Lugu ühest Kurva Kuju Rüütlist

Ene-Reet Soovik

Eelkõige võiks lugeda hoopis Orwelli ennast.

Jeffrey Meyers, ORWELL. ÜHE PÕLVKONNA PIINAV SÜÜTUNNE. Inglise keelest Lia Rajandi. Varrak, 2005, 448 lk.

?Inimesed ütlevad üksteisele söör ja sõidavad esimese klassi piletiga ? see ei saa olla Orwell!? kirjutas üks üliõpilane 1930. aastate briti kirjanduse eksamil tundmatut teksti analüüsides. Ega tudeng eksinudki ? katkend pärines hoopis George Orwelliga samal aastal sündinud Evelyn Waugh?lt. Vastupidiseks pööratuna sobiks too arutluskäik päris hästi iseloomustama Orwelli elulugu, nagu seda kujutatakse Jeffrey Meyersi raamatus ?Orwell. Ühe põlvkonna painav süütunne?, mille lõpuleheküljed huvitaval kombel sisaldavad ka Waugh?d ning Orwelli vastandavat tsitaati. Seda, originaalis 2000. aastal ilmunud biograafiat, võiks paari lausega kokku võtta nii, et talle antud neljakümne kuue eluaasta jooksul, 25. juunist 1903 kuni 21. jaanuarini 1950 kulgeb Orwell kõledas, räpases ja lehkavas maailmas, püsivaks saatjaks sügav süütunne, äraspidine ?valge mehe taak?. See ajendab teda taga otsima üha kurnavamaid tingimusi, mis ta viimaks ka hauda ajavad.

Raamatut kätte võtvale Orwelli-huvilisele ei tule ilmselt üllatusena, et kirjanikunime taga peitub tänapäeval pigem mittekirjanduslikke assotsiatsioone esile kutsuva ?otipärase perekonnanimega Eric Arthur Blair. Ka Orwelli elu tähtsamad kronoloogilised pidepunktid võivad olla juba tuttavad, näiteks esseekogumiku ?Valaskala kõhus? (e. k 1995, tlk U. Uibo) lisast. Staa?ika elulugude kirjutaja, teiste hulgas ka Joseph Conradi, F. Scott Fitzgeraldi ning William Somerset Maughami biograafia loonud Meyersi teos koondab need tõigad enam või vähem sidusaks jutustuseks, mille eesmärgiks ? ja väidetavalt ka eristavaks jooneks teiste Orwelli-raamatutega võrreldes ? näib olevat kirjaniku mõtte- ja tundeilma tumemeelsete urgaste kaardistamine. Selle käigus tõuseb läbiva juhtmotiivina ikka ja jälle esile sügav süütunne, mida veelgi võimendab pealkirja mugandatud tõlge ? V. S. Pritchettilt pärinevas tsitaadis kõneldakse ju tegelikult talvisest südametunnistusest (a wintry conscience of a generation). 

Meyersi esituses on Orwelli lugu peaaegu monomaniaki lugu, mille juhatab sisse väide: ?George Orwelli ahistas juba sünnist saadik koloniaalne alandus.? Võrreldes nt John Newsingeri aasta varem ilmunud raamatu ?Orwell?s Politics? (1999) avalausega ?Eric Blair oli Impeeriumi laps?, on emotsionaalne rõhuasetus ilmne. Tulevase kirjaniku maailmavaatele valmistavad pinda ette tema impeeriumimeelsed esivanemad, edasist sirgumist suunavad eelkõige piinarikkad lapsepõlveaastad St. Cypriani koolis: ?Ta süüdistas oma algkooliaegseid kehalisi puudusi ja emotsionaalset survet eneseusalduse ja lootuse röövimises. Ta arendas välja süü-, enesehaletsuse ja vihatundmusi ja otsustas täiesti teadlikult olla läbikukkuja.? (Lk 46.) ning hiljem pöördelise tähtsusega kogemus Birma koloniaalpolitseis: ?Aja edenedes hakkas ta kummatigi nägema oma ameti silmakirjalikkust ja kahetses oma korrumpeerunud imperialistlikku rolli. Pärast Birmast lahkumist muutus tema endine õigustus politsei brutaalsusele süütundeks, mis jäi teda igavesti painama.? (Lk 90.) Ka Hispaania kodusõjas osalemist, mida kajastab Orwelli autobiograafiline dokumentaalteos ?Kummardus Katalooniale? (e. k 2000, tlk R. Saluri ? millegipärast aga ei kasutata juba käibelolevate pealkirjadega muidu järjepidevust taotlevas biograafias seda tõlget), seletab Meyers koloniaalpattude lunastamise sooviga (lk 180) ning elulooraamatu põhitees võetakse otsesõnu kokku lauses: ?Kummatigi, nii nagu paljude muude tema elu aspektide puhul, oli esmaseks tõukejõuks süütunne ? arulage, kuid sügavale juurdunud süütunne, mis toitus mineviku pattudest ja moodustas mingi moonutava küüru, mida ta alati endaga kaasas kandis.? (Lk 106.) Ajapikku aga saab seni pimeduses kõndinud Saulusest Paulus, ehk madalama kõrgema keskklassi esindajast Blairist sotsialistlike vaadetega kirjamees George Orwell, kelle ülejäänud elu möödub patukustutuse tähe all.

 

Saulusest erakordseks Pauluseks

 

Meyers on sihiks võtnud kirjutada Orwellist kui erakordsest üksikisikust. Orwellile osaks saanud intellektuaalseid mõjutusi ning ajastu üldist vaimu ja atmosfääri käsitletakse napilt, võrreldes psühholoogilise ängistuse ning ajakirjanduslike isikulugude laadi meenutavate seikade kirjeldamisega laadis: ?Ühel liigutaval fotol näeme teda, tavalised jämedakoelised tviidrõivad seljas, seismas valge müüri ees. Kortsus kulmul ja kurval ilmel vahib ta kaugusse ? otsekui teaks, et tal pole enam kaua elada.? (Lk 275.) Ilmselt eeldatakse lugejalt mõningaid eelteadmisi tolleaegsest kirjanduspildist ja sõdadevahelistel aastatel Suurbritannias valitsenud poliitilisest meelsusest, kuid nende puudumisel võib kardetavasti selgusetuks jääda, milles ikkagi seisnes Orwelli erilisus omas ajas, mida Suurbritannias iseloomustas intellektuaalidele peaaegu kohustuslik vasakpoolsus. Kusagil tegutsevad muidugi mingid kommunistid, kellega seoses Orwellil lastakse õigustatud kriitikat viljelda, kuid näiteks 1930. aastaid kirjanduslugudes tänapäevani defineerivate luuletajate Audeni, Spenderi ja Day Lewisega vastandatakse teda mitte niivõrd poliitiliselt, kuivõrd tema homofoobseid mõtteavaldusi tsiteerides. Kümnendi üldpildist, mida kirjandusloolane Valentine Cunningham on iseloomustanud kui pingsat debatti marksistide ja modernistide vahel, antakse aimu alles siis, kui 30ndad on möödas ja Orwell ise neid essees ?Valaskala kõhus? tagasivaateliselt kommenteerib. (Lk 247-8.) Orwell liigub Meyersi käsitluses otsekui ideoloogilises isolatsioonis ja kokkuvõttes kipub jääma mulje, et kõik tema elus tuleneb vaid isiklikult omal nahal läbikogetust ja et sotsialismgi on midagi, mille ta on omaenese tarkusest välja mõelnud: ?Blairi sotsialism ei baseerunud poliitilistele ja majanduslikele põhimõtetele, vaid liberaalsetele ja humanistlikele veendumustele.? (Lk 120.)

 

Siiski ka maine literaat

 

Erakordse üksikisiku suurust rõhutab eluloo kokkuvõte: ?Ta jäi üksikuks, individualistlikuks kirjanikuks, kelle reputatsioon ja vaimne suurus tulenes samavõrd tema isiklikust eeskujust kui tööst.? (Lk 388.) Nii paistab, et tema teosedki sünnivad ühiskonda trotsides ette võetud individuaalprojektidena isegi juhtudel, mil see ilmselt nii ei olnud. Näiteks 1930. aastatele iseloomuliku rännuraamatu-dokumentaalkirjutise ?Tee Wigani kaile? tekkeloost ei tule Meyersi esituses küll ilmsiks, et Orwell võttis selle ette kirjastaja Gollanczi tellimusel ning oma aja kohta üsnagi märkimisväärse avansi eest. Ja nagu meenutab Bernard Cricki 1980. aasta biograafia, mida vähemalt Suurbritannias Orwelli standardbiograafiaks peetakse, oli kirjanik ise kinnitanud, et ilma selle rahata poleks ta Põhja-Inglismaa rusuvasse tööstuspiirkonda teele asunudki. Meyers aga tutvustab retke kui spontaanset ning loogilist jätku Orwelli varasemale vabatahtlikule hulkurielule, mida vaat et üllatuslikult kroonib edu: ?Pikemalt mõtlemata publitseeris Victor Gollancz 8. märtsil 1937 selle raamatu tiraa?iga 2150 eksemplari.? (Lk 175.)

Kui kirjanik John Banville Meyersi biograafiat Cricki omaga kõrvutades mainib, et Meyers on justkui ?halb võmm? ?hea võmmi? Cricki kõrval, siis küllap põhjustab sellise hinnangu Orwelli veidruste, eelkõige aga tema eraeluliste eskapaadide üksikasjalik eksponeerimine ning tema masohhistliku sünguse allajoonimine Meyersi raamatus. Ometi vahelduvad viited sellistele joontele nagu truudusemurdmine, julmus või hoolimatus lähedaste suhtes kokkuvõtlike hinnangutega, milles Meyers kujutab ikkagi ausameelse ning vaprana kanoniseeritud ?püha Orwelli?, lisades talle deemonite küüsis vaevleva romantilise üksiküritaja aura. Näib ka, et autorit kammitseb ? võib-olla tema ameeriklastest lugejaskonda silmas pidades ? kartus lasta Orwellil liiga pahempoolsena paista. Orwelli sotsialismi mainitakse ikka kuidagi vabandavalt ja näiteks 1941. aasta patriootiline väljaastumine ?Lõvi ja ükssarvik?, mida Arthur Koestler on nimetanud üheks vähestest sõjaaegsetest kihutustekstidest, mis hiljemgi lugemist väärib, kõneleb selle käsitluse kohaselt küll inglaste rahvuslikust karakterist, kuid mitte revolutsiooni vahetust võimalikkusest Suurbritannias. Rohkem räägib Meyers Orwellist  kui kommunismi kriitikust ja sedagi suhteliselt üldsõnaliselt. Kuigi ?1984? retseptsioonist kõneldes räägitakse veidi ka totalitarismist üldse, jääb lõppsõnana kõlama vaid kommunismivastasus ning hoiatusmõõtmel, mis sel teosel on ka läänemaailma jaoks, ei lasta võimust võtta. Ideoloogilisest vaatevinklist üllatav on ka nostalgilise noodi läbitungimine koloniaalimpeeriumi kui kõige kurja juure kirjeldamisse asumaaelu kirjeldavate sentimentaalsete tsitaatide näol (lk 74-75) ning imetlevalt snobistlik Etoni-ihalus Orwelli haridustee kirjeldamisel.

 

Juba on paremaid biograafiaid

 

?Orwelli keel on olnud tohutult mõjukas?? nendib Meyers, kes ise küll erilise stilistina silma ei torka. Ka originaalsüntaksi külge klammerduv tõlkestrateegia ? kui see ikka on teadlik strateegia ? ei muuda asja paremaks. Kahtlemata on kirjanikke, kelle isikupärase stiili puhul on kinnipidamine Friedrich Schleiermacheri nõudest, et tõlge peaks viima lugeja autori juurde ja mitte vastupidi, igati õigustatud, olgu tulemus pealegi kunstiliselt kummastav. See teos aga pole meie tõlketraditsioonis domineeriva ladususkriteeriumi õõnestamiseks just parim alus ning sedasorti ühildumispuudega lausete kuhjumine, nagu seda on nt ?Kuunäoga, eraklik ja tihtipeale nutune, kiusasid Ericut need molkused, kes tema intelligentsust kadestasid?? (lk 40), muudab lugemise pisut pingutavaks ettevõtmiseks. Ning tähelepanelikum toimetamine oleks ilmselt kõrvaldanud sellised omapärased seigad, nagu seda on Orwelli kaheksa-aastaseks osutumine juba tema esimesel eluaastal (lk 21) või seesuguste ?kultuurifaktide? mainimine nagu Kreeka luuletaja ?Pindar? (pro Pindaros, lk 121), ?Ristija Johannes, kuueteistkümnenda sajandi hispaania müstik? (pro Risti Püha Johannes, San Juan de la Cruz, lk 175) või ?Faulkneri teos ?Hamlet?? (pro ?Küla?, lk 319) jne. Samas näib näiteks Lawrence Durrellile Nobeli preemia omistamine (lk 347) olevat Meyersi enda fantaasia vili ning imetabase viitamissüsteemi näol on samuti ilmselt tegu originaali pärandiga.

Oletan, et teose tõlkimine võeti kavva ajal, mil see oli n-ö uusim versioon Orwellist, ja enne, kui Orwelli sajanda juubeli aastal avaldati kaks Briti biograafiat, millest D. J. Taylori oma sai Whitbreadi aastaauhinna elulookirjutuse vallas. Mingite mõne arvustaja arvamustes või ootustes võib-olla toredamate raamatute olemasolu kusagil mujal aga ei tähenda ju iseenesest, et Meyersi versiooni ei võiks lugeda, võttes seda cum grano salis,  nagu tegelikult iga elulugu. Ent eelkõige võiks lugeda hoopis Orwelli ennast.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht