Mõrtsuka tänavas on pidu

Kaarel Tarand

   

Ei ole päris selge (ja vaevalt kunagi lõpuni selgeks saabki), kas tšetšeeni sõjapealik Šamil Bassajev hukkus tema enda varutud lõhkeainet ettevaatamatult käsitsedes või saavad Venemaa riiklikud palgamõrtsukad selle “märja asja” ausalt oma kontole kirjutada. Igatahes, kui surm osutub faktiks, oli tegu tšetšeenide seni viimase vabadusvõitluse viimase suure nime lahkumisega. Järgneb väiksemate kangelaste periood, kuni uued suurnimed kaela kandma hakkavad, täpselt samamoodi nagu Jannseni halvatuse, Jakobsoni surma ja Hurda Peterburi ümberasumise järel muutusid Eesti ärkamisaegsel võitlusväljal ajutiselt tähtedeks Grenzsteini ja Kõrvi mõõtu tegelased. Jah, meie vabadusvõitlus polnud verine siis, polnud ka hiljem, sest eestlane eelistas ainult võõraid asju lõhkuda, näiteks mõne mõisa maha põletada, mitte tappa.

Ajakirjandus meil ja mujal peab vajalikuks Tšetšeeniat käsitlevates lugudes kohustusliku elemendina märkida, et see või teine mägilaste pealik, olgu tegu Dudajevi, Mashadovi, Radujevi või Bassajeviga, andis välja mõrvakäske või tappis lausa ise. Et nad olid oma algselt võib-olla õilsatest kavatsustest hoolimata mõrtsukad ja terroristid. Üldjuhul on Tšetšeenia sõjapealikud ja tsiviiljuhid tõepoolest vastutuse Venemaal või ka nende oma kodumaal toimunud operatsioonide eest enda peale võtnud. Õigusriigile tunnuslikku juurdlust ja kohtupidamist veretööde korraldamise ja korraldajate üle aga pole Venemaal iial toimunud, mistõttu tegu on vaid tõendamata ütlustega. Ja surnute üle kohut mõista enam ei saagi.

Jõuvahekordi arvestades ei tohiks Venemaal võitluses Kaukaasia väikerahvaste ajaloo pärast erilisi raskusi ette tulla. Mõelgem, milliseid raskusi meiegi oleme läbi aastakümnete kogenud oma ajalooversiooni levitamisel lääneriikides. Tšetšeenia tõde on veelgi väiksem kui Eesti oma. Maailmale pakutavas infokuhjas on ta parimal juhul nõelasuurune ja kes see seda sealt jõuab otsida. Ent kuni Kaukaasias elab põlisrahvaid, leidub alati ka neid, kes terroristideks tembeldatud tšetšeenid rahvapärimusse imaam Šamiliga võrdväärsete kangelastena põlistavad. Tähendab, ka teine tõde jääb vähemasti mütologiseeritud kujul ellu ja selle tapmiseks pole Venemaa võim kunagi ühtki rohtu mõistnud kokku keeta.

Eesti seisukohalt on elusad surnutest olulisemad. Venemaa propaganda on siin küll juba ajutiselt võitnud, sest avalikku arvamust, mis sunniks Eesti presidenti või peaministrit tšetšeeni rahvale kaastundetelegrammigi saatma, siin ei eksisteeri. Seega pole riigijuhtidel operatiivmuresid. Aga riigitöös peab igal ajahetkel meeles püsima fakt, et mõrtsukas viibib vabaduses ja kui võimalus avaneb, tapab jälle. Dlja osobo tupõhh povtorjaju (nagu vene sõjaväe valvežargoonis tavatseti öelda): Vladimir Putin on maailma kõige ohtlikum vabaduses viibiv mõrtsukas, kaugelt ohtlikum kui Saddam, Osama, või terve Al-Qaida kokku. Selles osas ei erine ta karvavõrragi oma eelkäijatest – Venemaa kroonitud või kroonimata riigipeadest aastasadade jooksul. Venemaal ei ole kunagi tunnistatud tähtsaimat inimõigust – õigust elule – ega hakata ilmselt ka kunagi välise sekkumiseta tunnistama. Tähendab, kohtuväline õigus elu võtta kuulub Venemaal lahutamatult juhiameti juurde. Tapakorraldusi andsid välja Ivan Julm ja Peeter I, Lenin, Stalin ja Brežnev, pärast kommunistliku režiimi kokkuvarisemist aga Jeltsin ja Putin. Selle juhtimisinstrumendi kasutamise ulatuslikkus on juhi maitse asi. Näiteks Jossif Stalinit suutsid võluda ainult suured arvud ja nii ta inimesi miljonikaupa tappiski. Tõsi, ega ta ju ise kulakute või muude rahvavaenlaste pihta märki laskmas ei käinud. Nii vägev polnud isegi maailma suurim massimõrvar. Aga kui ise ei jaksa, siis ehitad masina, mis sinu eest töö ära teeb. NKVD, KGB, FSB – nimi polegi tähtis, peaasi, et on hästi õlitatud ja efektiivselt surma külvab. Ja Kremlis ei saa võimule keegi, kes keeldub tapamasinat tarvitamast. Tapma hakkab ka Putini mantlipärija.

Rahvusvahelistes suhetes on eetiline plaan mõne jaoks ehk teisejärguline. Ükski maailma suurriik ei jäta Putini värske mõrva pärast homme algavale Peterburi G8 tippkohtumisele tulemata. Tulevad – ja isegi suudlevad mõrtsukat, otsekui üle kinnitades Venemaa valitsejate võõrandamatut õigust kohtuväliselt tappa. Eks see ole nende õigus, aga mitte sugugi eeskuju teistele. Loodan väga, et Eesti riigijuhtidel püsib see meeles, kui nad mõnes ÜRO peamaja koridoris või lausa eravisiidil Moskvasse Vladimir Putiniga kohtuvad, temaga kätlevad ja sooje sõnu vahetavad. Jah, meil pole jõudu, et Putinit sarnaselt Balkani kurjategijatega rahvusvahelise kohtu ette tirida. Aga käe võib vabalt selja taha peita, et see alanud sajandi seni suurima timukaga kokkupuutes veriseks ei saaks. Kui vähegi võimalust oleks, siis tapaks ta ju jälle eestlasi ka, alustades neistsamadest juhtidest. Nende pead viiakse ikka esimestena Moskva kindluseväravate juurde teibasse ja seal otsas ei tule parimalegi peale enam meelde, et mis see kõige olulisem ja põlisem Moskva poliitika eripära täpselt oligi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming