Maailm globaalset Minotaurost orjamas

ERO LIIVIK

Yanis Varoufakis kõnelemas 2013. aasta õõnestusfestivalil, peamiselt erinevate vasakaktivistide ülesastumistega sisustatud traditsioonilisel maiüritusel Zagrebis.

Yanis Varoufakis kõnelemas 2013. aasta õõnestusfestivalil, peamiselt erinevate vasakaktivistide ülesastumistega sisustatud traditsioonilisel maiüritusel Zagrebis.

Wikipedia

Võimalik, et Kreeka endine rahandusminister Yanis Varoufakis on praeguse aja kõige tuntum kreeklane, kui antiiksed mõtlejad kõrvale jätta. Lühidaks jäänud ametiaja tõttu ei maksa ministriks olemist üle tähtsustada. Tema kuulsus on tulnud peaasjalikult väga avatud suhtest meediaga. Oma varasemas elus tegutses Varoufakis majandusõppejõuna Sydney ja Texase ülikoolides, seega on ta rahandusteemadel vilunud kõnelema ladusas inglise keeles. Meediale täidabki karismaatiline Varoufakis kasinuspoliitika vastaste ühe peamise kaanepoisi rolli. Vähem on teada tema teaduslikust ning publitsistlikust tegevusest. 2011. aastal avaldas Varoufakis raamatu „The Global Minotaur“ („Globaalne Minotauros“), mille populaarsus maailmas on kasvanud ühes Varoufakise enda kuulsusega, tänavu ilmus juba selle kolmas, ümbertöötatud trükk.

Ekslev marksist

Varoufakis on ennast nimetanud ekslevaks marksistiks.1 Mida selle all mõista? Oma kirjutises selgitab Varoufakis, miks ta võlgneb oma arusaamise sotsiaalsest maailmast suuresti Marxile, kuid märgib ka, et on Marxi peale sellegipoolest „hirmus tige“. Seetõttu otsustas Varoufakis jääda ekslevaks, järjekindlusetuks marksistiks. Varoufakise arvates tegi Marx kaks viga. Esiteks ei mõelnud ta piisavalt omaenda teooria mõjust maailmale. Tema teoorial on jõud ja Marx adus seda, kuid ei olevat tundnud Varoufakise arvates muret selle pärast, et tema jüngrid võisid kasutada Marxi ideede kaudu omandatud võimu „teiste seltsimeeste ahistamiseks, omaenda võimubaasi kindlustamiseks, mõjukale positsioonile pääsemiseks, kergesti mõjutatavate üliõpilaste voodisse meelitamiseks jne“. Selle tagajärjel ilmusid ajaloo näitelavale sellised tegelased nagu Jossif Stalin ja Pol Poth.

Marxi teine ja kaalukam viga olevat Varoufakise meelest aga see, et „mees, kes andis meile inimliku vabaduse kui esimese järgu majandusteadusliku mõiste ja tõstis radikaalse määramatuse selle õiguspärasele kohale poliitilises ökonoomias, oli seesama, kes jäi lõppkokkuvõttes mängima lihtsustatud algebraliste mudelitega, milles tööühikud on mõistagi täielikult kvantifitseeritavad, ning ootama vastu igasuguseid lootusi, et need võrrandid heidaksid kapitalismile täiendavat valgust“. See olevat viinud teooria skolastikasse ja vähendanud selle elujõudu. „See iha tervikliku, lõpetatud loo või mudeli, viimase sõna järele on miski, mida ma ei suuda Marxile andestada,“ kirjutab Varoufakis.

Mitu marksisti (nt Michael Roberts, Nick Beams) on osutanud, et Varoufakis on saanud Marxi teooriast valesti või puudulikult aru ning teda ei saa pidada sugugi marksistiks, isegi mitte ekslevaks.2 Marksistide meelest läheb Varoufakis kriitikaga liiale ning teda ennast tuleks pidada isegi Marxi vastaseks. Vale olevat näha Marxis tänapäevase majandusteaduse võtmes mingit matemaatiliste mudelite imemeest ning Marxi sidumine totalitarismiga ei olevat ka õigustatud. Alain Badiou näiteks on nimetanud Stalini ja Hitleri ühte patta panemist märgiks äärmisest intellektuaalsest piiratusest: lugematutes koloniaalgenotsiidides, kodu- ja maailmasõdades hukka saanud miljonid peaksid diskrediteerima „moraalifilosoofide“ silmis täielikult kõik Euroopa ja Ameerika parlamentaarsed režiimid. Sellest pole aga midagi kuulda. Ei tasu alla neelata parempoolsete ideoloogide kavalat konksu.3

Raamat, millest siin juttu teen, on pealkirjastatud rääkima globaalsest Minotaurosest. Teadupärast oli Minotauros vanakreeka mütoloogias inimese keha ja härja peaga koletis. Varoufakisel on tänapäevane Minotauros USA finantssüsteem, keda teenib ja kellele peab tooma annetusi kogu maailm. Raamat räägib USA tõusust maailma majanduslikuks hegemooniks pärast Teist maailmasõda. Varoufakis alustab aga üldisema tõdemusega: nii leiab ta, et maailm pole sile – väga keeruline, kui mitte võimatu, on ennustada ja ette näha sündmusi isegi siis, kui ollakse varustatud väga targa arvutustehnikaga ja -võimega. Näiteks läks kiiresti hingusele majanduse Nobeli auhinna saanud majandusmatemaatikute Scholesi ja Mertoni juhitud riskifond Long-Term Capital Management (LTCM), mis oleks pidanud väga täpselt hindama kõiki äririske. Paraku ei ole majanduses midagi kindlat, kuid on kriisid ja nendes peituvad võimalused.

Näiteks rääkis tohutu hävinguga lõpetanud Saksamaa ja Jaapani deindust­rialiseerimise poolt palju argumente – ometi oskasid USA poliitikud näha kaugemale, Marshalli plaani jm abil aidati nende riikide majandusel tuhast tõusta. Kokkuvõttes võitis USA sellest rohkem kui vastupidisel juhul, kui need riigid oleks muutunud lihtsalt põllumajanduslikeks pinnavormideks. Üheks selliseks USA abil ehitatud süsteemiks peab Varoufakis ka Euroopa Liitu. Samal ajal, aidates edendada Saksamaad ja Jaapanit, tõkestas USA rahvuslikku vabastusliikumist kolmandas maailmas, nähes seal eelkõige toormeallikat. Näiteks Jaapani majanduse abistamiseks kasutati oskuslikult ära sõdu Koreas ja Vietnamis. Kõik ikka enda kaugele vaatava ülemaailmse plaani edendamise huvides.

Koletise orjamine

Oluline muutus toimus aga siis, kui USA dollari kurss vabastati kullastandardist. Ühel hetkel ei olnud USA enam see, kes jagas teistele riikidele ümber oma rikkuse ülejääki (nagu vahetult pärast sõda), vaid majandus – mille kasvavat võlga pidi katma muu maailm – oli samal ajal eluliselt sõltuv dollarist kui rahvusvahelisest baasvaluutast. Peale rahalise ülemvõimu punnitas USA ka oma imperiaalset sõjalist musklit ära kasutades külma sõja ideoloogiat. Kogu seda protsessi nimetabki Varoufakis Minotaurose (loe: koletise) orjamiseks. Minotaurose juures pidi mõistagi olema palju abilisi.

.

Ühtedeks neist peab Varoufakis vastutustundetuid või ideoloogiliselt orienteeritud majandusteadlasi. Eriti neid, kelle loodud matemaatiliste mudelite (toxic economics) abil vabastati raha­turud regulatsioonidest.

Varoufakis kirjeldab raamatus üksikasjalikult, kuidas toimus mulli suurendamine näiteks börsispekulatsioonide, firmade absurdselt kõrgete hindadega ülevõtmiste jms kaudu. USA rahandusasutustesse välismaalt voolanud dollarijõed jagati välja uute laenude ja väärtpaberitena. Eesti keeles võib sellest protsessist (ja selle fataalsest lõpust) põhjalikult lugeda ka Joseph Stiglitzi raamatust.4 Paraku ei ole meie maailmas ükski asi igavene, nii pidi saabuma ka Minotaurose langus 2008. aastal ühes spekulatiivse mulli lõhkemisega. Selle tagajärjel püsib USA majandus töös vaid väga suure rahandusliku pumba abil – defitsiidi suuruseks umbes triljon dollarit aastas. Olukorra paradoks väljendub selleski, et samal ajal kui tootlikkus pidevalt kasvab, siis reaalpalk mitte. Kasvav tootlikkus läheb hoopis firmade kasumite kasvuks.

Varoufakise meelest ei saa välismaalt finantseeritud defitsiidiga majandus olla jätkusuutlik, ühel hetkel kordub veel suuremal skaalal see, mis 2008. aastal, kui pankade ärivõlad muudeti riigivõlaks. Varoufakis tähistab sellist valitsemisviisi uudissõnaga bankruptocracy – pankrokraatia. Siis ei pruugi aga USA-l olla võimalik ennast uuesti aidata, kuna probleemi mastaap on veel suurem. Kvantitatiivse lõdvenduse (quantitative easing) kohta ütleb autor üheselt: soovmõtlemine. Raamatu lõpus tuleb Varoufakis välja mitme ettepanekuga, mis on inspireeritud Keynesi ideedest ning mille abil oleks võimalik vähendada maailma sõltuvust USA hukkuva Minotaurose käekäigust, tehes globaalse majanduse mõjutajate ringi laiemaks, näiteks lisades sinna Hiina, Brasiilia ja India ning vahetades välja dollari uue standardrahaühiku vastu. Varoufakis mõistab aga hästi, et tulenevalt USA sõjalisest ülivõimsusest ei ole sellised visioonid elluviidavad. Raamat on kirjutatud ladusalt, varustatud põhjaliku ajaloolise ülevaatega probleemide taustast ning toob huvitavaid vaatenurki sellesse äärmiselt palju käsitletud teemasse.

1 Originaal asub siin: http://yanisvaroufakis.eu/2013/12/10/confessions-of-an-erratic-marxist-in-the-midst-of-a-repugnant-european-crisis/#_edn2 Ja selle eesti keelne tõlge: http://nihilist.fm/eksleva-marksisti-ulestunnistused-kesk-tulgastavat-euroopa-kriisi/

2 https://thenextrecession.wordpress.com/2015/02/10/yanis-varoufakis-more-erratic-than-marxist/ ja https://www.wsws.org/en/articles/2015/02/28/varo-f28.html

3 Alain Badiou, The Communist Hypothesis, Verso 2008.

4 Joseph Stiglitz, „Vaba langemine. Ameerika, vabaturg ja maailmamajanduse langus“, 2011, Tänapäev.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming