Mädaõunad ühise vastu

Aet Annist

Aastalõpusaated Eesti raadiokanalites annavad hea ülevaate arvamusliidrite üldistest hinnangutest ühiskonnale ja selle arengutendentsidele. Raadio 2 saate „Olukorrast riigis” esinejad üllatasid vaidlusega selle üle, kas Eesti poliitikud on korrumpeerunud või mitte. Kaks ühe vastu jäi peale veendumus, et võimalust vahele jäämata riigi ressursse oma tasku kühveldada kasutaks neist igaüks. Siia kõrvale võiks tuua Eha-Mai Grafi ja Maarja Pauli uurimuse „Ohjeldamata korruptsioon – paratamatus või tahtlik poliitika?” (Pirgu 2003), kus jõutakse järeldusele, et korruptsioonivastased seadused ja nende rakendusmehhanismid on loonud kõik võimalused varjatud korruptsiooniks; et seda on ka usinalt kasutatud; ning et suurepärased tulemused Transparency Internationali järjestuses on Eesti saavutanud tänu sellele, et olukorda on võimatu adekvaatselt hinnata.

Korruptsiooni uurivad antropoloogid on juhtinud tähelepanu sellele, et see mõiste kategoriseerib teatud käitumist kui mitte illegaalse, siis vähemalt kahtlasena. Uurijate asi on mõista, millist käitumist täpselt ja miks. See võib kultuuriti ja isegi kultuuri sees vägagi erineda. Korruptsiooniuurijad Chris Shore ja Dieter Haller (Corruption. Anthropological perspectives. Pluto Press, 2005) on osutanud, et India, Hiina ja Ladina-Ameerika kohalikku majandust ja võimu saab mõista suuresti just korruptsiooni ja selle mõtestamise kaudu. Kellegi äraostmine on Indias iroonilisemate vaatlejate sõnul inimese olulisim tegu kodanikuna. Eestis pole aga ei patronaaž ega mitmeti mõistetavate kinkide jagamine kultuuri olemuslik osa. Võib-olla loob korruptiivsuseks soodsa pinnase hoopis minevikutaak? Nagu nõukogude lohiseva mõisaköie vedajaist mäletame, muutis plaanimajanduslik kaos sotsialismileeris korruptsiooni endeemiliseks. Niisugune bürokraatlik süsteem, mille mutrikestel on ükskõik, kuidas ühiseid ressursse jaotatakse, kui vaid enda taskud piisavalt täis saaksid, korrumpeerub hõlpsalt. Nagu mitmed vaatlejad nendivad, iseloomustab korruptsioon ka paljusid postsotsialistlikke riike. Kuid mastaapsed korruptsioonijuhtumid on viimastel aastatel paljastunud just läänemaailmas, näiteks USAs ja Inglismaal.

Ehk põhjendabki korruptsiooni võimalikkust nii sotsialismis, postsotsialismis kui kapitalismis seesama ühine ükskõiksuse joon: kõigis neis majanduspoliitilistes süsteemides kiputakse riiki, ühiskonda ja keskkonda kohtlema kui isikliku hõlptulu allikat, mitte kui jagatud vastutust nõudvaid nähtusi. Poliitiline ja majanduslik süsteem, mis põlastab ühist vara ja heaolu, olgu ideoloogias või reaalses käitumises, soosib aga just äraostetavust. Mida enam on poliitikategemine vaid majanduslobile reageerimine, mida ähmasem on parteisid eristav sisu, seda vähem ahvatleb poliitika inimesi, kelle eesmärk on tõemeeli ja kas või isiklike loobumiste hinnaga ühist hüve teenida. Eesti poliitikas võib võrrelda 1990ndate alguse poliitikuid tänastega, et mõista: poliitikasse ei minda enam põhimõtete pärast ja esile on kerkinud karjääripoliitikud. Karjääripoliitikud ei pea kalduma korruptiivsusele, kuid teevad seda märksa suurema tõenäosusega kui põhimõtete nimel võitlejad.

Üldine ideoloogiline õhkkond aitab iseenda müüdavust õigustada. Selleks on nii hillitsemata vaimustus turumehhanismide toimimise üle kui ahnuse seadmine ühiskondlikuks ideaaliks. Neoliberaalsele süsteemile omane era- ja ühisomandi piiride hägustumine riputab samuti kivi ausalt toimivate võimumehhanismide kõhna kaela ümber. Ja nii tulebki välja, et turuterminoloogiasse mähitud käsi-peseb-kätt-praktikas on terve demokraatlikel valimistel baseeruv poliitiline süsteem fassaadiks, mille varjus erahuvid sõltumatult võimulolijate parem- või vasakkaldest ühishuvidest üle sõidavad.

Paraku ei ole ka korruptsiooni laia leviku kuulutamine kuigi suureks abiks sellega võitlemises. Analüüsides Läti korruptsioonijuhtumeid, osutab Läti antropoloog Klāvs Slednieks, kuidas ajakirjanduslik pilt müüdavuse suurest ulatusest korruptsiooni takka õhutab. Sügavas veendumuses korruptiivsusest tekitavad althõlma teenuseid soovivad kodanikud juurde vastavaid võimalusi. Üldine usaldamatus poliitikute vastu viib aiva arvukama „mädaõunte” lülitumiseni poliitikasse. Ja viimaks, korruptsioonist rääkimine paljastab muidu varjatult toimivate rituaalsete korruptiivsete läbikäimiste tagamaid, mis aitab seni kõrvalejäänud „teenusepakkujaid” ja -vajajaid oskustes järele.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming