Maailmamajanduse kümme lootust

Marek Strandberg

Talendid on seal ja lähevad sinna, kus sünnib tuleviku jaoks olulist. Mida teeks talent Eestis, kui maailmamajanduse kümne lootuse hulgas ei ole ühtki sellist, mille poole Eestis kirglikult püüeldaks? Maailma Majandusfoorumi (WEF, World Economic Forum) asutasid 1000 üle viie miljardi dollarilise aastakäibega ettevõtet. Kes siis veel, kui mitte need ei peaks muret tundma maailmamajanduse käekäigu pärast. Kohtumised Davosis on saanud laadaks, kuhu valitsejad on kutsutud ja oodatud. Maailmas praktiseeritav majandusmudel on pärast Nixoni otsusega dollari kullakatte kaotamist muutunud hüplikuks ja raiskavaks. Raha küll ei teki iseenesest, aga samal ajal ei ole ka rahamassil enam palju pistmist maailmas toimuvate protsessidega, mida näiteks Päike või Maa tuumas olev energia tekitavad. Sellele vaatamata võib tähelepanuväärseks pidada tehnoloogiate portfelli, mida Maailma Majandusfoorum on pidanud oluliseks ja mille toel oodatakse läbimurdeid, muutusi ja arengut. Riikidel on majandusest oma arusaamad ja oma mured, ettevõtjail aga omad. Järgnevalt on välja toodud kümme WEFi kirjeldatud ootust, ettevõtluse ootust tehnoloogiliste muudatuste asjus, mis korrigeeriksid majandamise ja ressursikasutuse põhimõtteid ja muudaksid sellega ka majandamise olemust.

Müra asemel väärtust infovälja

Informatsiooni hulk on kasvanud hullupööra, kuid paraku on ka sellest tõese teabe kättesaamine muutunud inforohkuse tõttu aina keerukamaks. Hiljuti Eestiski kõlanud ACTA ja autoriõiguse järsk nõudmine tegelikult vähendaks ses kasvavas infoväljas tõese teabe hulka. Kas või teaduskirjastuste soovi tõttu avaliku raha eest loodud teadusteavet kasumiga levitada. WEFi hinnangul on aga olulised need tehnoloogiad, mis olemasolevast infovoost suudavad müra eemaldada, sest täpsem teadmine on vaieldamatult nii parema majanduse kui ka parema ühiskonna eelduseks.

Sünteesitud elu ja konstrueeritud ainevahetusmehhanismid

Teisendatud elusorganismid on tuntud kui GMOd (geneetiliselt muudetud organismid). Sünteesorganismidest esimene oli Graig Venteri rühma loodud paljunemisvõimeline bakterirakk, mille pärilikkusaine oli kokku lapitud arvutis ning tehislikult keemiliselt sünteesitud. Sellistest tehisorganismidest loodetakse nii uusi kütuseid (tänu suurendatud fotosünteesivõimele) kui ka paremaid ravimeid.

Teine roheline revolutsioon: veelgi rohkem toitu ja biomassi

Esimene roheline revolutsioon kestis 1950. aastatest kuni 1970. aastate lõpuni. Esirevolutsionääriks peetakse Ameerika agronoomi Norman Borlaugi, kes sordiaretajana lõi suure saagikusega teraviljasorte, mis võimaldasid intensiivsete kasvatusmeetoditega saagikust jõuliselt kasvatada. Mehhikos, kus Borlaug töötas, on tänapäevaks näiteks nisusaak kasvanud 4000 kg/ha, võrreldes India või Pakistaniga, kus nisusaagid on alla 2500 kg/ha. 1950. aastal, kui kõlas esimese rohelise revolutsiooni stardipauk, oli nisusaagikus neis riikides 700 ja 900 kg vahel hektari kohta aastas.

Teise rohelise revolutsiooni üheks võtmeülesandeks peab aga WEFi hinnangul saama saagikuse kasvatamine ja põllumajanduse keskkonnamõjude vähendamine üheaegselt. Tegelikkuses võib see tähendada, mida vaid. Võimalik, et tegu on üleminekuga selgroogsetelt loomse valgu tootmiselt putukatele, sest see on loomulik viis, mil moel 10 toiduühikust saada 9 osa valku ja 1 osa sõnnikut, sest tavalises loomakasvatuses on see suhe vastupidine. Euroopa Liit on niisugusele pöördele hakanud tähelepanu pöörama ning näiteks Hollandis rajatakse katseks tööstuslikke putukakasvandusi ja koostatakse sobilikke toiduretseptuure.

Nanomõõdus materjalid

Ajast, kui füüsik Richard Feynman märkis, et juuksekarva või tolmukübeme ja suurema molekuli vahele jääb veel palju võimalusi materjale ning objekte luua, on möödas üle poole sajandi. Molekulidest kokku pandud nanomeetrite mõõtkavas materjalid ja väikesed mehhanismid ei ole enam ulme või ootus, vaid tegelikkus. Pärilikkusaine molekulidest meisterdatud kapslid, millega ravimid rakkudesse viia, vee- ja mustusekindlad materjalid, paremad energiasalvestid, ja seda kõike kordi ja kordi väiksema materjalikuluga, kui need tehnoloogilised hüved, mida on praegu kasutuses. Ressursside pärast ju sõditakse ja kakeldakse, aga kui arvutusi tegeva transistori mõõtmed vähenevad sada korda, siis materjalikulu väheneb miljon korda. Selles peitub see nanomaailma majanduslik mõju ja tähendus, iseasi, et ei ole veel masinaid, mis paneksid aruka aja- ja rahakuluga molekulidest nagu Lego-klotsidest aineid kokku.

Bioloogiliste ja keemiliste süsteemide arvutimudelid

Keemilised ühendid pakuvad inimestele huvi niivõrd, kui need on igapäevases kasutuses ohutud või meie mõnele soovimatule kaaslasele (seenele, bakterile, viirusele või mõnele arenenumale parasiidile) ohtlikud või eemalepeletavad. Kõikvõimalike mutageensus- ja loomkaste hulk ning aja- ja rahakulu on keemiatehnoloogia võimalustest alles jätnud vaid üksikud. Kõikvõimalike katsetamiste tõttu nõuab järjekordse uue ravimini jõudmine miljardeid. Algul katsetatakse loomadel, siis inimestel. Arvutimudelid, mis nii keemiliste kui ka bioloogiliste süsteemide olemust ennustada suudavad, pole mitte ainult majanduslik kullaauk, vaid ka möödapääsmatus. Kas või juba seetõttu, et geeniuurijate väitel on igaühel meist väike geneetiline kiiks, mille tõttu vajame ka „rätsepa”-ravimit, mis on mõeldud just ühele kindlale indiviidile. Selliste ravimite loomine tavapärasel moel oleks aga hüpersuperkallis ja muudaks tervishoiu kättesaadavaks vaid väga jõukatele.

Süsihappegaasi süsinik kui tooraine

Inimese poolt valla päästetud liigne süsinik tekitab probleeme. Ühtpidi otsitakse süsinikneutraalse ühiskonna juuri taastuvenergia kasutuselevõtus. Teisalt on aga meie hulgas ka need, kes on fossiilse toorme põhisesse majandamisse investeerinud ja ootavad oma rahapaigutuse vilju. Nende jaoks on jutt taastuvenergeetikast nagu keeva vee kõrva valamine. Neile, ja neid pole vähe, on meeldivam leppida lahendustega, kus põlemisel tekkinud süsihappegaas kogutakse ja tehakse sellest midagi, mis leiab püsivamat kasutamist. Umbes samal moel, nagu taimed teevad veest ja süsihappegaasist suhkruid. Lootused on siin suunatud juba eelmainitud nanomaterjalidele, et luua katalüsaatoreid, mis toimiksid lähedaselt sellega, mis toimub fotosünteesivates taimerakkudes.

Traadita elekter

Nikola Tesla unistused ja ootused hakkavad ellu ärkama, tulles ringiga infotehnoloogia juurest energiavaldkonda. Traadita internet on muutunud kiireks ja enesestmõistetavaks, kuigi veel kaks kümnendit tagasi tundus õhu kaudu suurte andmemahtude edastamine lootusetu plaanina. Juhtmed ja nende kaudu laetavad akud võivad edaspidi tunduda niisama kohmaka arhaismina nagu praegu arvuti kaabliga võrku ühendamine. Mine tea, ehk on energiatootjate unistus ka lahti saada bensiinijaamadest või elektriautode laadimistulpadest, kui vool, mida kontaktivabalt kasutada saab, muutub maantee loomulikuks osaks. Siis pole ka karta, et vabadust nautides sõidukitega metsa või mereranda põigataks, kus ei ole nende koht.

Kõrge energiatihedusega salvestid

Bensiin või diislikütus paagis on tänapäeval ikka veel atraktiivne lahendus, sest energiatiheduselt ei ole akud ega kütuselemendid, mis vesinikust ja õhuhapnikust elektrit toodavad, sellele maagilisele vedelikule veel oma hinnas ja energiatiheduses piisavalt lähedale jõudnud. Eks see ole paljuski valikute küsimus, sest elektrimootor on vanemgi kui esimene töökõlblik sisepõlemismootor. Süsinikupõhised, väga suure eripinna ja poorsusega nanostruktuursed elektroodid on need, millega on lootust nii kiirelt laetavad kui ka tühjendatavad superkondensaatorid muuta bensiinipaakide järeltulijaiks. Kui see õnnestub, on elektrisõidukeil hea põli ja kurtmist, et tuule ja päikese kasutamine elektritootmiseks on nende allikate muutliku loomu tõttu raskevõitu, enam ei kostaks. Saaks valmistada „ämbri”, kuhu tuulise ilmaga ja valgel ajal voolu ülejääk mahutada, et seda siis pimeduses või tuulevaikuses nautida.

Personaalmeditsiin, isikupõhine toitumine ja haiguste ennetus

Vaatamata meie üldisele geneetilisele ja füsioloogilisele sarnasusele on meis väikesed (eelnevalt mainitud) kiiksud ja omapärad, mille tõttu keskmistele mõeldud ravim ei pruugi paljudel anda isegi keskmist efekti. Pikka ja tervena elatud elu, kui see veel taskukohanegi, ihkab aga igaüks. Seda enam, et rahvastikuprotsessid viitavad tõsiasjale, et ilmselt ei suudeta juba poole sajandi või lühemagi aja pärast tagada ei riiklikke ega erapensione. Eluaeg jõukohast tööd tegev inimene on siis taas tsivilisatsioonis tavapärane tegelane ja pension kolib ajalukku või muinasjuttu. Personaalmeditsiin tähendab muu hulgas ka võimet koguda ja hoida konkreetse isiku tüvirakke, et neist siis rikkiläinud organeid või kudesid valmistada (ja teha seda inimest kloonimata, mis tekitab kuhjaga eetilisi küsimusi). Sellega seoses tuleb pakkuda isiku geneetilisele ja füsioloogilisele loomusele vastavaid toitumissoovitusi ja ära hoida tõsiseid tõbesid esile kutsuv riskikäitumine. „Rätsepa”ravi ja -hooldus tähendab vajadust välja tuua igale indiviidile omane genoomiline, proteoomiline ja metaboolne muster. Ilmselt tähendab see ka seda, et toidu, terviseharrastuste ja muu sellise lauspropaganda jääb minevikku. Muide, isegi aspiriinil pole teadupoolest kõigile ühtviisi kasulikku mõju, näiteks nagu klaasitäiel piimalgi.

Uued haridustehnoloogiad

Õigupoolest peaks haridus esmatähtis olema. See ei tähenda pelgalt kõrgema palgaga õpetajat, sest vajadus uue ja parema hariduse järele on ka kõrgete õpetajapalkadega ühiskondades. See tähendab esmalt muidugi paremat internetivõimaluste ja sotsiaalmeedia kasutamist, paremat tarkvara ja uusi lähenemisi. Eesti tiigrihüpe oli küll ajast kõvasti ees, kuid väsis, nagu avangardiga ikka vahel juhtub. Lapsed elavad tänapäeval rohkem võrgukeskkonnas kui nende õpetajad. Kas peaks võrgu seetõttu keelama või muutma võrgus õpetamise loomulikuks õppetöö osaks? Tööstusajastu algul oli vaja käske täitvaid ja instruktsioone lugeda suutvaid töölisi, kelle liigne loomingulisus võinuks nad algeliste masinate vahel tappa, nii nagu teadmatuski. Sellest ajast pärineb (kahjuks) õpetamise selgroog. On aga vaja, et loomingulisus pääseks löögile ning õppimine oleks sama lahe kui virtuaalilmas niisama vedelemine. Maailma loomuseks on see, et me ei tea, millised on õiged küsimused, ja enamgi: kui küsime, ei tea me sedagi, mitu õiget või sobilikku vastust on esitatud küsimusele. Võrgustunud inimene pole mitte hälve, vaid paratamatus, tõsi, seejuures on väga habras ja haavatav inimese uus intellektuaalne (ja ehk ka bioloogiline) seisund.

Nagu nägite: ei midagi põlevkivi kasutamisest, ei midagi isegi mitte tuumajaamadest. Tuhande ettevõtte ja üle viie triljoni dollarilise rahavoo juhtijate tahe ja ettekujutus on kaugemal tulevikus kui arvepidamisoskamatusega maadlevate riikide ja valitsuste arusaamad.

Toosama WEF on Eesti oma konkurentsivõimega paigutanud maailmas 33. kohale. Kas see rõõmustab meid, et lätlased on 64. ja leedulased 44. kohal? On see nüüd hea või halb? See ei tähenda tegelikult mitte kui midagi. Hullem vist isegi kui sõjas teiseks jääda ja ega paremat ju loota ole, kui riigiisadel tuleb sära silma, kui kõneldakse Jordaania ja Utah’ põlevkiviväljadest või sellest, kuidas tühiasjus suures majandustülis Poola–Leedu külakuhjas oma tuumainvesteeringut kavandada.

Näib, et majanduses tehakse edusamme mujal. Viis ägedamat eurooplast on selle võrdluse alusel Šveits (1. koht), Rootsi (3.), Soome (4.), Saksamaa (6.) ja Holland (7.). Kelle kohta me küll neist himustame?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming