Mänguoligarhide paberlossid

Kaarel Tarand

  Üldtuntud legendi järgi sooritavad lemmingud massilisi enesetappe, kui nende arvukus populatsioonis ajuti mõistlikkuse piiri ületab. Loodusteadlased teavad, et lemmingute hukkumine on küll nende arvukusega seotud, kuid põhiosa mängib selles nende ülikehv nägemine koosmõjus eluruumi ja toidu nappusega ning elupaigaga kaljujärsakute servas. Olelusvõitlus, mitte vaimuhaigus. Aga nii mütoloogiline kui ka teaduslik seletus sobivad hästi Eesti meediaturu värskete sündmuste piltlikustamiseks.

Äris ja poliitikas on moraalitus, vähemasti otsustades peegelduse järgi avalikkuses, pärast sajandialguse mõõna jälle hästi paljunema hakanud. Mis tähendab, et kõigile moraalitutele ei jätku laual toitu ja võitlus teravneb. Kõhutühjuses ei ole kunagi keegi ise süüdi, ikka leidub süüdlane kuskil väljaspool. Näiteks kehtivad seadused ja nende täitmise järelevalve (mida vähemasti poliitikud ei saa otse kritiseerida) ning sõltumatu meedia, mis tänitab, kui harjumuspärasest kohast, näiteks õlivabrikust endale palukesi näppamas käid.

Väga halvale nägemisele viitab see, kui ettevõtja investeerib siin ja praegu olemasolevaid meediakanaleid üles ostes või rajades uusi. Meedia näol nimelt ei ole tegu äriga, kuhu sisse pandud raha oleks Eesti turul võimalik kiiresti, kui üldse kunagi tagasi teenida. Miks? Turg on jaotatud ja tegijad oma osasid ei müü. Piisab pilgust meie meedias välja kujunenud kontsernistruktuurile. Need kontsernid alustasid halbadel aegadel ja uskusid paremate tulekusse, kandes seni aastaid suuri kahjumeid. Head ajad tulidki, ent mitte igaveseks. Majanduses kehtib tsüklilisus endistviisi edasi ja isegi kui Eestil õnnestus üks lühiperioodi tsükkel välisabi toel märkamatult üle elada, siis Kuznetsi laine tabab meid ikkagi. Just umbes sel ajal, kui praegu käivitatud meediaäri peaks kasumisse jõudma.

Aga majandus majanduseks, värsked lehesoetajad ju tunnistavad ise ka, et infokanaleid on neil vaja muuks kui informatsiooni rahaliselt edukaks müügiks. Hoopis selleks, et kindlustada kasumeid oma muudel tegevusaladel, näiteks maiustusteäris, sest politseiametile ruumide rentimise hinda ei saa küll kuidagiviisi ajalehe abil mõjutada. Ent ka sel juhul on tegu lühinägelikkusega (andestatavaga, sest investorid pole varem kommunikatsiooniäris kätt proovinud ega tunne selle sisendite eripärasid), odavam oleks oma sõnumite jaoks juba sissetöötatud ja usaldatavatest kanalitest reklaamipinda või -aega osta. Nimelt on ajakirjanduse “nõrgaks kohaks” toimetus, korraga nii suurim kuluallikas kui ka isepäine inimkogum, mis instinktiivselt pürib aina suurema sõltumatuse poole. Selle pürgimuse ning kutsemeisterlikkuse vahel aga valitseb jäik korrelatsioon, mistõttu omanikele hosiannat laulvat propagandatoru saab teha ainult ebakompetentsete ajakirjanikega ja kallutatud väljaannet tabab üsna kiiresti nišistumine. Eelöeldus on ühtlasi ka vastus sellele, kas Eesti tähtsamad meediakanalid (sajad tuhanded lugejad-vaatajad ei mahu kuidagi äärealade niššidesse) on “kallutatud”. Ei ole.

Võimalik on ka see, et uuteks meediaettevõtjateks pürgijaid on hoopis innustanud idapiiri taguse nn liberaalse impeeriumi mitmekülgsete suurettevõtjate eeskuju. Ja unelmate tipuks on kunagi Inglismaa kõrgliiga jalgpalliklubi omanikuks saamine hilisoligarh Roman Abramovitši eeskujul. Ka sel juhul on ostjad ikka täielikud lemmingud. Mäluvärskenduseks: Venemaal hiljem oligarhidena tuntuks saanud miljardärid, tuntuimad nende hulgas Boriss Berezovski, Vladimir Gussinski, Mihhail Hodorkovski, Aleksandr Smolenski (kõik lõpetanud tänaseks halvasti), alustasid pisikooperatiivinduses, jõudsid sealt kiiresti vahenduse ja kaubanduseni, asutasid seejärel eelarvevahendeid teenindavad pangad, mis ühtlasi teenisid hüperkasumeid riigi vautšeri- ja võlakirjamaailmas ning alles seejärel liikusid tööstusesse ning lõpuks toorainevalda. Meedia kui toetusmehhanismi avastas esimesena Gussinski alles 1994. aastal ning seejärel kohe ka Berezovski. Alles meedia abil tekkis oligarhidel ka tõsine poliitiline võim. Ja kõik see sai toimuda ainult tänu õiguskorra puudumisele või puudulikkusele.

Paneme siia kõrvale Eesti mikroskoopilise mõõtkava. Pangad kuuluvad välismaalastele, aastaid kehtib pisut ebatäiuslik, kuid olusid arvestades laitmatu seadustik, tööstus ja tooraine pole saadaval, riigi võlakirju ei ole ega tule ja ka EVPdega on ammu lõpetatud. Peale muu, poliitilisi tooraineid, millega maailmaturge mõjutada, meil lihtsalt polegi. Euroopa mis Euroopa. Neis oludes saab oligarhe ainult mängida, matkida. Ja isegi mängu lõppjaam ei ole London, vaid parimal juhul mõni mängu-Mayfair Viimsi vallamaja taga. Kui mitte kuristik.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming