Müüdid ja tõsilood

Sirje Krikk de Mateo

Tarmo Kulmar, Tõsilood muinasrahvastest. „Eesti mõttelugu” nr 76. Ilmamaa, 2007. 349 lk. Mida me teame tõsikindlalt Kolumbuse-eelse Ameerika vanadest kõrgkultuuridest ja nende loojatest? Sealsete põlisrahvastega, nn indiaanlastega, seostuvad paljudel meist ikka veel Põhja-Ameerika uhked suletuttide ja mokassiinidega punanahad-preeriakütid, kes võitlesid viimse mohikaanlaseni oma vabaduse eest. Neid teadis Paunvere Kentuki Lõvigi. Igaüks on üht-teist kuulnud ja lugenud ka Kesk-Ameerika asteekide ja maiade ning Lõuna-Ameerika inkade kõrgkultuurist ja nende hävitamisest Hispaania konkistadooride/kolonisaatorite poolt uusaja koidikul. Juba Lydia Koidula üllitas jutustuse „Peruama wiimne inka” (1866). Indiaanlaste genotsiidist ja nende omanäoliste kultuuride saatusest on suure kaasatundmise ja tagamõttega kirjutanud meie rahvusliku ärkamisaja suurkujud ja rahvavalgustajad F. R. Kreutzwald, F. R. Faehlmann, O. W. Masing, otsides ja leides ühisjooni meie oma maarahva saatuse, maailmanägemise ja lootustega. XX sajandil, eriti selle teisel poolel, ilmus palju häid tõlke- ja reisiraamatuid ning arvukalt laialipillatud üksikartikleid eesti autorite sulest. Peaaegu puuduvad aga eestikeelsed allikatõlked, millele toetuvad kõik tõsiteaduslikud autoripublikatsioonid. Meeldivaks erandiks „Eesti mõtteloo” sarjas 1999. aastal ilmunud „Popol Vuh: kitšee maiade raamat”, hispaanlaste vahendusel meieni jõudnud maiade loomismüüdid ja legendaarne ajalugu, mille on eestindanud ja järelsõnaga varustanud Ruth Lias. (Selle ja mitme teise väga olulise teose täpsema ülevaate leiame juba Tarmo Kulmari tõsilugudest.)

Hoopis vähem teatakse, et enne inkade ja asteekide impeeriume, tõelisi Uue Maailma suurriike, oli selles paigas aastatuhandete eest palju muinaskultuure, mille materiaalsed jäljed viivad hilispaleoliitikumi välja. Lauricocha matused Peruu Andide keskosa eelmäestikus ja Sierra de Chilca luustikud 4000 meetri kõrgusel Limast lõunas on meie Kunda kultuuri kaasaegsed. Caral, Ameerika vanim teada olev linn (ca 2627–2100 eKr) Põhja-Peruus, Giza püramiidide ja Sumeri linnade eakaaslane, edestas oma sealseid sõsaraid 1500 aastaga. Viimase 10 000 aastaga on inimene hõivanud kõik eluks sobivad paigad, kuigi Ameerika kaksikkontinendi asustamise täpne aeg Homo sapiens’i poolt pole uurijatele tänaseni selge. Kõrvalepõikena olgu mainitud, et Kolumbuse-eelne Ameerika oli üks agraartsivilisatsiooni hälle, kust on pärit kolm viiendikku maailma toidutaimedest ja mis on Vanale Maailmale kinkinud paljud tänapäeva põhitoiduained nagu kartul, mais, bataat, maniokk, tomat, oad, kõrvits, päevalill, paprika, šokolaad jpm. Ja et ÜRO PA kuulutas 18. oktoobril 2007. aastal just 2008. aasta rahvusvaheliseks kartuliaastaks. Kartulit on sünnikodus, Peruu Andides Titicaca järvest põhja pool, kasvatatud ligikaudu 8000 aastat. Cuscos, „Ameerika arheoloogilises pealinnas”, tegutseb Rahvusvaheline Kartuli Uurimise Keskus oma ligi 5500 kartulisordiga.

Aja- ja usundiloolasena pöörab Tarmo Kulmar oma raamatus „Tõsilood muinasrahvastest” peatähelepanu põlisrahvaste vaimumaailmale, kosmogoonilisele maailmapildile, ühiskondlikule korraldusele, matmiskombestikule ja surmaga seotud uskumustele, lähtudes arusaamast, et „mõistes inimest ja tema religiooni, tähendab mõista tema ajalugu” (lk 203), tõlgendades ja võrreldes sel eesmärgil olulisemate autohtoonsete kultuuride arheoloogilisi leiumaterjale ja hispaania kroonikate andmeid. Arheoloogina, kes on läbi rännanud Mehhiko ja Peruu maailmakuulsad kultuurimälestised ja tutvunud oma silmaga paljude muististega, on tal välja kujunenud isiklik nägemus, võrdluspilt ja arusaamad, mida vahendab asjatundlikult lugejatele. Enamik lugusid käsitlebki inkade maailmanägemist ja nende – autori arvates – varatotalitaarset suurriiki, mida ta usutavalt põhjendab, väiksem osa vaatleb Põhja-Euroopa vaimuilma suundumusi, hinge- ja surnuusku, sh ka Eesti muinasusundit. Mõne teema puhul toob autor võrdlusandmeid ka Idamaade (Vana-Hiina) ajaloost, kõrvutades eri ajastute varatotalitaarsete riikide kujunemist, arengut ja hukku Hiinas ja Ameerikas.

Eesti lugeja raamaturiiulile lisandunud teadusartiklite kogumik, esimene omataoline, on varustatud autori selgitava saatesõnaga, eri maade teaduskirjanduses juba varem avaldatud artiklite puhul on ära toodud üksikasjalised ilmumisandmed või märkus, et artikkel ilmub esmakordselt (3), raamatu lõppu on lisatud kirjandusnimistu ning nimeloend, mis hõlbustab orienteerumist ning soovi korral teiste allikate leidmist. Kogumiku iga üksikartikkel kujutab endast sisulist tervikut ega eelda ilmtingimata eelmiste lugemist. Huviline leiab hõlpsasti teda paeluva nähtuse/probleemi kohta ammendava käsitluse koos autori täpsustavate märkuste ja viidetega. Seejuures ei häiri lugejat sugugi, nagu autor pelgab, teatud teemade puhul esinevad kordused (eriti autori lemmikvaldkonna inkade tsivilisatsiooni puhul), mis avavad vaadeldavaid nähtusi teise rakursi alt ja pigem kinnistavad ja täpsustavad loetut.

Autori õnnelik leid oli jaotada ajavahemikul 1994–2006 valminud artiklid, kokku 32, suuremateks omavahel seostatud temaatilisteks alajaotusteks, nagu „Püha tekst”, „Püha olend”, „Püha paik”, „Püha sündmus”, „Püha ajalugu”, „Püha riik”, mis suunab lugeja kiiresti teda huvitava valdkonna juurde, tekitades ühtlasi tervikpildi mulje.

Hea märk on, et trükiveakurat pole unustanud ka seda raamatut: lk 22 teeb ta inkade impeeriumi sada aastat nooremaks („rajati 1538”, pro 1438), kui tegu olnuks daamiga, siis on arusaadav, aga antud juhul oleks see riik olemata olnud, sest Hispaania konkistadoorid jõudnuksid ette, nagu see mitme kõrgkultuuri puhul juhtuski. Tahuantinsuyu viimane Sapa Inca vangistati teatavasti 1532. aastal ja hukati Francisco Pizarro käsul 1533.

Kellele seda raamatut vaja on? Ladusa sõnastuse ja kasutatud mõistete hoolika avamise poolest kergesti hoomatavana sobib tekstikogumik nii ajaloohuvilise, gümnasisti, üliõpilase, aineõpetaja kui ka erialaspetsialisti uuriva õppe- ja teadustöö lugemisvaraks. Tõlkijatele annab see tänuväärse võimaluse ühtlustada vastavat eestikeelset terminoloogiat ja nimekujusid. Jääb loota, et sellele teadusartiklite kogumikule järgneb mõne aja pärast juba koostamisel Ladina-Ameerika ajaloo käsiraamat, kus Tarmo Kulmar on üks põhiautoreid. Sellega saaksime tervikpildi sealsete kõrgkultuuride ajaloost nähtuna eesti iberoamerikanistide pilguga.