Mütoloogilisest mõtlemisest kantud kaasaeg

Andreas Ventsel

Naivistliku vaatekoha järgi kuuluvad maagia ja mütoloogia nähtuste hulka, mille pädevust on usk ratsionalismi imeväesse põhjalikult õõnestanud. Peet Lepik, Universaalidest Juri Lotmani semiootika kontekstis. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007. 246 lk.

 „Universaalidest Juri Lotmani semiootika kontekstis” on Peet Lepiku  doktoriväitekiri, mille autor eelmise aasta lõpus Tartu ülikooli semiootika osakonnas edukalt kaitses. Raamatu lõppu on lisatud kolm Juri Lotmani loengut teemal „Isiksuse ja ühiskonna semiootika”, need mängivad analüüsimaterjalina olulist rolli.

Raamatule lisab väärtust asjaolu, et tegemist on esimese täismahus eestikeelse monograafiaga Juri Lotmani kultuurisemiootika teemal. Võrdluseks mainin, et  ingliskeelses kultuuriruumis leidub mitmeid Lotmani ideede käsitlusi, olgu nimetatud Edna Andrewsi „Conversations  With Lotman: Cultural Semiotics in Language, Literature, and Cognition” (2003) või Ann Shukmani „Literature and Semiotics: a Study of the Writings of Yu. M. Lotman” (1977). Eestikeelsete tõlgete hulk ületab aga mitu korda inglise keeles ilmunu. Juri Lotmani tähendusest eesti teadusele ja kultuurile ei hakka siinkohal rääkimagi. Kuigi Tartu ülikooli raamatukogu ette püstitati Lotmani ausammas napi ajalise eduga, on Peet Lepiku monograafia kui austusavaldus suurmehele tasemelt Mati Karmini kunstiteosega kõrvutatav.

 

Põlatud universaalsus

Monograafias analüüsitakse põhjalikult maagilise ja mütoloogilise tähendusloome spetsiifikat, antiteesi kui ühte kultuuri korrastusprintsiipi, intellekti reproduktiivsuse vorme, mis kõik aitavad kaasa universaalide kirjeldamisele, selle sisulise koe avamisele. Autor ise põhjendab oma teemavalikut suuresti asjaoluga, et senini puudus mis tahes keeles Lotmani ja tegelikult kogu Tartu-Moskva semiootikakoolkonna universaalide käsitlus – ja seda mitte sellepärast, et teema olnuks Lotmanile perifeerne. Pigem vastupidi: kuigi Lotman muutis universalismi otsinguvälja ja -meetodeid oma töödes aastate jooksul korduvalt, „grammatiline” jäikus asendus paindlikuma ja dünaamilisema käsitlusviisiga, jäi inimkultuuri avaldumisvorme sarnastavate „mehhanismide” avastamine Juri Lotmani teaduslikku loomingut läbivaks aineks tema elupäevade lõpuni (lk 22).

Lugejad, kelle arvates liigub inimese mõtlemine ja maailmast arusaamine valgustusajastu vaimust kantuna üha süveneva ratsionaalsuse suunas, võivad õigustatult teema kaasaegsuse kohta küsimusi esitada. Tõesti, milleks tõstatada ja vastata küsimustele, mille „kehtivuse tähtaeg” on teaduse silmis ammu ületatud. Sellise naivistliku vaatekoha järgi kuuluvad maagia ja mütoloogia kindlasti nähtuste hulka, mille olemust ja pädevust on  usk ratsionalismi imeväesse põhjalikult õõnestanud.  Parem pole suhtumine universaalsusesse ja universalismi, mida  postmodernistlik diskursus peab totaliseerivaks (loe: represseerivaks) diskursuseks par excellence.

Selliseid stereotüüpseid ettekujutusi tabab nendel lehekülgedel tõsine revideerimine. Maagilise ja mütoloogilise mõtlemisilmingute uurimiseks pole vaja sugugi ette võtta rännakut aegade algusesse, kus mõistus varjus oli. Need nähtused ümbritsevad inimesi tema igapäevases elus ning on orgaaniliselt seotud meie palju kiidetud talupoja pragmaatilise mõistusega, ilma et me seda endale isegi  teadvustaksime. Autor toob siinkohal huvitavaid näiteid lapse arengu varajasest, eelrepresentatiivsest perioodist, kus laps ei tunne end veel asjade suhtes eraldi subjektina: lapse laused osutavad sel juhul üksnes neile asjadele, mis verbaalse akti situatiivselt esile kutsuvad. Samuti ei tee laps vahet üldnime ja pärisnime vahel. Maagiliste toimingute valda kuulub õnnevalamine, sirelist õnne otsimine ja terve sari muid arvudega (nt „13”) seotud toiminguid-tabusid. Mütoloogilisus ilmnes stalinismi ajal nimevahetusena: Trotskiga sama perekonnanime kandvad inimesed muutsid 1930. aastate terroriõhustikus oma perekonnanime Totskiks jne. Mütoloogilisest mõtlemisest on kantud ka meie kaasaja poliitilises elus ilmnevad nähtused nagu karikatuurisõda Muhhamedi piltide pärast ja Eesti ühiskonda raputanud sümbolite temaatika. Kõigil neil juhtudel esineb märk semiootilises situatsioonis erinevalt klassikalisest märgikontseptsioonist, kus märgi tähistaja ja tähistatava seos on ajaloolis-konventsionaalne. Märk (sõna, pilt, kuju jne) on mütoloogilises maailmas lahutamatult ja ainuvõimalikul viisil seotud tähistatavaga – sisuga ehk tähendusega.  Selles mõttes on need justkui kokku kasvanud ning igasugune märgi tähistaja (nt pildi kahjustamine) muutmine on tegelikult märgi sisu transformeerimine (pildi sisu kahjustamine). 

Siinkohal tuleb märkida, et Lotmani järgi pole mütoloogiline mõtlemine midagi sellist, millest laps täiskasvanuna mõistuse kaasabil välja kasvab, ega ka iseloomulik üksnes niinimetatud looduskultuurile. Ei, see on üks semiootilistest (kontinuaalne) modelleerimiskeeltest, mis eksisteerib samaaegselt teise (diskreetse) modelleerimiskeelega. Saame üksnes rääkida ajastutest, kultuuritüüpidest, kus üks keeltest ehk maailmanägemise viisidest oli ülekaalus. Kuid, nagu  Lotman oma viimases eestikeelses  tõlkekogumikus „Hirm ja segadus” (2007) eri ajalooepohhide näitel osutab, aktiveerib ühe keele liigne prevaleerimine ka automaatselt teise keele mehhanismid ajastu kultuuriteadvuses.

Peet Lepik läheneb püstitatud küsimuste ringile uuest perspektiivist ning Tartu professori mõttestik saab kriitiliselt läbi valgustatud mitmestki aspektist. Senini on Lotmani ideede filosoofilisi juuri enamasti nähtud kantiaanlikust (nt e.k Mihhail Lotman, Teksti taga: märkmeid Tartu semiootika filosoofilisest taustast. – Keel ja Kirjandus 1994, nr 10) ja strukturalistlikust traditsioonist võrsununa (nt eespool nimetatud Edna Andrewsi monograafia). Lepiku arvates on tuntavam Edmund Husserli fenomenoloogia mõju, mis Lotmanini jõudis arvatavasti ennekõike Roman Jakobsoni ja Husserli õpilase Gustav Špeti töödega (lk 108). Asjaolu, et Lotman ise oma kirjutistes pole seoseid fenomenoloogilise mõtteviisiga otseselt eksplitseerinud, ei osuta  Lepiku interpretatsiooni meelevaldsusele. Fenomenoloogilise dekodeerimise keele on autor valinud kui ühe keele teiste seast, mida kasutades avatakse Lotmani ideed pisut teisest vaatevinklist. Niisugune kahe erineva keele, Lotmani kodeeriva ja fenomenoloogilise dekodeeriva keele kokkumäng on andnud kena kooskõla ja võib edasiarenduse korral osutuda teaduslikult viljakaks. Ennekõike ilmneb Lotmani kultuurisemiootikas sisuline sarnasus Husserli fenomenoloogilise reduktsiooniga ehk epoche’ga. Viimast tuleb mõista kui asjade vahetut kaemist, milles objekt eksisteerib üksnes teadvuse korrelaadina. See tähendab, et loobutud on vastamast küsimustele asjade endi ontoloogilise olemuse kohta ning seda  vaadeldakse üksnes subjektiga suhestatuna. Tartu-Moskva semiootikakoolkonna keeles vastaks Lepiku sõnul fenomenoloogiliselt redutseeritud objektile  üldjoontes teksti ja kultuuri kui märgiliste objektide analüüs (lk 111). Juri Lotmani kultuurisemiootika mõistete süsteemis vastaks Husserli puhtale egole ligilähedaselt intellekti resp. meele (mind) kui „mõtleva objekti” mõiste.  Ja nii nagu puhta ego mõiste Husserlil, nii on ka intellekti mõiste Lotmanil lahutamatu mina ja teise suhte kommunikatsioonilisest iseloomust (lk 112). 

Lotmani ideede fenomenoloogiliste lähtealuste läbivalgustamine võimaldab Lepikul kriitiliselt läheneda ka Lotmani maagia kontseptsioonile. Lotman kirjeldab maagiat kui kommunikatiivset funktsiooni, millel on isiksuse sotsiaalsete suhete tervikus struktuurne, orgaaniline staatus. Kõiki sotsiaalseid funktsioone kirjeldab Lotman teksti (kõne) tasandil kui rääkija ja kuulaja või kuulaja ja rääkija vastastikuseid asetusi – registreerituna mina-positsioonilt (lk 101). Lotmani kuulaja ja/või rääkija suhted ei ole tuletatavad psühholoogilisest, etnilisest ega kultuurajaloolisest kontekstist, vaid need on sotsiaalsed (loe: kultuurilised) funktsioonid, mis teenivad teksti loonud kollektiivi vajadusi.

 

 

Maagiline funktsioon

Maagiline funktsioon on  üks osis teiste sotsiaalsete funktsioonide reas. Peale maagilise kuuluvad sellesse terviksüsteemi veel religioosne ja teaduslik  kommunikatiivne funktsioon ning neljandana, mina mittemärgiline praktika, mis vastandub märgilistele tegevusaktidele kui mittemärgiline asetus. Nii religioosne (mulle antakse tõde) kui maagiline (mulle tehakse „midagi”) positsioon kuuluvad Lotmanil kuulaja teljele, mina praktiline (mina teen ”midagi”) ja teaduslik positsioon (mina hangin tõde) aga rääkija teljele. Eelkõige ei nõustu monograafia autor Lotmani maagia asetamisega kuulaja rolli. See on Lepiku sõnul vaid maagilise protseduuri üks pool. Teise poole nimetajaks võib pidada mina teen asetust ja selles väljendub maag kui toimiv jõud. Rääkija-kuulaja rollide vahetumise (vaheldumise) tulemusena ähmastub Lotmanil maagi ja maagilise toimingu vastuvõtja (objekti) mõistete sisu. Tegelikult omandab maagiline toiming dialoogilise ilme (lk 105).

Eelkirjutatut silmas pidades saab ka universaalsusega mõiste traditsioonilisega võrreldes teise tähenduse. Lotmanile on kultuuriuniversaalid kultuurikoodide põhitüübid, mille alusel kujunevad kultuurikeeled. Teisisõnu, kommunikatiivse situatsiooni tuumkarakteristikud. Lotmani järgi on igasuguse  tähendustekke elementaartingimuseks vähemasti teksti kakskeelne kodeeritus. Need keeled asuvad üksteise suhtes vastastikku täielikult tõlkimatuse seisundis. Mis tähendab, et ei ole olemas täielikult suletud kultuuri või muid ükskeelseid süsteeme: tähendus nõuab alati teist. Hilisemal loomeperioodil (nt e.k „Semiosfäärist”, 1999); „Kultuur ja plahvatus”, 2001) rõhutab Lotman veelgi enam tähendustekke universaalset dialoogilist iseloomu. Minimaalselt kakskeelne kodeerimine ja dialoogilisus aga kustutab igasugused võimalikud totaliseerivad efektid (absoluutsed tähendused=igavesed tõed). Kultuurilised tähendused on dünaamilises ümberliigendamises, mis teeb ühtlasi võimalikuks semiootika kui seda tähendusprotsessi loogikat kirjeldava metakeele. 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming