Mütoloogiad ja tüpoloogiad

Evi Aruj?

Eneseabiõpikutes ja teraapiates tehakse inimesele enamasti selgeks, et tähtis pole, kuidas asjad on, vaid see, kuidas nendest mõeldakse. Selles peitub elutark fatalism, teadmine, et inimene elab loodusseaduste ja sotsiaalse ettemääratuse haardes. Mõtlemine on oluline. Aga seegi käib suures osas ettemääratud radu. Nagu teada, esindavad inimmõtte arengu staadiume kaks üsna vastandlikku mõtlemisviisi: mütoloogiline ja tüpoloogiline. Esimene on olemuselt dualistlik, seal figureerivad igavesti taastulevad personifitseeritud Hea ja Kuri ning apelleeritakse turvalisuse- ja ohuseisunditele. Tüpoloogiline mõtlemine on seotud teadusmõtlemise loogika ja protseduuridega, selle tööriistaks on mõõtmine ja võrdlemine, analoogiate, struktuuride ning arhitektoonika väljaselgitamine – ning väärtushinnangute välistamine. Mõlemat mõtteviisi hoiab üleval institutsionaalne autoriteet. Mütoloogilise mõtlemisega manipuleerivatele institutsioonidele annab aupaiste asjaolu, et need tegutsevad turvafirmana, valvates inimese sügavate, alateadlike, liigimälu ja surmaga seotud hirmude lävepakul. Teadusega seotud tüpoloogilisele mõtlemisele annab samuti autoriteedi võime kui mitte ületada, siis vähemasti objektiveerides ja distantseerudes leevendada neidsamu hirme, aga lisaks ka asjaolu, et selle mõtlemisviisi tulemuseks on maist paradiisi loovad hüved.

Üldiselt on Eesti avalikus ruumis au sees olnud pigem mütoloogiline kui objektiveeriv ja struktureeriv tüpoloogiline mõtlemine. Kas leidub kusagil tsiviliseeritud riikides selliseid „ühiskondliku tellimuse” tulemusena aja(loo)masinast välja kargavaid poliitilisi „kolle”, selliseid mõõdutundetuid  helge tuleviku kuulutusi ja fanaatiliselt märgistavaid kampaaniaid, nagu seda on kuulda ja näha saanud kodutanumal? Ka on raske kujutleda, et kusagil kultuurriigis leiduks sellisel hulgal proletaarset kultuuriviha, millega anonüümsed netikommentaatorid ikka ja jälle kostitavad „neetud kulturnikke”. Vohavast müüditeadvusest kõneleb seegi, et eriarvamusi sisaldavast diskussioonist paisus vaenlasekuju materdamiseks ja ühiskonnateaduste solgitorust allalaskmise kampaaniaks ka aprillimässu avalik arutelu. Samas kõneleb hoopis vastupidisest meie kuulus rahvuslik (enese)iroonia ja usuleigus, millest oma virtuaalseid ning lihast ja verest iidoleid siiralt austavad (suur)rahvad aru ei saa.

Ka ärapanemine, meile armsaks saanud vaimuprodukt ja rahvussport, mis teeb kangelastest ja koletistest lihtsalt jobud, ja mis rõõmsa tolategemise ja sihikindla poliitilise peedistamise kõrval räsib ka uue aja kollaseid pseudomüüte, on seotud objektiveerimiskirega. Vanemate rahvuslike müütide, baastekstide ja sümbolite dekonstrueerimine avalikus arvamuses, ajalooteaduses ja loovkultuuris viimaste kümnendite jooksul oleks lausa huvitav uurimisteema. Pole kahtlust, et osa inimesi on pühakujude ja rituaalide järele näljas just kauaaegse müüditeadvuse allasurumise ja postmodernse (enese)pilastamise tõttu.

Hea uudis ongi, et harras müüditeadvus ja karmilt ärapanev „objektiveerimine„ on võrdselt mõjusad avaliku arvamuse mõjutajad. Seejuures on eriti huvitav ja naljakas, kui üht mõttemudelit teise abil alla neelata püütakse. Justkui kiretult eluslooduse masinavärki kirjeldades võib bioloogiharidusega teoloog serveerida seda sundimatult Hea ja Kurja hävimatu võrdumina. Ja vastupidi: artistlikud parempoliitikud serveerivad objektiivsusele pretendeerivaid – majanduskasvu arvudes kehastuvaid – soovkujutlusi maise paradiisi ettekuulutusena.

Muidugi allume me kõik argielu situatsioonides ühel või teisel määral müüditeadvuse automatismidele või püüame probleemseid olukordi objektiveerides lahendada. Mütoloogiline ja tüpoloogiline mõtlemine on kollektiivne inimlooming, mis aitavad inimesel spetsiifilisi tunnetuslikke probleeme lahendada – isegi kui lahendus on näiline. Ometi tundub, et komplekt, millesse kuulub keskmisest suurem vaimse enesepilastuse (eneseiroonia) kalduvus ja sama kirglik kaotatud pühaduste ihalus, räägib tugevast konfliktist eestlase vaimulaadis. Ehk peitub just selles vastuolus jõud ja loovus? Pigem vist siiski mitte. Pingeliselt kujutlusi dekonstrueerides või tsementi valades ei jää ju aega päriselu selge pilguga vaadata ja hinnata.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht