Luubi alla tuleb võtta kogu võimulepääsemise ja võimulpüsimise õiguslik vundament

Allar Jõks

Madis Ernits, Põhiseadus, demokraatia, õigusriik. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012. 425 lk. Terve suve avalikkust ärevuses hoidnud ESMi saaga ja süvenev erakonnademokraatia usalduskriis lõid sobiva fooni Madis Ernitsa raamatu „Põhiseadus, demokraatia, õigusriik” arvustuse kirjutamiseks. Pean alustuseks tunnistama, et autoriga seob mind pikaajaline koostöö õiguskantsleri ajast. Kutsusin 2001. aastal Saksamaal õpingud lõpetanud Madis Ernitsa tööle õiguskantsleri kantseleisse. Õiguskantsleri asetäitjana vastutas Madis Ernits põhiseaduslikkuse järelevalve metoodilise ülesehituse eest ja oli juhtiv osaline õiguskantsleri toonaste initsiatiivide elluviimisel. Seetõttu ei ole ka enamik raamatus esitatud arutluskäikudest mulle võõras. Öeldakse, et juristid võib jaotada kaheks. Esiteks need, kes õpivad õigusajalugu, ja teiseks need, kes kirjutavad õigusajalugu. Esimestele on riigikohtu lahendid tõlgendamisel A ja O ning põhiseaduse kommentaarid põhiseaduse tõlgendamise lõpp-punktiks. Teistele on nii põhiseaduse kommentaarid kui kohtulahenditele tuginev üldistus vaid tõlgendamise alguspunktiks. Nad teavad, et kohtupraktikat on võimalik mõjutada järjepideva mõtestatud kriitika abil. Erinevatel põhjustel, mida siinkohal ei ole võimalik lahata, napib Eestis riigikohtu lahendite mõtestatud kriitikat. Seda lünka üritab Madis Ernits oma artiklite kogumikuga täita. Raamat sisaldab viisteist õigusteaduslikku artiklit, mida kõiki seob kirg põhiseaduse, demokraatia ja õigusriigi vastu. Tegemist on ühe põhjalikuma ja komplekssema riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve alase kohtupraktika analüüsiga. Kui välja arvata esimene artikkel põhiseaduse aluspõhimõtete ja ELi õiguse kokkukõlamisest, siis on kõik ülejäänud varem avaldatud erialakirjanduses. Raamat peaks huvi pakkuma nii üliõpilasele, praktiseerivale juristile kui ka õigusmeistritele. Jääb loota, et autor sulge nurka ei viska ja järgmisena riigiõiguse õpiku ilmutab.

Raamatus avaldatud artiklite kaalukus on ajas teisenenud. Kui näiteks 1999. aastal kirjutatud artiklit põhiseaduse riigikogu peatüki probleemidest ei pea ma enam aktuaalseks, siis üheksa aastat tagasi avaldatud analüüs erakonnast Eesti põhiseaduses ja erakonnaseaduses on varasuvel lahvatanud Silvergate’i valguses jätkuvalt a(s)jakohane. Nimetatud artiklis visandas autor esimesena erakonnapõhiõiguse struktuuri ja katsetas seda praktikas ehk hindas erakonnaseaduse kooskõla põhiseadusega. Esimest korda oli analüüsi võimalus praktikas kasutada 2005. aastal, kui riigikohus õiguskantsleri taotlusel tunnistas põhiseadusevastaseks valimisliitude keelustamise kohalike omavalitsuste volikogude valimisel. Võimatu on mitte nõustuda autori arvamusega, et on seadusandja otsustada, kuidas erakondade sissetulekute ja väljaminekute kontrolli kujundada, kuid põhiseaduse seisukohalt on oluline, et kontroll toimiks. Kuigi riigikohus 2008. aasta mais otsustas, et erakonnaseadus on põhiseadusega kooskõlas, kuna tagab tõhusa kontrolli erakondade rahastamise üle, sunnib nii reformierakonna kui sellele eelnenud keskerakonna rahastamisskandaal riigikohtu otsuse põhjendatuses kahtlema.

Ebademokraatlikult organiseeritud erakonnad

Erakondi räsinud skandaalide tulemusel on rekordtasemel isikute osakaal, kes 2012. aasta varasügisel ühtegi erakonda ei eelista. Kasin sisedemokraatia, mis väljendub erakonna teisitimõtlejate häbivääristamises ja väljaheitmises või kriminaalide abil mõjutatud sisevalimistes, suurendab nende valijate arvu, kelle arvates erakonnad on üleüldse saatanast. Autor on tabavalt leidnud, et kuna erakond on demokraatliku põhiseadusriigi toimimise oluline eeldus, vahendaja ühiskonna ja riigi vahel, siis võib demokraatiat pidada nii arenenuks, kui arenenud on erakonnad.

See esmapilgul triviaalne järeldus on ka üks võti mõistmaks Eestis süvenevat erakonnademokraatia defitsiiti. Madis Ernitsa arvates ei ole põhiseaduse nõuetega kooskõlas õiguslik olukord, mis jätab erakondade sisemise struktuuri, iseäranis juhtorganid, nende legitimatsiooni, pädevuse ja vastutuse ning sisekontrolli lahtiseks ning annab võimaluse ebademokraatliku sisestruktuuriga erakondade tekkeks. Vaadates tänasel erakonnamaastikul askeldavaid erakondi, võib julgusega väita, et ebademokraatlikult organiseeritud erakond ei järgi demokraatlikke põhimõtteid riikliku tahte formeerimisel ja ellurakendamisel. Enesekriitiliselt pean tunnistama, et artikli esmailmumisel ei osanud õiguskantsler erakonna sisedemokraatia olulisust piisavalt hinnata, mistõttu jäid ette võtmata sammud seadusandlikult erakondade sisedemokraatiat kindlustada.

Võimulolijad on poliitilise konkurentsi redutseerimiseks oskuslikult kasutanud seadusandlust ja võimupotentsiaali – nimetagem kas või erakonna registreerimist või erakondade rahastamise mudelit. Seetõttu on valijate janu värske vere järele raske rahuldada. Seoses erakonna registreerimisega toob autor välja vastuolu põhiseadusega osas, kus erakonna loomine eeldab minimaalselt 1000 registreeritud liiget. Madis Ernitsa arvates kujutab säärane takistus riigis, mille elanike arv on alla 1,5 miljoni, endast äärmiselt raskekaalulist erakonnavabaduse riivet. Piirangu õigustuseks esitatud argument – poliitiliste jõudude stabiilsuse tagamine – on küll oluline, kuid saavutatav märksa vähem piiravate abinõudega. Poliitiliste jõudude liigset killustumist väldib juba 5% künnis valimistel.

Sellise järeldusega on põhjust nõustuda, kuna paljudes riikides erakonna registreerimise nõue puudub. Saksamaal otsustab valimiskomisjon, kas mittetulundusühingul on õigus valimistel nimekirja esitada. Seni on 55 liikmega mittetulundusühingut peetud partei tunnustele mittevastavaks, kuid 270 liikmega ühendust piisavaks. Seetõttu peaks ka Eestis määravaks olema püsiv organisatsioon ja võimekus nii riigikogu kui ka Euroopa parlamendi ja kohaliku omavalitsuse valimistel välja panna nimekiri, mitte aga formaalne liikmesuse kriteerium.

Viimaste riigikogu valimiste järel on jõudmas lõpule poliitmaastiku tsementeerimine. Piisab vaid, kui meenutada piinlikku lugu, kuidas riigikogus esindatud erakonnad püüdsid DASA kaudu saadava finantsabi oma tasku nihverdada.

Riigikogu põhiseaduskomisjon on Silvergate’ist mõjutatuna küsinud vabaühendustelt ja asjatundjatelt ettepanekuid erakonna rahastamise õigusliku raamistiku korrastamiseks. Minu arvates ei piisa erakonnademokraatia usaldusväärsuse tagamiseks ainult kosmeetilistest muudatustest rahastamisreeglites, vaid luubi alla tuleb võtta kogu võimulepääsemise ja võimulpüsimise õiguslik vundament. Sellisel juhul võib otsustajatele abivahendiks olla Madis Ernitsa esitatud analüüsiga tutvumine. Siis ei oleks ehk ka põhiseaduskomisjoni esimehel vaja tõstatada diskussiooni teemal, kas lubada anonüümsed annetused või mitte.

Põhiseaduse tähendus ELiga liitumise järel

Kesksuvel riigikohtus lahenduse leidnud ESMi saaga tõi kaasa emotsionaalse mõttevahetuse Eesti omariikluse püsimisest. Kui ESMi pooldajad näevad lepingu ratifitseerimises tulevaste põlvede ühiskondliku edu ja üldise kasu panti, siis vastased peavad ESMi jõustamist omariikluse loovutamise aktiks. Rahvahääletusel täiendati 2003. aastal põhiseadust põhiseaduse täiendamise seadusega (PS TS), mille § 1 kohaselt Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest. Seejuures puudub üksmeel, mis on põhiseaduse aluspõhimõtted, ja teiseks ei ole selge, milline on nende aluspõhimõtete õiguslik tähendus Euroopa Liiduga liitumise järgselt.

Autor on metoodiliselt läbi töötanud kõik senini välja pakutud põhiseaduse aluspõhimõtete kataloogid ja pakkunud välja oma. Minu arvates on tegemist põhiseaduse aluspõhimõtete kõige põhjalikuma ja süstemaatilisema käsitlusega. Vahemärkusena olgu mainitud, et Madis Ernitsa artikleid iseloomustab ääretu metoodilisus ja armutus oponentide suhtes, kes on metoodiliselt ebajärjekindlad: „nende kahe mudeli segamini ajamisel ähvardab metodoloogiline pankrot” (lk 59). Autor tunnistab ka ise, et jurist on seda parem, mida parem on tema argument, ning kohtuotsuse ja selles sisalduva tõlgenduse kvaliteedi määrab lõppastmes argumendi kvaliteet, mis puhtmetoodilisest perspektiivist on teinekord ehk olulisemgi kui lahendus ise (lk 124). Siinkohal ei saa ma autoriga nõustuda, sest kohtuotsuse või õiguse tõlgendamise kvaliteedi määrab siiski lahendus, mitte lahenduskäik. Siinkohal meenub mulle kunagine ergas vaidlus autoriga teemal, kas õigusteadus on täppisteadus, kus valemite kohaselt on võimalik jõuda ainuõige tulemuseni, või on kõik lõppastmes tunnetuse ja kaalumise küsimus.

Autori kirjutamisstiili iseloomustab vastupandamatu kiindumus võõrsõnade vastu. Nõustudes, et õiguskeel on erialakeel, kus terminitel on väga konkreetne tähendus, ei tohiks õigusteaduslik tekst kaotada sidet emakeelega. Seetõttu on minu arvates sõnad „lihtne/selge” kaunimad kui lapidaarne (lk 63). Samuti võiks küsida, milline tähendus muutuks, kui „ei ole võimalik fundeerida süstemaatiliselt” (lk 61) asemel kirjutada „ei ole võimalik põhjendada süstemaatiliselt”? Eelnevaga seoses meenub, et ühe oma endise võõrsõnalembese kolleegi sünnipäeval frapeerisin1 teda kimäärse2 ja pitoreskse3 sooviga, et ta kontinueeriks4 perlusteerimise5 prekludeerimist6.

Eeltoodule vaatamata on autori stiil loetav ja leidlik, ilmestagu seda kas või väljend „juriidilisest Bermuda kolmnurgast terve õiguslaevaga pääsemine” (lk 114).

Naastes põhiseaduse aluspõhimõtete ja ELi õiguse vahekorra juurde, tuleb märkida autori halastatamatut kriitikat riigikohtu suhtes, kes on senini jätnud enda kujundatud põhiseaduse aluspõhimõtted tähelepanuta ning tunnistanud ELi õiguse tingimusteta prioriteetsust põhiseaduse ees. Autor ei ole üksi, kui arvab, et sellise otsuse saab vastu võtta ainult rahvas rahvahääletusel, muutes vastavalt PS TS § 1 või põhiseadust. Madis Ernits võtab selles kontekstis olnu ja tuleva kokku ka seda arvustust lõpetama sobiva tõdemusega, et Eesti omariikluse püsimine on ELis otseses seoses riigikohtu suutlikkusega põhiseaduse aluspõhimõtteid rakendada, ning kui tahame tõsiselt võtta seda, et Eesti riik oleks pandiks ka tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, on mõtlemisülesande keerukusest hoolimata aeg sellega tegelema hakata.

1 Pahviks lööma.
2 Fantastiline.
3 Huviäratav.
4 Jätkama.
5 Kirju läbi lugema adressaadi teadmata.
6 Ära hoidma, tõkestama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming