Luuletaja vabadus ja presidendi vabadus

Hasso Krull

Jüri Üdil on proosaluuletus „Kõned sisemaal”, kus ta nimetab kogu oma elutegevust „lõputuks eelmänguks”: see olevat „elusuuruse pildi eluaegne joonistamine eluaegses vangistuses”. Sellele vangistusele vastandub vabadus, mille paraku saavad vaid need, kes on sisemaal lõpuni kuulanud tema kõned, „ühekordsed kõned vabadusest”. „Neile,” kuulutab Üdi, „annan ma siis oma vabaduse, mis minust läbi lendas.” Selline mõttekäik võtab esialgu nõutuks. Kuidas saab keegi, kes on just tulnud „eluaegsest vangistusest”, niimoodi ära anda kogu oma vabaduse? Vaid ühekordsete kõnedega? Ja kuidas saavad teised selle temast „läbi lennanud” vabaduse vastu võtta? Mida tähendab vabaduse läbilend „minust”? Kas see „mina” on subjekti enesekujutis, eluaegses vangistuses joonistatud elusuurune pilt? Või on see tema vaba subjektiivsus ise? Mille liikumine ongi tõeline vabadus, ja ühtlasi vabaduse haihtumine, läbilendamine? Kas vabadust saab üldse olla ilma tema kadumiseta?

Hiljutises öölaulupeo kõnes ütles president, et vabadus ei olevat iseenesestmõistetav, vaid ta „vajab hoidmist ja kaitsmist iga päev”. See mõttekäik tundub lihtsam: vabadus pole olemas nii nagu õhk või vesi, vaid pigem nagu kindlus, müüriga piiratud ala, mis on tekitatud visa tööga ja mida lakkamatult valvatakse. Sellises kindluses viibimine on paradoksaalsel kombel vangistuse vastand, kuid kõik, mis kindlust ohustab, ohustab ka sellesse varjunud vabadust. Vabadus näib siis olevat justkui vabatahtlik pagulus – nagu linnamüüride varju pagenud orja vabadus või nagu eksiili läinud teisitimõtleja vabadus.

Ometi ei ole ka müüritagune vabadus tegelikult lihtne idee. Vabadus peaks ju tähendama ka valikute paljusust, suurt hulka teostumata võimalusi, mis on olemas lihtsalt sellepärast, et moodustada vabaduse ruumi – teatavat lõpetamatust ja piiramatust. Kui aga vabadus vajab lakkamatut hoidmist ja kaitsmist, siis piirab see ju tema teostumist ja ahendab vabaduse ruumi. Tuleb välja, et mida paremini vabadust hoitakse ja kaitstakse, seda vähem on see päris vabaduse moodi. Kui vabadus ükskord oleks täielikult turvatud, kui seda ei ohustaks enam mitte miski, siis oleks vabadus kadunud, sest ta oleks lõpetatud ja võimaluste ring seega sulgunud.

Luuletaja vabadus ja presidendi vabadus näivad seega olevat kaks täiesti erinevat asja. Luuletaja vabadus antakse vaid neile, kes kuulavad ära tema ühekordsed kõned; neile saab osaks läbi lennanud vabadus, mille suhtes kõik praegune on vaid „lõputu eelmäng, eeltöö sisemaale jõudmiseks”. Vabadus on siin midagi vaevutabatavat, püüdmatut, seda saab anda ainult see, kellel endal teda enam ei ole, kuid samas ei saa niisugust vabadust ka miski ohustada.  Presidendi vabadus seevastu on midagi käegakatsutavat: kui selleni kord ränga vaevaga on jõutud, siis on see omamoodi lõpetatud vabadus, mille juures tekitab muret vaid see, et keegi võib ta meilt jälle ära võtta. Ühel juhul on vabadus kauge eesmärk, mis päriselt ei teostugi, sest et ta saabudes kohe hajub; teisel juhul on vabadus juba teostunud asi, aga ta võib ära kaduda, kui tema alalhoidmiseks ei tehta püsivaid pingutusi.

Võiks nüüd väita, et selline ongi subjektiivse vabaduse ja poliitilise vabaduse erinevus. Kuid neil kahel peaks siiski olema ka mingi ühisosa, sest kui poliitika eesmärk on vabaduse hoidmine, ei pääse ta mööda sellest vabaduse ruumist, mis kujutab endast vaid tohutut hulka teostumata võimalusi. Need teostumata võimalused ei tähenda aga mitte midagi, kui neid tajutakse üksnes teostumatutena: neid tuleb kindlasti tajuda ka võimalustena, millegi sellisena, mis võiks olemas olla, isegi kui seda praegu ei ole või see on lihtsalt sündimata. Siis sõltub poliitiline vabadus ometi vabast subjektiivsusest, sellisest vabadusest, mis lendab inimesest läbi ja mille lakkamatu haihtumine on selle vabaduse enese osa.

Võib-olla on vabadus siis lõppkokkuvõttes ikkagi iseenesestmõistetav? Sest kui ta oleks vaid tingitud, kui ta sõltuks ainult teostunud eeldustest ja neile järgnevast pingutusest, polekski vabadus muud kui valitud võimaluste jätkuv uuesti valimine. Muidugi, keegi võib teatavat tingitud vabadust kaitsta, aga see kaitsemine ise eeldab üht teist, iseenesestmõistetavat vabadust, mis on palju suurem ja hõlmamatum. Sel taustal ei paista Üdi mõttekäik enam sugugi kummaline. Tingitud vabadus on üksnes „elusuuruse pildi eluaegne joonistamine”, see on ainult eelmäng, millel poleks mingisugust mõtet, kui ta poleks „eelmäng sisemaale jõudmiseks”. Kui aga sisemaale kord on jõutud, kaob igasugune vajadus vabadust kaitsta ja hoida. Selle asemel tuleb ta ära anda. Ära anda mitte ükskõik kellele, vaid ainult neile, kes on ta ära tundnud. Ja see on „nagu iseenese õnneksvalamine, nagu paastuõli kallamine laastutulle; see on protsess – enese vastu, iseenese poolt”.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming