja kehalise kasvatamise vormi rolli üle eesti noorte loodusetundmise edendamisel ja haritlaskonna kujunemisel.

Eesti vabanemine 1991. aasta augustis mõjutas meid kõiki. Peatselt toimus enamiku Teaduste Akadeemia instituutide järkjärguline kaotamine koos soovitustega ühineda mõne ülikooliga. Nii nagu ka Rootsi teadlaste hinnang soovitas, tuli kraadita noortel otsida doktorantuurivõimalusi välismaal. Minul tekkis 1992–1996 doktorantuurivõimalus Uppsalas ning aeg-ajalt külastas mind seal Veljo Sild, sageli koos Tiiuga.

1997. aastast, mil Uppsalast tagasi tulin, oli mu üheks unistuseks kasutada saadud kogemusi loodusteaduste populariseerimiseks ning see hobi lähendas mu huvisid Tiiu tegemistega. Samal ajal kui Tiiu alustas Ahhaaga, oli mul võimalus 1997–1999 ning ka hiljem kaasa lüüa „Tiigrihüppe” õpitarkvara keskuse töös. Seal tekkis tööalane sünergia, kuna mõningaid teemasid sai koos arutada.

Sellest ajast peale on tulnud ületada igasuguseid keerukusi ja muresid ning leida üles väikesed rõõmud igast ilusast päevast ja kordaminekust. Meie mõlema elukaare üsna keerukate sündmuste taustal on usaldusväärsete inimeste elus osalemine ja ilusate hetkede nautimine loonud filosoofilise suhtumise hetkes olemisse, õiglusse ja ebaõiglusse ning sellesse, mida väärtuslikku, just inimlikus plaanis, teha nende elupäevadega, mis meile on jäänud ja mille arvu me täpselt ei tea. Võimalus Tiiuga maailma asjade üle mõtiskleda on Tiiu mõttekaaslastel aidanud suurendada sallivust ja mõistmist peaaegu kõige vastu peale alatuse ja pahatahtlikkuse või intriigide sepitsemise. Selleks on head ja uut loovad inimesed, kellele on põhjust pühendada meile jäänud päevi, liiga kallid.

Matkasell Silver Vahtre tegi meie äsjases vestluses tähelepaneku, et meie Tiiu tegi meiega ikka tõelisi tempe ning tal õnnestus oma sõpruskonna ja nende nooremate põlvkondade maailmanägemist oluliselt muuta. Esiteks vedas ta matkajuhina mingeid seltskondi kõrbesse ja lumistesse mägedesse, kuid sellest ei piisanud. Veel oli vaja valmis ehitada Ahhaa, mida külastas ühiselt kogu matkaselli suguvõsa USA füüsikaprofessorist väikeste lapselasteni. Ning ka üsna reserveeritud ja kriitilisel professoril jätkus häid sõnu planetaariumi ja muude vigurite jaoks, mida Ahhaas näha saab.

Minu jaoks ongi Tiiu fenomen selles, et ükskõik kellel poleks ka tiitlid ja pagunid, mängu juhib tema oma vaiksel moel, ilma soovita kunagi endale monumenti püstitada. Tiiu on olnud ja on Mängujuht, The Master of the Game. Ja uskugem, Ahhaa ja paljude muude ettevõtmiste kaudu, millest meil veel aimugi ei pruugi olla, teeb seda veel aastaid, nõnda et tema kohalolek on märgatav.

Juhan Viidingu luuletuse selle loo alguses saatis Tiiu mulle kord sünnipäevaks, iga tähte välja joonistades. Oskus müürist läbi näha ja igas detailis ilu luua tegi Tiiu eriliseks. Tal oli oskus juhatada, kuidas armastada üht lille ning selle läbi kõiki lilli kõigil tähtedel.

„See on nagu lillega. Kui sa armastad üht lille, mis elab tähe peal, siis on meeldiv öösel taevast vaadelda. Kõik tähed on lilli täis. Kui sa öösel taevasse vaatad, siis on sul selline tunne, nagu oleksid kõik tähed naernud, sest mina elan ühel neist, sest mina naeran ühel neist. Üksnes sinul saavad olema tähed, mis suudavad naerda! Hakkab näima nii, justkui oleksin sulle tähtede asemel kinkinud hulga väikseid kuljuseid, mis naerda suudavad. Minu täht hakkab sulle olema üks tähtedest. Siis hakkad sa kõiki tähti meelsasti vaatama … Kõik saavad sinu sõpradeks.”

Antoine de Saint Exupéry „Väike prints”

Sõbrad, ärgem ühelgi hetkel peljakem hoida ja armastada ilu ja kaitsta õiglust ning seda välja näidata. Kui vaatame mõnd lille ja mõnd tähte, mõelgem Tiiule ning teistele sõpradele, lähedastele ning kõigile, kellest hoolime – keda kõik lilled ja tähed meie mälus märgivad. Nii kaua, kui tähed kestavad.

Ivar Puura, Tiiu matka- ja teekaaslane

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming