Lugu nõiasabatist Kuradi rütmidel

Aarne Ruben

Maagiat kohtame kõikjal enda ümber. Psüühikahäirete diagnostilisest ja statistilisest manuaalist (DSM) käib läbi väljend „maagiline mõtlemine”, mida üksnes teatud kontekstis käsitletakse mõnede vaimuhaiguste kõrvalise lisaproduktina. Tegelikult ei saa lähimate aastatuhandete maagilist mõtlemist mitte kuidagi „ära kustutada” – kui seda poleks, siis kannaksid inimesed numbreid ja mitte nimesid. Väike ebausk sobib iga indiviidiga: ikka soovib inimene õnnearve ja õnnemetalle. Kui koduperenaine astub hommikul voodist välja õige jalaga, siis ei unusta ta näiteks vaadata parim-enne-kuupäeva toiduainepakkidel. Kauneim maagiline komme on oma tütre või kallima piltide seadmine rahakottide sisusse. Mäletan, kui see traditsioon 1980. aastate teisel poolel tuli. See oli nagu vaeslapse käsikivi ühes selle tooja – halli vanamehega. Niisama ootamatult ja arusaamatutest juurtest, nagu see ilmus, ta ka tasapisi hääbus.

Ann-Sofi Sidén. Hispaania viiul. Sarjas „Codex”, 1992.

Ann-Sofi Sidén. Hispaania viiul. Sarjas „Codex”, 1992.

Kaldea nõidus

Maagia ja nõiaasjandus on peegeldunud muu hulgas ka muusika ajaloos. Üks vanemaid musta riituse ja pillimängu seoseid mainiv teos kuulub katoliku kirikuisade aega. Umbes 220. või 230. aastatel teadis Rooma presbüter Hippolytos, et kaldea nõiad oskavad pealuud laulma, hüppama ja kaduma panna. Ta andis sellest kõigile lahkesti teada oma raamatus „Kõigi hereesiate kummutamine”. Retsept oli keeruline: kolp topiti täis „etruski vaha” ja kummi ning kuklaluust aeti sisse toonekure hingetoru. Siis puhus õpilane sealtkaudu lõõtsaga tulist tuult kolpa; see hakkas vilistama, tõusid aurupilved, mistõttu kolp muutus osaliselt nähtamatuks. Tants, mida pealuu sealjuures mängis, tuli aga küllalt monotoonne. Parim kõla oli härja pealuul.

Keelatut Gregoriuse laulus

Mungad ei teinud iial midagi sellist, mis käinuks vastu nende harmooniapõhimõtetele. Kõik inimeste loodud asjad pidid alluma Augustinuse kümnele (vähemalt!) põhimõttele, milleks olid „avab ja varjab”, „liigid ja asjad”, „hästi ja palju”, „usutav ja nähtav” ning „tõuseb ja kaob”. Neid sõnu esitati luuletusena: patet et latet, spes et res, bene et plene jne. Seda klassikalist teooriat tutvustas Augustinus kõigepealt oma teoses „Jumala riigist”, hiljem seda täiendati ja selle õpetuse sisu oli, et Jumal ei tee midagi niisama, kõik käib Tema parima äranägemise järgi.

Keskajast saadik on tuntuim keelatud muusikaline käik tritonus diabolicus ehk saatanlik tritoon. Kui järjest kõlas kolm täistooni või oli kahe kõrvuti asetseva noodi vaheline kaugus kolm täistooni, oli see kirikuvõimude arvates lubamatu. Püha meloodia gregoriaani koraalis oli näiteks helirida d-a-f-g-e, kuid keelatud d-a-f-h, sest viimase kahe noodi vahel on siin tritoon. F-h dissonantset lõppu nimetati otsesõnu „Diabolus in musica”. See oli sama vale nagu terav sirklihaare naise süles Albrecht Düreri „Melanhoolias”. H asemel pandi lõppu mis tahes teine noot, sest h sobis sinna kõige vähem. Hildegard von Bingen õpetas, et kurat ei suuda laulda, vaid ainult häälitseda. See asjaolu on toda kummalisem, et Saatan oli suurepärane matemaatik, matemaatika ja muusika on aga alati käsikäes käinud. Laul oli nimelt inglite õpetatud, see polnud üldse kuradi ala.

Saatana toonid ja instrument

Juba Liège’i Jakob oli XIV sajandi keskel oma „Muusika peeglis” Saatana dissonantsi vastu leebem. Ta keelas tritooni „üle diapasooni”, seega siis dissonantsed käigud oktaavi piires. Selle sajandi keskpaiga süngete sündmuste tõttu (näljahädad ja Must Surm) ilmusid moosekandid kodustelt õhtutelt ja lugemistelt linnaväljakutele, kasvas n-ö muusika ühiskondlik tellimus. Juba järgmisel sajandil tunnustas kirik neid laiemalt. Varemalt olid kleerikud vagabundid ketserite ja kuradisulaste hulka arvestanud.

Teised rahvad eurooplaste muusika­keelt ei mõistnud, eriti Saatana tritooni asjus. Näiteks ketšuate muusika ongi ainult tri- ja pentatoonika. Saatana intervallidest arenesid hiljem välja Wagneri Tristani akord ja XX-XXI sajandi atonaalsus. Tritoon ilmub Liszti „Infernos” selles kohas, kus Dante laskub põrgusse. Raskerokis ja heavy metal’is on ka keelatud tritooni.

Ehtsaks Saatana pilliks pidasid kleerikud torupilli, mille pahklik pale meenutas siia-sinna ulatuvat narrimütsi. Nagu Karl Kello on tabavalt kirjutanud, tähendab narride olemasolugi sakraalsele väljakutse esitamist ja tema müts võis olla rusikanäitamine taevastele sfääridele, s.o potentsiaalne, sageli tahumatu ateism.

Pealegi jörises torupill madalalt nagu sõnn. Juurdluse kohaselt ei jätnud paharetid oma peo torupillimeest kunagi tühjade kätega, sedastas pastor Rudolf Winkler oma 1909. aasta artiklis „Nõiapaanikast ja nõiaprotsessidest Eestis Rootsi ajal” („Über Hexenwahn und Hexenprocesse in Estland während der Schwedenherrshaft”) – üks torupillimees olla oma korraliku mängimisega paharettide peol teeninud sama palju kui härja müümisega.

Filmide ja tavateadvuse andmete alusel on nõiasabatit käsitletud millegi ürgse edasiarendusena, kus rütm hullutab inimesi ja viib nad transsi. Andrew Neher on neid trummirütme lõkke ääres või ebajumalakujude ees uurinud psühhiaatria valguses ja tulemused publitseerinud ajakirjas Human Biology (1962). Tuleb välja, et seal tuleks kokku puutuda ebamaiste jõududega ja inimene ei tunne sellist kokkupuudet enne, kui on pruukinud psühhedeelseid seeni või kaktusi, hallutsinogeene. Trummi rütm eristub teiste pillide foonist selgelt ja on seetõttu inimesele fastsineeriv.

Laplase sõnad loodusele

Trummiga olid need lapi šamaanid, kes kirikuvõimude korraldusel XVII sajandil Finnmarki alal kinni võeti. Nende trumm oli põhjapõtrade nahast ja nad ei mõelnud selle tagumisega midagi halba. Naha tagumisega andsid nad edasi virmalisterikka taeva ja külmade kauguste kumisemist, kogu eluslooduse võnget, samuti saatsid üksteisele kauguste taha sõnumeid.

Paraku käsitlesid kirikuvõimud asja ühekülgselt ja tulevalgel oma instrumendiga vehklev karvases türbis laplane meenutas „tsivilisatsiooni esindajale” kuradit. Nõiaprotsesside läbiviijail oli ainult üks painutatav liist mis tahes õiguse mõistmiseks. Brockeni mäe (sakslaste) nõiasabati-traditsioon näiteks vestis Kuradist ja nõidadest, kes on tema tiirased armukesed. Üks kõige süütum tekst oli selline: „Nii naisi kui mehi tuleb Blocksbergile kaks korda aastas kokku. Nad ratsutavad kohale luua seljas ja juhivad ühe musta kolmejalgse hobuse majja, tolle hoostes kõlgub leib. Siis hüüavad nad: „Nüüd välja ja ei tea kuhu!” Siis on kõik koos, söövad ja joovad ja tantsivad nööri külge seotult paremale ja vasakule, vanem nõid lööb trummi ja mängib sea pealuul. Hakatakse vaime välja kutsuma, vaimude nimed on Lucifer, Rickel, Firles, Dribulte, Ehim, Klaus. Nad tulevad kui must kass, sitasitikas, koer, nahkhiir.”

See 1720. aastast pärit tekst sätestab kurja vaimu väljakutsumise hinnaks ühe Preisi kuldna. Sellist raha ei käidud niisama välja. Selle taga pidi ka midagi olema. Vaim tahab ka saada armulaualeiba, aga vastu annab nodi ja raha. Isegi maagias on vahetevahel kehtinud kurgid-sulle-raha-mulle stiil.

1720. aasta näib küll hiline aeg olevat ja massilisi põletamisi siis enam tõesti ei tuntud. Aga tuleb arvestada, et see oli sama aasta, mil Lõuna-Saksamaa lapsnõiad lõid iseendi vastu antud tunnistuste alusel Saatana endaga plaksu!

Neil aegadel Albionis …

Inglastel on kuulus nõialaul „Pimm-pomm, nõid surnud on” („Ding-dong, the witch is dead”). See on pärit küll XX sajandist, kuid juured ulatuvad aega, mil küla kartis nõida ja nõid ise ei pidanud end nõiaks, vaid võlujaks. Pealegi kartis ta, et ei oska võluda. Kurjakuulutavad sõnad „Mis nõid? Kuri nõid!” („Which witch? The wicked witch!”) näitavad, et laulukese juured võivad olla õige kurjas ajas millalgi pärast 1612. aastat, kui Inglismaal põletati 11 Pendlikünka nõida. See ongi ajaloo eripära: kunagi on leidnud aset reaalsed õudused, aga neist on järele jäänud vaid süütud lastelaulukesed. „Kurja nõia” eelkäija on nimelt niisugune laul: „Tantsigem põrgu ukse ees, saame Duncani surmast enam elu” („Let’s have dance upon Heath, we gain more life by Duncan’s death”). Seda laulu lauldi veel isegi enne Pendlikünka protsessi.

1592. aasta Šoti nõiahüsteeria aegset laulu „Commer goe ye before, commer goe ye” laulab praegu bänd Green Crown. See läheb kogu aeg kiiremaks. Plaadiümbrisel on ajalooline gravüür ringis tantsivatest meestest ja naistest, aga kuradid on seltskonna vahelt välja võetud. Igapäevakuulajale pole mõtet vanu hirmsaid asju meenutada! Siinkohal mõni rida selle laulu tagamaast.

Süüdistuse järgi ilmus Kurat enne seda aastat Berwicki kiriku kantslisse. Inkvisiitor ütles, et 200 nõida ostsid omale Kuradi kantslist välja rippuva tagapoole suudlemisega nõiavõimed. Seda laadi tunnistused pressiti välja hirmsaima piinamisega. Siis olid nad tormi tõstetud merele purjetama läinud, naasnud ja siis uuesti läinud. Needsamad isikud siis tantsisidki Põhja-Berwicki rannal ümber Berwicki kiriku. Tantsu ajal tuli välja John Fiene (ingl ja šoti fiend ’paharet’), kes oli Saatana lähim usaldusalune. John Fiene oli kuulu järgi doktor ja temast kirjutati hiljem raamat „Uudised Šotimaalt, pühendatud dr Fiani neetud elule”, seda muidugi pärast põletamist. Tema süüdistamisest on mitu varianti ja lugu on teada rohkem kui ühes versioonis. Laul on šoti keeles ja juba eespool ära toodud reale olid laulus veel lõppsõnad: „Gif ye will not goe before, commer let me”.

Tehingud põrsastega

Need salmid on väga olulised, kuna on vähesed teadaolevad tantsumuusikast, mida nõiad laulsid süüdistuste järgi. Kui kogu laul šoti keelest ära tõlkida, siis kõlab see umbes nii: „Mine enne, mine sina enne. Andku, et sa ei lähe enne, siis lähen mina”. Niisugusel pöördumisel võis olla mitu tahku. See võis meenutada trügimist Saatana ees, aga tegelikult oli see nõidade minek musta kassi vormi. Üks nõid oli muutunud loomhaldjaks ja teine veel mitte. Kuid familiaariks ehk kuradi abiliseks-loomaks muutunu pidi kassi vormi teiste seas levitama. Selleks, et tavalist nõida ära petta, ütles ta talle: „Kass, kass, Jumal saatis sulle musta põrsa”. Teine nõid oli endiselt naise kujul. Nüüd ütles talle kassikujuline olend: „Vannutan, et tuleksid minuga.” Kui kassi kujust tuli tagasi inimkujju minna, siis muutus nõid hoopis parema meelega naiseks kui meheks. Siin on hea tõmmata feministlikke paralleele: naine tahaks pigem saada loomaks, aga mitte kunagi meheks! Lisajutt mustast põrsast oli lihtsalt veesogamine. See oli rahvusvaheline traditsioon: Kuradile meeldivad segased asjad ja eksiteel inimesed.

Need siin on aga kõigest oletused, tegelikult võis see olla hoopis teistsuguste nüanssidega süütu mäng. Spekulatsioonid on ajalooteaduses ohtlikud. Pärast 1930. aastat on vaid üksainus ajaloolane sellest lihtsate kordustega rahvalaulust kirjutanud. Amanda Eubanks Winkler on oletanud oma 2006. aastal ilmunud teoses „Ulgugem mõned rasked noodid” („O Let Us Howle Some Heavy Note”), miks see Geilles Duncane’i Tema Majesteedi õukonnas tantsitud tants valitsejannale nii koledal kombel nalja tegi. Geilles Duncane oli šotlanna, ta ei osanud kirjutada, kandis linaseid riideid ja hakkas oma tantsu hoogsalt vastupäeva keerutama isegi monarhi lossis. Kuid inglise õukonnatantsud kulgesid alati päripäeva, olgu siis tantsijaid ükskõik kui palju. Vana kuninganna Elizabethi vabastav naer näitas, et vähemalt tema ei kartnud nõida.

Saksa traditsioonis teadis nõid „kunste”. Iga oskus muutus korraks efektiivseks, kui selle taga oli Saatan, kuid see oli vaid silmamoondus. XVI sajandi Saksamaa naiivsete kantslinõiaküttide meelest oli sabatimuusika see torm, mida ohtlikud nõiad tekitavad ja mis võib puhuda ka näiteks vilespillis või orelis. Tõega sel mingit pistmist polnud.

Piibutõmbaja saatus

Tõsi, paganarahvad võisid küll ohverdada laulu saatel, kuid peale regivärsilise vormi ei tea me vähemalt oma esivanemate tuhande aasta tagustest ohverdamislauludest midagi. Germaani rahvastel oli algul regivärsi asemel välteline ja väga vähe rõhuline värss samuti alliteratsiooniga. Täiesti võimalik, et jumalatele andmise toiminguid saatis aga neil kõigil hoopis vaikus, aga sama mõeldav on, et see oli seotud piksemürinaga. Möödus sadu aastaid, enne kui see traditsioon sai meelevaldselt ühendatud demonoloogilisega. Sellega, mille olemasolu tunnistamist nõudsid kirikutegelased.

Sakslastel ei olnud üldse mingeid rahvale omaseid vaimu väljakutsumise laule. Seda näitas Schilleri 1800. aastal valminud „Macbethi” tõlge, kus Shakespeare’i sõnad olid lihtsalt saksa keelde ümber pandud ega olnud kasutatud mingeid algupäraseid saksa „musta mehe kutsumise sõnu”. Kuna kirik, olgu katoliku või luterlik, kinnitas kogu aja, et see on olemas, siis leidus pidevalt siin ja seal Kuradiga kontaktivõtjaid, nii nagu praegugi on inimesi, kes on valmis enda peale võtma jubedaid kuritöid. Lood vanasarvikust olid jutustavat, mitte pöörduvat laadi, tihti üsna põnevile ajavad. Saksamaalt on teada kaunis lugu Schabernacki öö loomadest (ainus öö, mil sarvikul on voli), kes Saatana ees põlvi nõtkutavad, ja Eestist muidugi mõnusaid tonditegemise ja pisuhännalugusid.

Kummalisi piibu- ja vilistamis­lugusid on teada Rootsi tuulemaagidelt XVII sajandi keskpaigast. 14aastane Per Matsson kuulati üle suure nõiakriisi, Blåkulla-protsesside alguses Bohuslänis Mollösundis aastal 1669. Mollösund on külake teisel neemel põhja poole Göteborgi linnast lugedes. Väike Per eitas, et ta on tuulenõid. Külaelanikud kaebasid Peri peale, et ta oli käinud ühes teiste lastega ujumas, siis aga järsku välja tulnud ja hakanud oma piipu puhuma, nii et kõvasti kuulda olnud. Kui tobi kõvasti tormas, siis kastis väikseke selle vette, mispeale merevesi kõvasti tormama hakkas. Torm tegi palju kahju. Kohus selgitas välja, et Matssonil oli väike roheline piip punase kumava tulega ja sealtpoolt, kuhu ta piibu pööras, tuli ka suur tuul. Matssoni aktsioonide taga olid tolleaegsed tuulesõlmede uskumused: kohtunik ise arvas, et nõid palub kuradit ja viimane puhub laine merele. Uppsala piiskop Olaus Magnus kirjutas üle saja aasta varem sellest kui kuulujutust. Väike Per aga kaotas oma elu tuleriidal juba 16aastasena. (Rootsi kohtuprotsessid olid tollel ajal erakordselt inetud, sest õiendati arveid lastega.)

Muusika saadab inimese kõiki tegevusi, nii et Peri edvistamine tuule ja piibuga võis olla ka omalaadne flöödipuhumine. Tolle aja provintsikülades oli piibutõmbamine haruldane juhtum ja seda võidi käsitleda kui pillipuhumist.

Isiklikku

Võib-olla ei olegi päris õige kõnelda maagiast ja nõiaprotsessidest korraga. Maagia on tahe ja oskus saavutada midagi tundmatute ja määratlemata jõudude kaudu. See on kõikjal meie ümber ju praegugi: põllul ja metsas, poliitikas ja igat liiki massikommunikatsioonis. Inimene annab kõikjal mõista, et ta tahab paremat positsiooni, edu, õnne, tervist, täiuslikku ja usaldusväärset partnerit.

Nõiaprotsessid on aga pikk ja ohtlik tekst, mis on lihtsalt mõnevõrra tsiteerinud maagiat. See on juba hoopis teine asi. Nõiajaht on aga olemuslikult üldine massirepressioon. Nõid, keda praetakse, on veel kohutavamas olukorras kui juut gaasikambris või surnuks külmuv eesti metsatööline Siberi taigas, sest viimased surevad veidi kiiremini ja/või valutumalt. Põletamine on tõsiselt hirmus.

Nõiaprotsessidega kaasnes kollektiivne ja sügav trauma ühes tõrjutud, kuid taastulevate mälestustega – tõrjutud mälestused on vastuokslikud ja muutuvad ajas. Samuti ellujäänute eluaegne ahastus ja süütunne: miks just mina? 9aastane karjapoiss Mats Nilsson, kelle pealekaebus käivitas 1668. aastal Dalarna hiiglaslikud nõiaprotsessid, elas pärast seda küll pika elu, ent julges suhelda vaid loomadega. Osaliselt ka tänu temale hoiduvad rootslased siiani kõnelemast Blåkulla ajastust ja kõnelevad aastatest 1668–1672 õudusega kui suurest segadusest (Stora Oväsendet; seda annab tõlgendada ka kui suurt müra, aga mitte heli mõttes).

Praegu kogetakse maagilisi jõudusid kirikus altari ees ja armulaual. Usulist ekstaasi võidakse tajuda lausa füüsilisena ja räägitakse osadusest Jumalaga. Inimestel tuleb nutt peale, kui nad tunnevad, et Jumal seisab nende eest, ei jäta neid maha. Ateistid nagu mina ei koge mingit üleloomulikku ekstaasi. Usklikud ei saa ateistist aru ja küsivad, kas maailmaruum ei tundu ilma Jumalata tühi? Aga hea on seegi tunne, kui tajud, et Universum on piirideta, sel pole algust ja otsa ja seda pole keegi loonud. Pole mingit maailmamõistust, kes vastutaks inimeste eest, olgu ta kurjategija või geenius.

Nähtavasti on inimene aga nii konstrueeritud, et kui tema elus ilmneb dissonants, siis muutub ka kõige skeptilisem maailmakäsitlus osaliselt maagiliseks. Mu isa ütles enne oma surma 2002. aastal, et ta ei kao jäädavalt, vaid tema hing jääb vaatama meie pere tegemisi suure kase ladva kõrguselt. See kask kasvas tema maja kõrval, mille ta oli ehitanud, ja tamme kõrval, mille istutanud. Tammeke kuivab, sest raudteefirma raske metsaveoauto sõitis osa ta oksi maha, aga kask ta kõrval vohab endiselt. Veok tegutseb hingetult ja tänapäevaselt ning talle ei loe midagi ühe perekonna pühapaik ja mälestused.

Lähedase inimese surma järel tekkis mõra mu maailmavaatesse, mu dialektilisse materialismi. Isa ilmus unenägudesse ja mulle näis, et tema soov on mulle teispoolsusest nõu anda, mida ma pean tegema. Nii on see tänini. See on aga juba lõhe, võrreldes käsitlusega, et elu kvaliteet läheb lihtsalt üle kvantiteediks, et iga kord sünteesib loodus loodud olendi asemel uue. Isegi kloonitud lambad surevad, see on eituse eitamise seaduse järgi. Surevad sellepärast, et seda kvaliteeti, mis minevikus loodud, kopeerida enam ei saa.

Aga vanemad inimesed hoiatavad: surnuga ei tohi unes kaasa minna, isegi kui ta kutsub. See kuulujutt on veel neist aegadest, kui mööda maid hulkus personifitseeritud katk või kõhutõbi.

Mida kõike inimene usub

Kui ma oleksin sattunud veelgi suuremasse hätta, oleksin nüüd veelgi maagia-usulisem. Kõikvõimalikke silmamoondusi usuvad näiteks raskelt haiged inimesed: vähihaiged usuvad igasuguseid vanne, mähiseid, lahuseid, mis nende olukorda vaid korraks kergendada võivad. 28. septembril 1994 uskusid laevaõnnetuse ohvrite lähedased, et põhja vajunud Estonial on tekkinud õhkpadjad, mistõttu „õnnelikumad” jäävad ellu. Samuti käis üks vanapaar, kes oli oma tütre kaotanud suvel purunenud Malaisia reisilennukis, sündmuspaika inspekteerimas. Mõlemad kinnitasid suuri silmi telekaamera ees, et nad ei usu mingeid ametlikke versioone ja tegelikult on tüdruk elus. Ta on ainult kuhugi peidetud. Suur tõde oli nii valus, et nad tundsid: see tapab nad.

Inimkond on alati uskunud, et kõik vähegi väärtuslik on alati peidetud. Friedrich I Barbarossa elavat pärast-elu oma koopas Tüüringimaal, kus tema taastuleku üle peavad vahti mustad rongad. Natside aarded arvati olevat peidetud Antarktikasse ning ka Elvise ja Marilyn Monroe’ asemel olla hukkunud nende teisikud. Kõik, kes valdavad mingit erakordset kvaliteeti, ei saa ju jäädavalt kaduda ja muutuda lihtlabaseks kvantiteediks.

Lapsena arvasime, et vanaema vanas kasukakapis, mis lõhnas naftaliini järele, on peidus maagia. Konkus oli niiske ja seal olid vanad ajalehed kolletanud maleülesannetega – järelikult on males suur maagia. Ja ongi.

On aga olemas maagia, siis on ka maagid. Maag ehk võlur on rahvusvahelises pärimuses ilusa tumeda tähekübara ja helkiva nõiakepikesega. Niisugune figuur kujunes valdavalt välja pärast trükikunsti leiutamist, kui hakkas levima esoteeriline kirjandus. Tähevöö ümber võluri mütsi sümboliseerib sodiaaki. Seda laadi muster võis leiduda juba nendes nõiaraamatutes, mis aastal 32 konsul Maecenase käsul Rooma väljakutel põletati.

Maagilt ootab inimene vältimatut abi, temaga suhtlemine on psühho­teraapiline. Ta on kuju, kes astub ajaloo hämarusest meie ette, jõudes lõpuks meieni. Kogu kultuur kannab teda kaasas ja igal rahval on omad nõialood. On hästi teada, et igaüks on vähemalt ise­endale maag: nii mina, kes ma siin istun, kui teiegi, kes te seda artiklit loete.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming