Lutsukommide keelamine

ehk Pildikesi araabia maailmast

PEETER RAUDSIK

Araabia kevade tormilised sündmused on jätnud oma jälje ka kirjandusse ja luulesse. Revolutsioonide läbipõrumisega on aga lootus vabale ühiskonnale asendunud paljude araablaste silmis hoopis uute ahelatega. Luhtunud katsetest ehitada õiglasem riik kirjutabki egiptuse naiskirjanik Basma Abdel Aziz (sünd 1976) „Järjekorras“, mis ilmus araabia keeles juba 2013. aastal, mil võim riigis liikus taas kindlalt sõjaväe kätte. Egiptuses ongi 2011. aastast peale tehtud täisring: oleme näinud autokraatiast lahtimurdmist, uute vastuolude tekkimist ja värske raudse rusika kerkimist. Just viimasele on keskendunud ka Abdel Aziz.

Utoopilise romaani tegevus toimub väljamõeldud araabia riigi pealinnas, kus pärast ebaõnnestunud revolutsiooni tõstab pead uus jõud. Võimu ei ole haaranud uus suur juht, vaid hõlmamatu bürokraatiamasin Värav (al-bauba), mille kontrolli all on ühiskonna kõik aspektid. Nii näiteks tuleb kodanikel Väravale tasuda kõiksugu makse ning taotleda lõputult lube, näiteks kas või vaateakende silmitsemiseks, aga ka haiglaravi saamiseks. Raamatu peategelane Yehya ongi kimpus ühe seesuguse absurdse reegliga. Nimelt peab revolutsiooni käigus viga saanud mees taotlema Väravalt loa kuuli eemaldamiseks oma kehast. Oma igapäevamuredele leevendust lootes on suletud Värava taha koondunud meeletu inimmass. Selles pidevalt paisuvas järjekorras hakkavadki lahti rulluma sündmused, mis muudavad nii veritseva Yehya kui ka teiste sinna saabunud inimeste elu.

Abdel Azizi kirjeldatud tulevikuautokraatia ei toetu ainult vägivallale. Raudse rusika kasutamise kõrval sisendab hirmuäratav Värav riigimeedia abil kodanikele pidevalt lootust helgemale homsele. Värav portreteerib oma vastaseid ühiskonna lõhestajate ja kaose külvajatena. Kodanikud ei näe aga, et revolutsionäärid suudaksid pakkuda juba juurdunud süsteemile tõsiseltvõetava alternatiivi. „Niisiis otsustasid kõik edasi loota, et Värav peagi taas avaneb,“ kirjutab Abdel Aziz, kes on osutanud sellega osavalt araabia kevade ebaõnnestumise ühele põhjusele.

Värava jõudu võrdleb autor magnetiga, mis seob iga üksikisiku enese külge loendamatute taotlusvormide ja protseduurireeglitega. Eelnevast johtuvalt annab Abdel Aziz selgelt mõista, et Värava võim ja rahva allumine on omavahel vääramatult seotud. Tegu on tasakaalus tervikuga, kus üks ei ole võimalik teiseta. Väraval poleks tähtsust ilma järjekorrata selle taga. „Väravgi oli tegelikult süsteemi osa, kuigi väljastpoolt võis jääda mulje, et see ise tõmbabki kõiki niite.“

Raamatus segunevad nii viited maailmakirjandusele kui ka egiptlaste olmemuredele. Abdel Azizi tekstist kõlavad vastu samad mõtted, mida oleme kohanud Vladimir Sorokini samanimelises romaanis nõukogude aja poejärjekorrast, aga ka George Orwelli „1984“. Hirm totaalse jälgimise ees seguneb Abdel Azizi tekstis araabia kultuuri ja ühiskonnakorralduse detailidega: olgu need naiste oluline, kuid tihtipeale alahinnatud roll, lõppematud olmemured või usu pakutav hingekosutus, mida võim püüab enda kasuks pöörata. Abdel Azizi toon on kurbnaljakas. Ühelt poolt õhkub sealt üksikisiku traagikat, kuid osavalt on ta ära kasutanud ka araabia maailmas levinud poliitilise satiiri.

Nii näiteks ei kohku autor tagasi pilamast võimu poolt ära kasutatud usujuhte, kes jumalakartlikkuse kõrval ajavad tihtipeale taga omakasu. Raamatu üks lõbusamaid seiku on see, kui võimud keelavad lutsukommid, sest teatud valguse käes võib neil näha jumala nime (Allahi araabiakeelne kirjapilt meenutab nimelt lihtsustatult nelja posti, mida võib hea tahtmise juures näha igal pool). Selgi absurdsel episoodil on liigagi lähedasi vasteid tegelikkuses. Nii näiteks kutsus üks Süüria usujuht alles paar aastat tagasi hoiduma croissant’ide söömisest, kuna need meenutavad islami püha poolkuud.

Praegusel ajal, mil on kasvanud üleilmne hirm valitsuse jälgimise ees, pakub Abdel Azizi tekst veel ühe võimaliku vaatenurga tulevikule, kus võim hoiab rahvast kontrolli all, kuid sisendab ühtlasi ka lootust. Mängukanniks muudetud inimene küll tunneb, et teda kasutatakse ära, kuid ei mõista tingimata seda, kes on selle taga. Tohutu bürokraatiamasin rebib inimestelt kõik, isegi tunde, et nende elu on neilt röövitud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar