Maailmamuutjate endakssaamise ja -jäämise sisevõitlus jätkub

Intervjuu presidendi kultuurirahastu tänavuse noore kultuuritegelase preemia saanud Jaan Tootseniga. FOTO: Piia Ruber Milline on Eesti kultuurimängumaa kõige tulisem küsimus? Jaan Tootsen: Kõige põletavam küsimus ongi see, kuidas see päriselu, pärissurm, mäng ja kultuur omavahel kokku viia. Miks sellel kultuurimaastikul on mingid asjad ennast kuidagi tagurpidi kätte mänginud. Sõrme ja kuu mõistulugu kasutades on Jaak Johanson mõned olulised asjad väga täpselt sõnastanud. Ühes „Ööülikooli” saates ta arutleb, et missat käime  kuulamas Estonia kontserdisaalis, siis vaheajal lähme kohvikusse, võtame natuke konjakit, ajame lobajuttu ja arutleme selle üle, mis neist sügisestest valimistest ikkagi saab ... Pärast kuulame kontserdi teist osa. Kui siit Jaagu moodi jätkata, siis me ju kogu aeg tutvustame, hoiame, kaitseme ja säilitame eesti kultuuri ja selle väärtusi, aga millal me siis kõiges selles päriselt elama hakkame? Samas on palju selliseid hetki, mis liigituvad nii-öelda  spontaanseks etteasteks lumemarjapõõsa taga, kus keegi mängib pilli, tantsib või ütleb midagi sellist, mis kohalolijaid võib terve edasise elu saata. Need on need kõige olulisemad (kultuuri)hetked, mis kasvavad välja eimiskist. Ei mingit kultuuritööstust, korraldust, turundust ega aruandlust.  

Kas ja millised põlvkondlikud vastandused sulle silma on hakanud? Märgatakse meil noori kultuuritegijaid piisavalt ja pingsalt?

Igasugused põlvkonnast tulevad piirid olen juba ammu kaotanud. Uku Masingu õemees, humanitaarteadlane Evald Saag oli siis juba ligi üheksakümmend aastat vana, kui temaga  tuttavaks sain. Tema juures käis nii noori kui vanu; üliõpilasi, magistreid ja doktoreid. Seal nende keskel ta siis istus, nagu päkapikk, kergelt kühmus, ja lasi igaühele kannust kohvi ja tõi moosipurgi lauale. Ta oli täiesti ajatu, elas koos meiega, väga hästi kursis kõige ümbritsevaga, elas tuliselt kaasa meie tegemistele, samal ajal seikles 30ndate Eesti kultuurielus, kõndis Sorbonne’i ülikooli kogudes sumeri savitahvlite vahel, sõi koos Pätsi ja Laidoneriga  moosileiba, tõmbas Pariisis ateljees napsitanud Viiraltile teki peale. See kõik oli tal korraga ja kogu aeg käes! Ta oli väga nõtke ja paindliku mõttega, sünteesis nii uute kui vanade asjade pealt. Evald on parim näide, et ega hingel ei ole ju vanust. Ma ise suhtlen iga päev eri vanuses inimestega, alates kaheaastastest. Põlvkondade vastandamist ma oma tutvusringkonnas ei näe. Võtame näiteks Jaan Klõšeiko, kes kammib hoolikalt kogu kultuurielu: näeb kõiki  filme, käib kõikidel kontsertidel ja pildistab üles iga viimase nurgataguse perfonksi, mis on kultuurilooliselt väga olulise tähtsusega. On ta siis noor või vana? No ma ei tea, pigem ikka noor … Noori märgatakse ilmselt samamoodi kui vanu ja tunnustus tulebki koos vanuse ja küpsusega, ilmselt alles siis, kui midagi muud olulist on juba jäädavalt kadunud, nagu kahekümneaastase värske maailmataju ja tundlikkus. Kui siit Maarja Kangro tuules edasi mõelda,  siis ongi õiglane ja aus armunutelt kõik muud asjad ära võtta.     

„Ööülikooli” teed sa kirglikult edasi? Väsimust veel pole? 

Suures hoovuses on nende aastatega mingi kindlus tekkinud, aga eks ekstaas ja väsimus vaheldu mingis omas rütmis. Kogu aeg on vaja oma tegemisi uuesti üle laulda ja sõnastada, küsida neidsamu asju, et mille nimel. Ühel sellisel viljakal väsimushetkel tuli pähe mõte teha „Ööülikoolis” loengutsükkel nimega „Pealisülesanded”: küsisin inimestelt, miks nad hommikul üles tõusevad. Kas on mingi nii-öelda pealisülesanne, mis võiks ühendada kõiki meie  igapäevaseid tegemisi?     

Kuidas sa nüüd takkajärele hindad, olid põhjused ja lähtemotiivid, miks ja kuidas sa „Ööülikoolini” jõudsid, õiged ja hääd?  Kui palju oli sattumuslikku ja mis nüüd muutunud/muutumas on?

Kaplinski ütles kunagi, et tõega kokku puutunud inimene vajab kindlasti ravi. „Millise raviviisi keegi valib, sõltub nii temast endast kui tema sotsiaalsest ja kultuurilisest keskkonnast”. See „Ööülikooli” tegemine on mulle olnud ka Pipi Pikksuka moodi öelduna ravum. Need kokkusaamised on olnud eelkõige eluvaimustuse allikaks. See ei ole ju ainult nagu  avatud ülikool ja lihtsalt teadmiste kogumine. Olulised on just need küsimused, mis on jutuajamistest välja kasvanud. Saada aru sellest, kuidas üks või teine inimene oma valdkonna pinnalt oskab mõtestada maailma. Koguda kokku need mõtted, mis aitaksid elada. Ma ei tea, see on vist liiga suurejooneliselt öeldud, aga parimatel hetkedel on see ju õnnestunud. Need taipamised, mida Eesti mõtlejad on nende aastate jooksul „Ööülikooli” salve andnud.  Juba alguses oli siht, et need võiksid olla sellised mõtted, mis aastate jooksul ei vanane. Kindlasti paradigmad muutuvad, mingid eluvaated, faktilised täpsustused, aga loova inimese ainukordne mõte ja maailmakäsitlus ei vanane kunagi. Ja neid inimesi, keda tahaks veel kutsuda rääkima, neid on väga palju. Paljud valdkonnad on veel täiesti puutumata.       

Millised on praegu raadio võimalused? Ma mõtlen: kuhu selle meediumiga edasi minna? Ühtpidi pole see enam kõige populaarsem, muud vahendid/aknad on ta kõrvale tõrjunud, teistpidi on häid saateid tore Interneti-avarusest leida, kergem kätte  saada kui vanasti.

Ma arvan, et üsna paljud „Ööülikooli” sõbrad ei ole seda saadet kunagi raadiost kuulanud. Ilma Interneti helisalveta oleks „Ööülikooli” väga raske pidada, sest keegi ei ripu enam raadio küljes. See ülikool on nüüd taskus ja kõrvas. Ma ei näe siin tulevikus suuri muutusi: kuni on autod-rongid-bussid ja teelolek, jäävad ka kaaslaseks kõik need jutud, mille haaramiseks ei pea jälgima liikuvat pilti. Lisaks kogu see  tegevus, mis võimaldab paralleelselt jälgida mõtestatud sõna.     

Oled sa päri rahvusringhäälingu tänase näo ja poliitikaga? Siin on ka raadioasjade üle olnud tuliseid heitlusi, telekultuuriprogrammiga,  mis peaks olema prioriteet, on nagu on …

See on valus küsimus. Kultuurisaadete maht teiste saadetega võrreldes – siin on proportsioon paigast ära. Ja minul kui selle pere liikmel on siinkohal väga raske lehe vahendusel klähvida, sest igal tunnil, sekundil ja hetkel võin oma head ideed välja käia ja suure tõenäosusega ka teostada. Ma ei näe siin takistusi. Ja ümberringi, nii maja sees kui väljas, on väga  palju võimekaid inimesi, kes võiksid kõik teha väga häid kultuurisaateid. Nii teles kui raadios. Siin ei saa olla küsimus ju rahas, sest kui muu programm on täidetud, siis neile teistele asjadele on võimalusi ju leitud. Hapnik kultuuriruumis on praegu üsna hõre, kuigi need vähesed kultuurisaated, mis meil on jäänud, nii teles kui raadios, on ju tõeliselt head. Rahvusringhääling ei ole õnneks kohustatud kaasa jooksma selle maailma suure illusiooniga. Kuidas  see võimalus on realiseerunud, võivad kõik ise kuulda ja näha.   

Oled osaline ka linnaruumi inimlikumaks, inimsõbralikumaks muutmise plaanides ja kavades. Kas sel tandril on viimasel ajal  rohkem võidetud või kaotatud? Sa tundud muidugi pigem olevat optimist, aga oled sa lootusrikas ka Tallinna päästmise osas?

Viimased kolm aastat oma elust olen veetnud Uue Maailma Seltsi tegemisi jälgides. See on seltskond, keda ma julgen nimetada kodanikuühiskonna esimeseks rasvaseks tihaseks. Seltsimaja ja tänavafestivalide kaudu on selgelt näidatud, et mingi teistmoodi koosolemise vorm on reaalselt olemas ja see on julgustanud ka  paljusid teisi. Kui palju on vaja veel ametnike vahet laksida ja kui kergeks või raskeks nende elu tehakse, see oleneb muidugi ka palju kohalikust linnavõimust. Praegu tundub, et asjad liiguvad. Pigem tunnen teist ohtu, see, kuidas kaine ametkondlikkus võib tõeliselt loova jõu, mingis mõttes ka raamidesse mitte mahtuvad hullud ideed ohutult ära kanaliseerida. Selline loova anarhia kodustamine käib ju kogu aeg ja maailmamuutjate endakssaamise ja -jäämise  sisevõitlus jätkub. 

Meil räägitakse praegu mitmes vallas sellest, kuidas peaks alustama väärtushinnangute muutmist, olgu või alkoholitarbimine,  või ka integratsiooniküsimused. Aga suur jagu reklaamitööstusest, avalike suhete korraldajaist, keda ka erakonnad kasutavad, töötab ju sellele vastu … Kuidas on võimalik muuta inimeste väärtusi, kui neile müüakse säärast kuvandit, mida nad enim tahavad, kergemini vastu võtavad? Me vist nimetame seda veel tarbimisühiskonnaks.

See ongi selle maailma nõmedus. Ja ei saa ka inimesi süüdistada, et nad alati ei näe seda  peent mängu läbi. Võim on sellist manipuleerimist harjutanud juba aastasadu. Ja võimu mõistet kasutan siin väga laias tähenduses. Inimeste väärtusi saab muuta ainult eeskuju abil, või siis, kui nad on ise oma mõtlemisega millelegi lähemale jõudnud. Mul ei ole paremat näidet. Vaatan siin aknast välja ja räägin elust miljööväärtuslikus piirkonnas, kuid selle hunniku plastaknaid, mis igal pool vastu vaatavad, on iga mees pannud ette täiesti vabatahtlikult  ja lihtsalt teadmatusest. Need samad inimesed on ise juba hädas nende akendega. See on lihtne näide. Nii on ka paljude teiste asjadega. Inimesed lihtsalt ei ole käinud ega näinud mingit muud tegelikkust. Ma usun väga praegustesse 20aastastesse, kellest mõne vanemad on mingil ajal hunniku raha kokku ajanud ja kellele nüüd lapsed esitavad isiklikke küsimusi. Selliste lastega on väga raske koos elada ja varem või hiljem peab midagi hakkama muutuma.       

Millised suuremad tööd sul veel praegu käsil on, eespoolmainituga seoses ja nende kõrvaltki?

Lisaks „Ööülikoolile” olen juba mitu aastat teinud raadios sarjakest või lühivormi nimega  „Üks lugu”. Iga nädal kõneleb üks inimene ühe loo, mis on toonud ühe olulise taipamise. Nende kogutud lugude puhul tunnen ma samuti, et need ei vanane asjas. Mõni jutt, mis on räägitud kümme aastat tagasi, on oma tõelise tähenduse avanud alles nüüd. Sama lühivormi olen juba mitu aastat plaaninud teha ka ETVs. Nüüd on ka „Tallinn 2011” seda sarja toetanud ja uuest aastast saab „Ühte lugu” näha ka teles.  Muudest tegemistest ilmselt kõige suurema aja võtab praegu ära Uue Maailma film, see on üks suur töö, mida oleme koos produtsent Jaak Kilmiga teinud juba neli aastat. Ühe nooruse arengulugu, võib vist nii öelda küll. Ilus ja valus ühteaegu. Praegu olen lõpuks jõudnud montaažini, sügiseks peab selle asja kokku saama.       

Jäi mul midagi küsimata, mida tahaksid öelda?

Ma ise tahaksin olla rohkem rõõmus, vaadata, kuidas lapsed kasvavad, ja lihtsalt kulgeda, üle saada kohustustest ja tähtaegadest, lihtsalt võtta elu kuidagi rahulikumalt. Muidu on nagu mingi kramp sees, et kuhugi välja jõuda, aga  ma olen ju kogu aeg juba kohal. Või ei ole?

Küsinud Jürgen Rooste

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming