Mälukultuur ja ettevõtjad

Risto Järv

Väikeselt rahatähelt tuttav suur mees Jakob Hurt avaldas 1871. aastal artikli „Mis lugu rahva mälestustest pidada”1. Selles ei tõsta Hurt tähtsaks mitte võimukandjaid, kaupmehi või teaduse tegijaid, vaid rahvast, inimesi meie ümber. Hurdale on oluline, „mis rahvas omast minevikust ise mäletab”, tema pärastises terminoloogias vanavara. Hiljem hakati seda kutsuma rahvaluuleks, tänapäeval sageli ingliskeelse laenuterminiga folklooriks või laiemalt  – pärimuseks. Tegutsemine on see, mis meid toidab, ent mälestused on need, millele toetume. Pärimus pärineb kuskilt varasemast, pärimus näitab, et ei ole olemas ainult siin ja praegu, vaid midagi on olnud ennegi.

 

Kui tänapäeval oleme harjunud, et meie tarvilik igapäevane dokumendikogum mahub ära ühele odavale mälupulgale, siis tegelikult on eluks tarvilik hulk välismälu määratult suurem. Meie kultuurimälus ei peegeldu  ainult me endi läbielatu, vaid ühel või teisel viisil ka varasem elu ja tegevus. Rahvusliku mälu hoidmiseks on loodud mäluasutused, arhiivid ja muuseumid, selle talletamise nimel rahvapärimust kogutaksegi, seda nii institutsionaalselt kui sageli vabatahtlikult. Seepärast oli üpris ootamatu näha majandusajakirja Saldo novembrikuu numbris Juhani Seilenthali avalikku pöördumist Eesti presidendi poole2.

Autor nägi vajadust meelitada  president „eemale Eesti iseseisvuse taastamise ja rahvaluule kogujate tunnustamise lainelt” andmaks preemiaid ja aumärke uusi töökohti loovaile ettevõtjaile. Pakutud eesmärk on õilis ja õige, viis aga vildak. Ka minul oleks rõõm, kui ettevõtjad aumärke saaksid, ma tunnen heameelt, kui töökohti juurde tehakse. Rõõmustaksin, kui väikeettevõtjad taasavaks kodu lähedal õdusad toidupoed, oleksin rahul, kui kinos saaks käia lisaks kaubanduskeskusele  ka väiksema tegija kinomajas. Ent vastandumine ei too vilja, rahvapärimusega tegelemine ei ole nii ülehinnatud, et selle tunnustuse ümbertõstmine kõrgendaks ettevõtja enesehinnangut. Mulle tundub vastupidi ühiskonnas pälvivad hoopis liiga vähe tähelepanu meie mälu-ettevõtjad. Kord aastas antava presidendi rahvaluulepreemia sümboolne väärtus on märksa suurem kui materiaalne. Eriti küüniline on väita, et kui paarkümmend aastat pole pärimusega tegelejat tunnustatud, siis võib ta oodata ka nüüd. Igal juhul ei tohiks millegi tunnustamine tulla aga kellegi arvelt, äriinimeste imetlemiseks pole põhjust kultuuri tagaplaanile suruda. Juba Hurda ajal oli neid, kes pärimust „tühjaks loruks” arvasid. Ettevõtjad ja mälukogujad/ uurijad ei ole ilmselt kunagi liiga lähedased.

Ettevõtja mõtleb pigem, kuidas lõigata kasu homsest päevast, mälu-ettevõtja, kuidas eilsest.  Ent vaja on mõlemat. Lewis Carrolli Alice’is on huvitav passaaž Peeglitagusest maast, kus elanikud suudavad mäletada tulevikku. Lustaka absurdikirjaniku mõte pole sugugi mõttetu, sest tulevik toetub alati minevikule. Ka pärimuslikule muusikale toetuv rokkbänd või pärimusmuusikat populariseeriv suurüritus võib olla lisaks eneseteostusele tõhus tänapäevane ärimudel. Eelmine aasta oli Eestis muuseumiaasta,  seega meie mäluasutuste aasta. Kurioosumina kerkis muuseumiaasta lõppu maakonnamuuseumide liitmise kiire kava ülevaltpoolt (vt ka Sirp 27. XI, lk 18). Põhjused on jäänud veidi ebaselgeks, ent üks võimalik seletus oleks justkui tasuvus: ühtse liitmuuseumi kulud oleksid väiksemad. Majanduslikus mõtlemises on triviaalteadmine, et suurem on efektiivsem. Mäluasutuste ressursitarve on suur, arhiivide võidujooks kaasaja andmemahtudega järjepidev.  Samavõrra ütleb triviaalteadmine, et iga majanduslikult mõttekas samm ei ole tõhus kohalikku eripära arvestades. Mälukultuur on asi, mida ei saa endastmõistetavalt mõõta ainult rahas. Mäluasutuste ülesandeks on mitmekülgse tegelikkuse talletamine, igamehe käitumis- ja kultuuripraktika jäädvustamine.

Äsja lõppes kirjandusmuuseumi ja Soome instituudi korraldatud Soome-teemaliste mälestuste kogumise  võistlus. Laekunud kaastöödest näeme, et rahvuslikus mälus peegeldub Soome sageli endisaegse imedemaana, „kus on kõike, mida süda vaid ihaldab”. Ent suhtumine naabermaasse võib olla kirjutistes ka ettevaatlikum ning ülalt alla vaatav või viinavaevas naaber pälvida kriitikat. (Oma positiivse hinnangu kogumisaktsioonile andsid muide ka mitmed ettevõtted, kes ei pidanud paljuks toetada parimaid kirjutajaid auhindadega). 

Igaühel on omaenda mälu ja mälestused, ent alles paljude mälestuste koondpildist ilmneb, kui kirevalt ühiskond millessegi suhtub. Inimese vaatepunkt, ka tema mälu võib aja jooksul muutuda, on aegu, mil mõeldut me ei taha mäletadagi. Pärimusteadlased talletavad ja uurivad seesugust mitmevõimaluslikkust, seepärast ongi tarvis jäädvustada vaid häälte paljusust, mitte ühte häält. Nõnda arvangi, et ettevõtjaid austades ei saa me kuidagi tuua  eeskujuks tunnustuse äratõmbamist pärimuskogujatelt. Ühiskondlik saldo on positiivne ja bilanss tasakaalus, kui tunnustust väärivad nii ettevõtjad kui ka pärimuse talletajad.

1 Taasilmunud kogumikus: Jakob Hurt, Mida rahvamälestustest pidada. Tallinn 1989, lk 9–25.

2 Juhani Seilenthal, Kulla härra president. – Saldo 2009, nr 9, lk 12.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming