Lugu dokumentideta mehest

Aro Velmet

Mängufilm „12 aastat orjana” („12 years as a slave”, USA 2013, 134 minutit). Režissöör Steve McQueen, stsenaristid John Ridley ja Solomon Northup. Osades Chiwetel Eijofor, Michael Fassbender, Benedict Cumberbatch. Linastub alates tänasest Hobujaama tänava kobarkinos.

Suurema osa organiseeritud inimkonna ajaloost on orjus olnud üsna tavaline. Veel XIX sajandi alguses oli umbes kolm neljandikku maailma elanikkonnast mingil moel ikkes või orjastatud. Ent olukord oli muutumas. Prantsuse revolutsiooni järel lahvatanud orjade mässud Prantsusmaa Kariibi mere kolooniates sundisid revolutsionääre orjandust kaotama ning kuulutama universaalse inimvabaduse üheks revolutsiooni põhialuseks. 1804. aastaks oli Napoleon enamikus kolooniates orjanduse taastanud, ent Saint-Domingue’i-nimelisest kolooniast oli saanud Haiti vabariik – esimene (ja ainus) eduka orjade mässu tulemusel rajatud riik. 1807. aastal keelustas Briti impeerium Atlandi orjakaubanduse ning 1838. aastaks vabastati ka orjad Briti kolooniates. Feodaalkorra kaotamiseni Vene impeeriumis jäi veel kakskümmend kolm aastat.
Ometi oli aset leidnud paradigma muutus: orjandus ei olnud enam poliitiliselt iseenesestmõistetav ühiskonnanähtus. Vabadusest oli saanud mõõdupuu, millega ennast ajakohaseks pidavad riigid õigustasid oma üleolekut tagurlikest piirkondadest nagu Osmani impeerium ja USA lõunaosariigid. 1841. aastaks, kui Solomon Northup kinni võeti, ei olnud orjandus maailmast kadunud – eri andmetel elab tänapäevalgi 12–27 miljonit inimest orjuses –, aga sellest oli saanud esimese suurusjärgu eetiline probleem ja poliitiline aruteluobjekt. Seisukoha võtmata jätmine ei olnud enam võimalik, eriti USAs, riigis, mille orjapidamine oli juba nelikümmend aastat kaheks jaganud.
Nii et „12 aastat orjana” vaadates pole võimalik lohutada ennast L. P. Hartley sõnadega „minevik on teine maa, kus tehakse asju teistmoodi”. See on tänapäevane ja tõestisündinud lugu New Yorgi osariigis, Saratoga Springsi linnas elavast viiulimängijast ja ehitajast Samuel Northupist (Chiwetel Eijofor), kes reisil USA pealinna uimastati, paljaks varastati ja aheldati. Seejärel peksti teda malaka, piitsa ja jalgadega, vangistati väikesesse kongi Louisianasse suunduval laeval ning müüdi New Orleansi orjaturul Bayou Boeuf’i-nimelise puuvillaistanduse omanikule Philip Fordile (Benedict Cumberbatch). Ford on esmapilgul heatahtlik ja kaastundlik orjapidaja, mida võib mõista asjaolu tõttu, et Northupi laialdased inseneriteadmised toovad talle palju kasu. Northupi eneseteadlikkus põhjustab aga pingeid puussepp Tibeatsiga (Paul Dano), kes üritab teda pärast tuliseks läinud vaidlust lintšida ehk puuoksa pidi üles puua. Northup jääb pärast paaritunnist rippumist siiski ellu, ent tema elu päästmiseks peab Ford orja edasi müüma joodikust Edwin Eppsile (Michael Fassbender). Seejärel algavad tõelised kannatused.
Kannatuste läbielamine on režissöör Steve McQueeni filmide kandev teema. See ei tähenda valupornot, nagu on Mel Gibsoni „Kristuse kannatused”. Teda huvitab keha mõju hingele. Kuidas käitub mees, kes varjab eduka suurlinna karjääriinimese fassaadi all emotsioone hävitavat seksisõltuvust („Häbi”, 2011)? Mis motiveerib vangistatud Iiri vabastusarmee sõdurit pidama üle kahe kuu kestvat näljastreiki („Nälg”, 2008)” Ka tema viimases filmis on fookus kogu aeg Samuel Northupil. Kaamera peatub ikka ja jälle pikalt tema näol, laskmata vaatajal unustada, et tegu on mõtleva ja tundva inimesega. Ka kümme aastat pärast orjastamist tunneb ta jätkuvalt alandust, et peab eitama oma minevikku, varjama oma kirjaoskust ja tunnistama kõiki neid vägivaldseid tegusid, mida tema peremees Epps piiblit tsiteerides korda saadab. Northup ei räägi palju, tema hingeelu paljastatakse enamasti sõnadeta. Teksti on filmis üldse vähe ning kõige rohkem kasutatud sõna on loomulikult „neeger”, mille tähendus on üsna ühemõtteliselt „see saamatu, ebardlik, elu mitte vääriv odav elustööriist”.
Kaameratöö on klassikaline, kaadrid on timmitud täpsuseni kolmandikureegli järgi ning vihjed Hollywoodi kuldajale on ilmselt taotluslikud. Suured plaanid puuviljapõldudest, kus orjade a rmeed lauldes töötavad, on filmisõpradele hästi tuntud, näiteks 1939. aasta kassahitist „Tuulest viidud”. McQueen ei anna hävitavat hinnangut mitte ainult orjandusele vaid ka Ameerika filmikunstile, mis on oma sajandipikkuse ajaloo jooksul lõunaosariikide aristokraatliku ekstsessi melodramaatilisest kujutamisest teinud omamoodi fetiši, peites istandusepidajate rikkaliku elu tegelike loojate kannatused kaunite maastikupanoraamide taha. Muide, nii režissöör McQueen kui ka näitlejad Eijofor, Cumberbatch ja Fassbender on kõik britid.
Eraldi tähelepanu pööratakse orjapidajate ja orjade omavahelistele suhetele. On lihtne arvata, et orjapidajate moraalne eneseõigustamine käis umbes samamoodi nagu tänapäeval kaubandustööstuses: mida oma silmaga ei näe, seda olemas ei ole. Mingil määral on see isegi tõsi, paljud brittidest ja prantslastest firmaomanikud ei näinud kunagi neid Kariibi mere suhkruroo- ja kohviistandusi, kus nende impeeriumide majanduslikku võimsust loodi. Ka meie ei näe eales neid Bangladeshi lapsi, kes meie odavriidekettide kampsuneid koovad, ega neid Amazoni hiigelladudes neljateistkümnetunnise tööpäevaga pereemasid, kes pakendavad päevast päeva internetikaubamajade kõige populaarsemat kaubaartiklit (sekslelusid). McQueen näitab aga veenvalt, et orjandus ei olnud vaid majanduslik fenomen, mille pühkis minema tööstusrevolutsioon, vaid tegemist oli ka võimusuhtega, millest end jumala asemikena tundvad istandusepidajad niisama sugugi loobuda ei tahtnud.
Istandustes elanud orjapidajad aga oma „varandusest” eemale ei hoidnud. Kui Northupi esimene omanik Ford kutsus oma andeka orja endale õhtusöögiks viiulit mängima, siis Epps pidas oma orjadele igapäevast piiblikooli. Selle käigus tõestas ta, et jumala tahtel on kõik Noa poja Hami mustanahalised lapsed orjusesse määratud ja üleüldse on need paganad süüdi kõikides maailma hädades. Eppsi „suhe” Patsey-nimelise orjaga, mis tähendas põhimõtteliselt igapäevast vägistamist, oli orjapidajate seas aga üsna tavaline. Sellistest, olgugi ebaseaduslikest, rassipuhtust rikkuvatest suhetest sündis palju lapsi. Vahetevahel võisid neist saada peremehe lemmikorjad, teinekord aga, kui istanduse ametlik perenaine üleaisalöömisest teada sai, aga ebamugavad asitõendid ning seega olid nemad esimesed, kes õigel hetkel orjaturule saadeti. Niisiis tõid orjapidajate-orjade suhted sageli kaasa just sellised tagajärjed, mida
Northup Eppsi istanduses tunnistama pidi: perenaine valas oma viha välja valimatult kõigi orjade, eeskätt aga peremehe silmarõõmu peale. Piitsaga. Teinekord ka malakaga.
Kõige rohkem jahmatab filmis „12 aastat orjana” kujutatud ühiskondlik ükskõiksus. McQueen jälgib kiretult, kuidas New Orleansi tänavatel liigub sadu mustanahalisi orjaturu poole, kõigil seljad vorpidest armis, mõni lonkab, teisel on käe asemel könt. See kõik oli 1841. aasta New Orleansis normaalne. Pole ime, et pärast sellise vaatepildi nägemist (ja halastamatut peksu enne seda) ei tekkinud Northupil mõtetki endiselt väita, et ta on Saratogast pärit vaba mees. Temataolisi orje oli USAs 1840. aasta rahvaloenduse andmeil kokku 2 487 355 – miks peaks keegi just teda uskuma. Lõpuks läks enamikule inimestele korda vaid Edward Eppsi argument: „Need ei ole minu palgatöölised. Need on mu orjad. [—] Mina nad ostsin. Mina nende eest maksin”. Selle, juriidiliselt tõepoolest korrektse väite pädevus oli veel 1840. aastatel niivõrd selge, et Epps või lasta Northupil üksinda naaberlinnades tööl käia, teades, et õhtuks jõuab ta ikkagi istandusele tagasi – üksinda liikuvat mustanahalist nähes küsib varem või hiljem ikka keegi kas tal on dokumendid korras.
Sellepärast ongi „12 aastat orjust” niivõrd tänapäevane film. See, et riik tagab tänapäeval inimeste põhiõigused, tähendab ühtlasi ka seda, et inimeste õigused on üha rohkem seotud riigi tunnustusega. Institutsioonide ettekirjutatud identiteet määrab suuresti ära selle, kuidas inimesi koheldakse, ka riigi­institutsioonidest väljaspool. Selle, kas neid tervitatakse riigipiiril naeratuse või käeraudadega, kas neid koheldakse meedias ohvri või süüdlasena, kas neid tervitatakse kohvikus teretulnud külastaja või nuhtlusena. Üks õnnetu viperus võib sõjapõgenikust teha „illegaalse immi­grandi”, ausast inimesest maksuvõlglase ning, loomulikult, vabast mehest orja. Kui see viga on juba bürokraatiasse sisse kirjutatud, siis on sellest lahti saada väga raske. Solomon Northup ei murdu mitte pärast pikka julma peksmist, vaid hetkel, mil tema hingepõhjast tulevale kinnitusele, et ta on Solomon Northup, vaba mees Saratoga Springsist, vastatakse: „Lahenda see küsimus. Näita oma dokumente”. Kui Northupil on juba paberid, mille järgi et ta on Platti-nimeline Georgias sündinud ori, siis ei hakka keegi selles kahtlema, isegi kui on päevselge, et viiulit mängiv, ulatuslike inseneriteadmistega, kirjaoskaja mees ei saa mitte kuidagi olla orjana sündinud. Seadus on vanem kui meie.
Northup saab lõpuks vabaks tänu kanadalasest ehitajale nimega Bass (Brad Pitt), kes saadab Northupi sõpradele teate mehe asukohast. Kohtuorderile Northup vabaks lasta ei saa Epps muidugi vastu vaielda – seadus on vanem kui meie. Film ei avalda seda, et koju tagasi jõudnud, otsis Northup oma vangistajad üles ja andis nad kohtusse. Paraku lõppes kohtuprotsess tulemusteta, sest Northup vangistati USA pealinnas, kus seaduste järgi mustanahalised valgete vastu kohtus tunnistada ei tohtinud. Samal põhjusel ei saanud karistada ka Epps ega ükski teine asjaosaline. Nii et tõepoolest, väga tänapäevane lugu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming