Luuletamise kunst

Hasso Krull

Eestis luuletatakse palju. Olin seda varemgi kuulnud inimestelt, kes on olnud luulevõistluste žüriides; tänavu kevadel oli mul seesama kogemus, ja kõik kuuldu leidis kinnituse. Luuletusi kuhjus nagu murdu, nende lugemine oli omaette töö – vist esimest korda minu elus. Paratamatult hakkasin mõtisklema, mida tähendab tänapäeval luuletamise kunst.

Hiina luule tuntuma poeetika autor Lu Ji on III sajandil kirjutanud: “Pärast hulga andekate kirjanike lugemist jõudsin mõnede luulekunsti puudutavate asjade mõistmiseni… Kord suudan loodetavasti need peened saladused sõnadesse panna. Klassikutelt õppimine on otsekui kirvega kirvevarre tahumine – eeskuju hoitakse otse oma käes, aga uue teose loomiseks vajalikud oskused jäävad tihti sõnastamatuks.” Selline tsitaat võib tunduda kohatu, sest õhtumaa luules on juba paarsada aastat valitsenud originaalsuse kultus. Ometi on see mõttekäik minu meelest praegu aktuaalne.

Luuletusi on võimalik lugeda kahel viisil. Üks neist on see, kus mind kõige rohkem köidab üks autor – alul lihtsalt uudishimust, siis järjest kasvava huviga, ja viimaks on mulle oluline kõik, mida ta üldse on kirjutanud. Tähtsaks muutuvad täiesti kõrvalised palad, luuletaja eluloo seigad jne. Kui kõik on loetud, algab ülelugemine, seejärel korduv või valikuline ülelugemine, ja viimaks ei pea ma teksti enam lõpuni lahti kerimagi – piisab paarist reast, et vallanduksid kõik seosed ja kogemused. Tekst muutub teisejärguliseks, ma võin meenutada luuletust ilma ühtki rida tsiteerimata.

Teine lugemisviis on see, kus ma loen luuletust üleüldse. Autori nimi võib selle kõrval küll figureerida, aga mulle läheb korda teatav üldine muster, see, kuidas sõnadest üldse moodustub midagi luuletusetaolist, kuidas nad kokku hakkavad ja tekitavad midagi, mis võib-olla sarnaneb miljonite samasuguste tekstidega. Luuletuse vägi tuleb siin millestki muust kui autorist, see on nagu õis, mis on puhkenud just nüüd, mille lõhna ma just praegu tunnen, kuid mille kosmiline jõud on selles, et õisi on puhkenud lugematuid kordi ja neid puhkeb veel ja veel. Sellisel juhul ei pea luuletus tingimata olema isegi hea. Piisab sellest, et ta on üks luuletus – selles ongi tema kõige tähtsam sõnum. Kui nüüd loen veel teise luuletuse, avastan vaimustusega, et see on tegelikult seesama – ainult sõnad on teised.

Kirjutamine on teatud mõttes ümberpööratud lugemisprotsess. Kui inimene kirjutab oma esimese luuletuse, lähtub ta tavaliselt sellest, mida nimetasin teiseks lugemisviisiks: ta proovib kirjutada luuletust üleüldse, niisugust teksti, kus sõnad hakkaksid kokku, tekitades midagi luuletusesarnast. Vaimustusega võib ta avastada, et nii juhtuski: luuletuse moodi asi on olemas, ja täitsa ise tehtud! See tunne on midagi samasugust nagu siis, kui inimene käsi ja jalgu siputades avastab, et ta püsib vee peal – järelikult suudaks ta ujuda.

Järgmine etapp peakski olema stiilide omandamine. Ujumisel tuleb selleks jäljendada kedagi, kes juba ujuda oskab; luuletuste kirjutamisel selliseid autoreid, kes tõsiselt meeldivad ja kelles tundub olevat midagi kättesaamatut, raskesti tabatavat. Õigupoolest on võimalik katsetada väga erinevaid stiile, jäljendada mitmeid eeskujusid. Sellise tegevuse käigus selgub mõne aja pärast, et päris täpset jäljendust ei ole võimalik saavutada. Ilmuvad puudujäägid, mis alati ei tulegi oskamatusest, vaid mingist kirjutaja isiklikust eripärast. Teatava aja möödudes õpitakse võib-olla neid eripärasid võimendama. Selle tulemusel hakkab tekkima omaette stiil, mis viimaks kipub üllatavalt ühtima kõige esimese lugemiskogemusega, luuletusega üleüldse. Nüüd ongi valmis kirvevars, mille eeskuju hoiti tegelikult kogu aeg otse oma käes.

Originaalsuse kultus on võib-olla süüdi selles, et paljud kirjutajad kipuvad jääma esimesse faasi, kus lihtsalt püütakse kirjutada luuletust üleüldse. Eeskujud ei paista läbi, ja tekib kahtlus, kas nendeni on jõutudki. Selline luuletamine sarnaneb ujumisvõistlusega, kus osalevad ainult ujujad, kes on äsja õppinud vee peal püsima. Vahva küll, aga mõni basseiniserval seisev atleet pöörab pilgu kõrvale. Kuidas seda vältida? On ainult üks võimalus. Igaüks, kes tahab ise luuletusi kirjutada, peaks uurima, milliseid luuletusi enne on juba kirjutatud. Selleks tuleb lugeda võimalikult palju erinevaid autoreid. Niisuguse otsingu käigus võidakse mõistagi avastada asju,  mis viivad kirjutamisest hoopis kaugele. Aga sellest pole viga. Vastupidi, see võibki olla kogemus, mida ei osatud aimata. Tunne, mõte, teadmine, mis oli oodanud peaaegu terve igaviku, et viimaks ometi sinuni jõuda. Oodanud, kuni avaneb uks, kuni ta tõepoolest tuntakse ära. Sest otsijal vallanduvad erilised võimed, ja luule pole lõppkokkuvõttes midagi muud kui nõidus.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht