Lõplikkusest

Oleme saanud vabadeks eestlasteks, kuid just nimelt seetõttu, et puudub väline vaenlane, on see identiteet suuremas ohus kui kunagi varem.

OTT PUUMEISTER

Elu on lõplik, see on bioloogiline fakt, mis rõhub raskelt Eesti ühiskondlikku ja poliitilist elu. Eestlase elu saavutaks justkui mõtte võitluses oma hääbumise vastu, omandaks identiteedi puhtalt mitte-surres. Kuidas mõtestada eestlast, kes tegutseb pidevas kartuses, et kogu tema kultuur on vaikselt hääbumas? Kas on siin mängus midagi ajaülest või on siiski tegemist poliitilise ja seetõttu problematiseeritava nähtusega?

Kõneldes elust ja elusolendist, toob Jacques Derrida mängu autoimmuunsuse mõiste. Ainult autoimmuunsus võimaldab mõelda elusast; elusolendi elu on mõeldav vaid elu ja surma suhete toel, „elu-surmas”.1 Euroopa teadusi ja inimest ähvardavast kriisist rääkis XX sajandi alguses näiteks Edmund Husserl, kelle arvates positivism, täpsemalt, teaduse taandamine faktiteadmistele „raiub filosoofial pea maha”.2 Positivistlik teadus on endast kõrvaldanud, enda koosseisust eemaldanud teda konstitueeriva mõistuse (reason, raison, Vernunft) ning sellega on valgustus lõpuni, oma viimase piirini viidud: objektiivne maailm omandaks justkui iseenesest ratsionaalse iseloomu ning subjekt on iseennast hävitanud.

Derrida näeb aga Husserli mure taga kriisi ja elu üldisemat vahekorda, kriisi lääne ühiskonnale sisemise ja olemuslikuna. Derrida käsitluses laieneb kriis igasuguse kultuurilise, poliitilise, elulise protsessi sisemiseks põhimõtteks: elu omandab tähenduse suhestatuna surmaga; elu on võimalik kõnetada vaid surmast lähtudes. Derrida läheb lausa niikaugele, et pakub välja – või õigemini julgeb välja pakkuda – „transtsendentaalse patoloogia” ning „transtsendentaalse autoimmuunsuse” sõnapaarid kirjeldamaks lääne ühiskonda ja selle demokraatiat kummitavat kriisi.3 Demokraatia on võimalik vaid siis, kui ta iseennast eitab: „Demokraatia kaitseb end iseennast hävitades,” ütleb Derrida ühes intervjuus, tõlgendades USA välispoliitikat pärast 11. septembrit.4

Selles, et elu määratletakse surmaga vastamisi seisvana, ei ole loomulikult midagi uut. Võiks öelda, et tegemist on ühega modernse inimese konstitutsiooni nurgakividest. Oma teostes „Kliiniku sünd” ning „Sõnad ja asjad” näeb Michel Foucault just modernse inimese algupärases lõplikkuses tema vundamenti: inimene sünnib hetkel, mil tema eksistentsi ja tema teadmise võimalikkuse piir nihkub tema sisemusse. Lõplikkus ei ole enam vastandatud lõpmatusele, oma negatiivile. Inimene ei ole enam määratletud välise lõpmatuse poolt, millega suhestatuna ta tunneks end väikese ja jõuetuna. Piiri moondumine sisemiseks tähendab välise ning viimse, lõplikku piirangut seadva piiri kadumist. Kui teadmine on üleüldse võimalik, siis tänu sellele, et inimene on võimeline iseennast kehtestama nii teadmise subjekti kui ka objektina. Inimene muutub keskmeks, mis toetub ainult omaenese lõplikkusele.

Näiteks „Kliiniku sünnis”, käsitledes modernse individuaalsele kehale keskenduva meditsiini kujunemist, näitab Foucault, kuidas elu hakati määratlema surma abil. Surm lakkas olemast seisund, mis valdas inimkeha siis, kui elu oli sellest juba lahkunud; surm pidi saama protsessiks, kolima inimkehasse, muutuma eluga samaaegseks. XVIII-XIX sajandi vahetusel oli Xavier Bichat’l võimalik inimelu individuaalset ja terviklikku kulgemist ning elava inimese füsioloogiat uurida vaid keskendudes „väikestele ja igapäevastele surmadele”, mis leidsid aset organismis ning mis vaikselt ja tasakesi juhtisid elu surma poole. Surma protsessualiseerumise võtab kokku Bichat’ kuulus aforistlik väljendus 1800. aastast: „Elu on funktsioonide hulk, mis avaldab vastupanu surmale”. Kui väikesed, argised, tajumatud surmad toimuvad inimese organismis kogu tema elu vältel, tuleb „haiguse poolt rünnatava elu idee asendada patoloogilise elu mõistega”.5 Koos surmaga kolib organismi sügavusse ka haigus, muutes eluloo haiguslooks – patoloogiaks. Inimkeha individuaalsus konstitueeritakse tema ainulaadses haigusloos.

Kuid meditsiiniline käsitlus elu ja surma teineteist vastastikku määratlevast võitlusest ei olnud mingi kliiniku seinte vahele jäänud eraldiseisev nähtus. Et Bichat, Jackson ja Freud olid samaaegselt nii filosoofid kui ka arstid, näitab Foucault’ arvates, et Euroopa meditsiiniline mõtlemine oli aktiivselt seotud inimese filosoofilise staatuse määratlemisega.6 Foucault’ järgi on just meditsiin modernse antropoloogia alustalaks ning tõestab inimkehas, füsioloogiliselt, inimese algupärase lõplikkuse. Füsioloogilis-bioloogilise individuaalsuse mõistmine laieneb üldiseks kognitiivseks struktuuriks: kui tihti kohtame ühiskonda käsitletavat patoloogilisena?

Derrida tõstab transtsendentaalsest patoloogiast ja transtsendentaalsest autoimmuunsusest kõneldes justkui selle XIX sajandi alguse avastuse, et surm tegutseb inimese sisemuses, kogu ühiskonda mõtestava struktuuri staatusse. Selle tulemusena muutub kogu ühiskondlik, poliitiline, majanduslik, kultuuriline tegevus mõtestatavaks sisemise kriisina: igasugune tegevus tähendab vastupanu surmale, mis juba töötab sügaval sisemuses, kuid seejuures on igasugune tegevus suunatud ühtlasi selle kriisi ületamisele, s.t ellujäämisele. Nii on võimalik ühiskonda mõtestada bioloogilise surelikkuse terminites.

Eestlase lõplikkus

Tulles nüüd aga meile enestele lähemale: kas võiksime tänapäeva eestlast tõlgendada sureva olendina, kes vaevleb enese eluprotsesside põhjustatud kriisis, kes vähkreb enese tekitatud eksistentsiaalsetes valudes? Selline tõlgendus näib olevat eestlase juba ammu allutanud, eestlane elab oma püsimise ja ellujäämise nimel. Meile räägitakse, et elame pidevas kriisiolukorras, et toimub ennenägematu ajude äravool. Me elavat koguni katastroofis, „raskes, hävitavas õnnetuses”, nagu seletab sõnaraamat. Washington Post nimetas Ida-Euroopat demograafilise katastroofi piirkonnaks, lisades, et rahvastiku kahanedes ning vananedes ei ole ka majandusel lootust.7

Nüüd tuleb välja, et eestlased on oma vabaduses degenereerunud ka mugavateks eskapistideks, kes pagevad oma karmi reaalsuse eest. Tõnis Lukas ei ole muide sugugi esimene, kes seesugust arvamust on avaldanud. Lukas pigem sisestas end mugavalt juba-öeldusse: kas te ei ole tähele pannud, et eestlased on oma vabal valikul juba pikemat aega otsa lõppemas? Paljud uuringud näitavad, et eestlased lahkuvad eelkõige palga ja parema elu otsimise nimel. Tegemist ei ole sugugi ühe inimese isikliku suhtumisega, vaid juba väljakujunenud diskursusega, mis avalikule kõnekasutusele kohaselt kaldub psühhologiseerimisega liiale minema: talendid lähevad ega taha kuidagi naasta, noored naised ei taha sünnitada, targad ja võimekad immigrandid ei taha Eestisse tulla, meie ei taha end aga lollina tunda ega neile tööd anda ja nõnda edasi. Miks nad kõik Eestile halba tahavad ning miks me ise endale halba tahame?

Hämmastaval kombel selgub, et süüdi võib olla just nimelt meie kaua igatsetud vabadus. Vabadus on meid pööranud iseenese vastu. 2011. aastal kirjutas Margit Sutrop eesti keele ja identiteedi kestlikkuse kohta järgmist: „Teise maailmasõja ajal välismaale põgenenud eestlased nägid eri maailma nurkades vaeva, et eestlust alles hoida […] Aga tookord tegutseti vastupanuvõitluse tähe all. Oli väga oluline säilitada eestlus, mida okupandid kodumaal ründasid. Praegu minnakse välismaale hoopis teistel põhjustel ja piir Eesti ning suure maailma vahel ei ole mitte ainult vaba, vaid on hakanud ähmastuma” (Keele Infoleht, Sirp 1. XII 2011). Sutrop võtab väga ilmekalt kokku selle, mis nimelt on tarvis üle elada, et edasi kesta: üle on vaja elada vabadus ja piiride ähmastumine. Ühest küljest tundub, et oleme justkui jõudnud oma identiteedi fikseerumiseni, oleme saanud vabadeks eestlasteks, kuid just nimelt seetõttu, et puudub väline vaenlane, on see identiteet suuremas ohus kui kunagi varem. Meie rahvastik vananeb-kahaneb, ajud voolavad välja, eesti keel on hääbumisohus.

Eestlane on pidevas ohus, teda on vaja turvata – kuid mille ja kelle eest? Selgub, et tema enese. Tema, kes on unustanud, kust ta pärineb, kuidas tema nimel on kannatatud; tema, kes end oma vabaduses vastutustundetult hävitab; tema, kes ei sünnita. Tema, kes on kaotanud silmist eesmärgi, mille poole püüelda. Tema, kes laseb end veenda olema keegi teine: tänapäeval „on võimalik hävitada inimese tahet ka nii, et viimane ei soovigi enam kesta ja eksisteerida iseendana, vaid eelistab muutuda kellekski teiseks” (Postimees 28. VII 2011). Eelnev lausung pärineb Jaak Aaviksoo arvamust esitavast uudisest. Aaviksoo teab, mida tähendab eestlase essents (vt Diplomaatia, märts 2011). Koguteosest „Eesti ajalugu II” sai eestlane aga teada, et XIII sajandil ei olnudki rahvusliku vabaduse mõistet ning, mis veelgi hullem, ka mitte eestluse mõistet. Marek Tamm on juba pikemat aega rääkinud meie uhkest orjapõlvest kui müütilisest konstruktsioonist. Tundub, et eestlane ise on vägagi võimeline iseenese tahet hävitama ja jalgealust õõnestama. Tänapäevaste vahenditega. Nagu ajalugu.

Ühesõnaga ja lihtsustatult: eestlane elab iseenese lõplikkuse kogemuses. Tema algus ja lõpp kohtuvad praeguses kriisiolukorras, millest väljumine tundub võimatuna, sest kriis on meie vabadusega lahutamatult seotud. Mistõttu tuleb kesta, tuleb ellu jääda nii pikalt ja muutumatult kui võimalik. Nii kõneleb see diskursus, mida ühendab ellujäämise iha või vajadus. See diskursus, mida kohtame pidevalt meedias, poliitikute ülesastumistes, statistiliste uuringute järeldustes, kuulutab möödapääsmatuid ohte, mis varitsevad eestlaste eksistentsi ja elutahet. Tegemist on diskursusega, mis seab esiplaanile turvalisuse ja kindlustunde, pannes isegi laste sündimise viimasest sõltuma: „Kui peredel pole kindlustunnet, siis lapsi ei sünni” (Urve Palo, Postimees 20. V 2011). Tegemist on diskursusega, mis seab otsesesse vastavusse turvalisuse ja eksistentsi, elu ja kindlustunde, mis lõpuks tähendab, et elu on lahutamatult seotud elu kaotamise võimalusega.

Püsimine, ellujäämine, kestmine – sõnad, mis viitavad võitlusele otseselt bioloogilises ja evolutsioonilises tähenduses: eestlane oleks justkui mingit eraldi liiki elusolend, kes ei tohi mingi hinna eest muteeruda. Ei tohi hävida ega tohi muunduda kellekski teiseks. Kuid meile öeldakse, et just selles suunas olemegi teel: hävime kellekski teiseks muundumise käigus. Oht pole vaid selles, et omandame inglise keele ja unustame, kuidas rääkida korrektset eesti keelt; meil on ka suur oht terve ühiskonnana homoseksuaalseks muutuda ning unustada, kuidas paljuneda. Sest paljuneda on ju võimalik ainult mehe ja naise vahelises pühas liidus ning vaid traditsiooniline perekond toob Eesti demograafilisest kriisist välja.

Eestlane hajub lamedasse globaalsusse ning lakkab eksisteerimast. Kuid kas ei muutu eestlane meie ajal just seetõttu identifitseeritavaks? Ettepanekud „raviks”, mis viitavad tagasi sellisele (perekondlikule) eestlase kujule, milline ta „alati on olnud” ja millisena ta peaks ka püsima, aktiveeruvad vastamisi seistes hävitava muundumisega. Ehk on eestlase ellujäämistung – kohustus püsida identsena, muutumatuna (olgugi et vahel innovatiivselt) dünaamilises ajaloos – üks peamisi kognitiivseid struktuure, mis võimaldab meil üleüldse eestlasest rääkida? Eestlane ja eesti ühiskond saavad oma tähenduse ehk just nimelt enesele omasest patoloogiast lähtuvalt? Ning sisemise kriisi, enese sisemiste vastuolude ületamine saab esmatähtsaks: ehk peitub lõputu kestmine meie lõplikkuses, pidevas võitluses oma hälbivate muundumistega?

Tuleme aga alguse juurde tagasi ja küsime: kas meil on õigust siinkohal rääkida transtsendentaalsest autoimmuunsusest ning tõlgendada selletaolist diskursust – eestlase kui sureva elusolendi tähendustamist – mingis mõttes ajaloovälisena, mittediskursiivsena. Kui teatava algse kogemuslikkusena, tunnetusena, mis on kõigile ühiskondadele, kõigile elusolenditele ühine. Kas autoimmuunsust võib käsitleda teatava ajaülese struktuurina, mis kehtestab konkreetse temporaalsuse – alati juba lõppemisele määratud kestvuse, mis võimaldab elul omandada individuaalsuse? Nii tehes annaksime õigustuse määratleda eestlast jätkuvalt tema vaikse hääbumise toel, vanadusse sureva inimvarena, keda peab pidevalt ravima ja kaitsma. Kelle tulevasi hädasid on tarvis ennetada, kes peab elama, ennetades oma hääbumist, ja mis lõpuks tähendab, et lõpust saab eluga samaaegne, pidevalt toimiv protsess.

Kasulikum oleks ehk seesugust struktuuri tõlgendada Michel Foucault’ „barbaarse terminiga” „ajalooline a priori” – sõnapaar, mis kätkeks eneses justkui vastuolu. Kuid nagu Foucault ütleb, ei ole siin a priori all mõistetud mitte „otsustuste valiidsuse tingimust, vaid lausungite eksistentsi tingimust.”8 Tegemist ei ole mitte ajaüleste struktuuridega, mis võimaldavad maailma tajuda, vaid ajalooliste (diskursiivsete) formatsioonidega, mis annavad aluse teatud lausungite tootmise võimalusele. Inimese algupärase lõplikkuse struktuur on just nimelt ajalooline a priori, mis on ka ise muundatav ja pidevalt muutuv; teda taastoodetakse konkreetsetes lausungites.

Ühiskonna mõistmine inimese surelikust kehast lähtuvalt ei ole paratamatus. Eestlane ei pea oma tähendust omandama väljasuremises. Modernse inimese konstitutsiooni nurgakivi on ise ajalooline. Kuid tundub, et praegu on tal seda vaja, et iseennast kehtestada. Tal on vaja keskenduda oma tervisele, oma tühjaks voolavale pealuule, et ehitada „tervet ühiskonda”. Tundub, et bioloogiline inimene on üheks tähtsamaks ajalooliselt aprioorseks figuuriks, millele peab viitama nii kohalik võim kui ka globaalne biopoliitika – tegemist ei ole ainult Eesti küsimusega. Kuid selle probleemi esiletõstmisega jääb küsimata: kuidas peaks bioloogilisest tervisest, mis on pidevas võitluses surmaga, välja kasvama kultuuriline identiteet? Kui Jorge Luis Borges kirjutas novellis „There Are More Things”, et inimene „unustab, et on surnu, kes käib läbi surnutega”, siis praeguse poliitilise olukorra kirjeldamiseks peaks selle väite sel kujul ümber kirjutama: „Inimesel ei lasta kunagi unustada, et ta on surnu, kes käib läbi surnutega”. Kui inimese peamiseks poliitiliseks vajaduseks on seatud bioloogiline ellujäämine, muutub igasugune kultuur teisejärguliseks. See võiks olla ka peamisi põhjusi, miks ei tohiks kasutada mõisteid nagu transtsendentaalne autoimmuunsus, mis võimaldavad avalikule meediadiskursusele probleemideta tõeväärtuse omistada: jah, inimese olukord ongi selline, jah, eestlane ongi suremas, jah, aeg ise nõuab, et mõtleksime pidevalt oma surmast. Pole midagi teha, tuleb kannatada.

1 Jacques Derrida, Voyous. Galilée, Pariis 2003, lk 173.

2 Edmund Husserl, La Crise des sciences européennes et la phénoménologie transcendantale. Gallimard, Pariis1976, lk 14.

3 Jacques Derrida, Voyous, lk 176.

4 http://www.brusselstribunal.org/pdf/derrida_fr.pdf

5 Michel Foucault, The Birth of the Clinic. Routledge, London, New York 2008, lk 188.

6 Samas, lk 245.

7 http://www.washingtonpost.com/blogs/worldviews/wp/2013/10/31/how-the-worlds-populations-are-changing-in-one-map

8 Michel Foucault, The Archaeology of Knowledge. Pantheon Books, New York 1972, lk 127.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming