Maatriksi-epistemoloogia ja -demonoloogia

JÜRGEN ROOSTE

Kindlasti teate, et inimkonna mõned helgemad pääd – ja sekka ka nood, kes tollest olemisest tuhkagi ei jaga – uurivad täiesti tõsiselt probleemi, et me võime elada Maatriksis, et meie elu on pettepilt, virtuaalreaalsus, simulaakrum ning me ise oleme mingi masinavärgi patareid.

Häda on selles, et ükskõik, kuidas me asjale ei läheneks, neil tüüpidel, kes nii väidavad, on õigus – aga ainult osaliselt. Küsimus on metafoorivalikus. Kohe seletan.

Pettepildimaailm on meile filosoofia ajaloost tuttav Platoni koopamüüdist. Et siis: tunnetatav-nähtav-tajutav on igal juhul pettepilt, kuskil selle taga on miski, mis on päris. Idee. Ideaal. Ühesõnaga, meile nähtav on vaid pärise varjukuju. Selle küsimuse, kahtluse, probleemi külge, muide, on filosoofia suuresti takerdunud, sest see peaaegu pole ümberlükatav, see võimaldab mõtet, et kõik me ees seisev on pettepilt, et me elame milleski, mida sellisena ei ole (mis vastab tõele, kui mõtelda mikrofüüsikale, osakeste maailmale, millest see kõik koos seisab ja mida me üldse oma argises olemises ei adu, ei tunneta).

Alati võib kujutleda kõikvõimsat demiurgi või n-ö kurja (vanatestamentlikku?) jumalat või siis universumi tohutu hammasratastiku taga (mida mikro- ja makrofüüsika meile kogu aeg avavad) peituvat kellasseppa. See oli vist üks Tartu ülikooli informaatikaprofessor, kes ütles, et ta ei usu suurte ja keeruliste süsteemide isetekkelisust.

Samamoodi on olnud usklikud suurem jagu me teaduse uuendajaist-pioneeridest. Einstein tuleb kohe meelde. Usklikud selles mõttes, et midagi peab olema. Olen sageli vaielnud inimestega, kes ütlevad, et nemad on teaduse usku ja seega ei ole jumalat, ei ole kedagi/midagi selle kaadervärgi taga. Nimelt: tõsised teadlased ei ole kunagi tegelnud tõestamisega, et jumalat ei ole. Sest see on võimatu ülesanne, see ei ole teaduse ülesanne. Ja ma kardan, et vastupidine – suurem jagu inimkonnast seda ka jagab (mingi statistikatabeli põhjal usub julgelt üle 80% Maa elanikest mingit suuremat jõudu), uskmatud on vähemuses, kuigi meie maanukas – mis on üks ainus säärane maailmas! – enamuses: uskmatud troonivad mu mälu järgi statistikas vaid Eestis, Lätis ja endisel Ida-Saksamaal, mujal ilmas on vastupidi – oleks kergem: tõestada, et jumal ikka kuidagi on.

Jah, see on suuresti nimetamise küsimus. Aleksis Kivi „Seitsmes vennas“ ei tee vennakesed väga selgelt vahet tol pärisel ja oma deliiriumiudul või unenägudel. See oli veel sadakond aastat tagasi ka meie reaalsus: s.t reaalsuse piirid olid hämarad. Jumal oli igapäevane, tema kohalolu ei häirinud sedavõrd me ego­tripid oma loodud reaalsustes …

Tagasi Maatriksisse. Platoni metafoori toetas muidugi filmikunsti tulek. Televisioon. Varjupildid kolisid lausa me koju, said osaks argipäevast. Tele-novela oli tõelus. Ja nüüd siis interneedus! See ju lausa sunnib mõtlema tollele filosoofilisele põhiküsimusele: kust me üldse teame, et see, mis on, on? Interneedus kisub meie hirmu avali, lahti. Tehnika areng pühib tõelusetundel omakorda jalad alt.

Inimkond, kellest suure osa ees pole enam seitsme venna või Vargamäe Andrese kombel eksistentsiaalset Sisy­phose-tööd, lootusetut murdmist maa enesega, et kuidagi ellu jääda, kellel peaaegu polegi varsti päris tööd, s.t ellujäämise nimel tegutsemise vajadust, esitab sääraseid aju halvavaid küsimusi endale aina rohkem. Eriti selle jõukam osa. Eriti nood, kel ongi ebareaalne tunne …

See kõik turkas mulle pähe, kui lugesin oma klassivenna Taavi Rõiva intervjuud eelmise nädala LPst (pean teda muide täitsa heaks peaministriks, sest ta ei käinud autoritaarselt liiga oma ministritest üle; sellisena on ka Ratas mulle sümpaatne: kõrini oligi Ansipi jpt egotismist ja haiglasest eneseusust). Ta räägib sääl võimalikest kümnetest miljonitest, mis äridelegatsioonide muuilmaväisamine lepingute näol võib Eestisse tuua, ja pragas, et ei tasu olla väiklane lennupiletite ja restoraniarvete osas, kui tulu võib olla palju suurem: mingi raha eest ei osta seda tähelepanu meedias, mis nemad sääl said, ütleb ta (me ei räägi praegu muust tasuta meediatähelepanust siinkandis ja igasugu võimalikest sündmustest või mittesündmustest, mis sellega seekord kaasas käisid, eks) …

Kui sa räägid neist teoreetilistest kümnetest miljonitest minusugusele või mõnele lihtsale töömehele kuskil, kes näeb iga kuu vaeva sellega, et oma üüri- või pangalaenuraha kokku saada, siis … ei ole virtuaalreaalsuse tunne! Ei ole! On tunne, et reaalsus paneb näkku. Selliseid ülbeid õhkamisi lugedes eriti.

Ma ei olnud Rõiva pääle lõpuni pahane noid ahistamissüüdistusi lugedes – kuigi, jah, usutavalt ta pole tihand neid ümber lükata, midagi sääl juhtus, eks. Aga ma olin pahane, solvunud, lugedes, et ta on „Eesti riigi parim müügimees“ ja et see mõeldav kasu, mis ärimeeste ümberilmatuuritamisest tõuseb, on tohutult suurem noist kuludest, et ärme kraaksu … Ma arvan ka, et kogu raha tuleks anda haridussüsteemile ja kunstnikele, sest tulu, mis säält tõuseb, on mõõtmatu. Rahas igatahes täiesti mõõtmatu … Tuleviku Eesti oleks veel parem kui siis, kui me arengumaadele e-riigi-mõtet müütame: osta banaan ära!

Ma hakkasin mõtlema, tõesti: et uskuda virtuaalreaalsust, peab kas olema nii rikas või siis elama jõukas keskkonnas, liikuma selles seltskonnas, et tekib mingi vaakum, kus sa tunned, et see ei saa olla päris (Maatriksi-uuringuid rahastavadki mingid biljonärid kuskil) või siis säärane arvutisse haigestunud inimene, kes tollest maailmast nagunii lahti ei saa, kes tunneb neid topeldatud kihte. Nagu ma mäletan, on kolme­dimensioonilises tapamängus Doom salamaailmu, mis avanevad, kui tead õigeid kohti ja koode. Nii on arvutis elavail inimestel ka pidev kahtlus reaalsuse suhtes – et seegi on üks kiht tolles tohutus mängude süsteemis! Metafoorid ja mõtlemistüübid tulevad elukeskkonnast, eks!

Jah, ma olen nõus. Me kõik elamegi mingis programmis. Kuidas seda programmi nimetada? Jumal? Looduse ringkäik? Maatriks? Ma ei tea. Ma tean seda, et kui rookida kolme kassi tagant liivakasti või teha psühholoogiliselt häirunud inimestega tööd, või väga füüsilist tööd … see Maatriksi-tunne kaob. Ja asendub eksistentsiaalse ängiga. Soovitan toda kuuri noile, kes paranoiateooriatega liiga hulluks hakkavad minema. Maailmal pole sinu jaoks aega, ta on iseendaga haige ja hädas! Inimestel pole aega sind vahtida, nad on mures, kuidas teised neid näevad … enamasti.

Ma olen päri: me elamegi Maatriksis, aga see on lihtsalt uus nimetus sellele mõtlemise ja tunnetamise viisile, mida me leiame pea vanimaist inimkonna vaimuajaloo talletet tekstidest: me teame ja saame aru, et elu taga on mingi programm, masinavärk. Meil on palju kahtlusi (energia jäävuse seadus ei näi nt tagavat me isiksuse ja ta tungide-ihade-mõtete-mälestuste surmajärgset säilimist ehk nn hinge), aga me saame kogu aeg rohkem teada. Ja nagu kera pindalaga ikka: kui see suureneb, on sel rohkem kokkupuutepunkte ümbritseva ruumiga ja seda selgem on, et seda ümbritsevat tundmatut on veel palju-palju rohkem. Haprusetunne süveneb.

See on inimene-olemise-tunne, mitte Maatriks. Ja ma südamest loodan, et see alles jääb: et ma veel ka enne surma tunnen end rumalana ja tahan ikka veel alles kõike teada saada. Sokrates on ikkagi Platonist suurem, tähtsam ja vanem.