Loovtööstus vajab tööstuspoliitikat

Indrek Ibrus

Kate Oakley: „Pole mitte mingit õigustust autoriõigusele pärast autori surma."      Nädala eest lõppes Riias kaks nädalat kestnud ja Tallinnas alguse saanud Balti riikide esimene suvekool loovtööstuse ja loomemajanduse teemal. Suvekooli, mille korraldasid koostöös Balti Filmi- ja Meediakool (BFM) ning Stockholmi Majandusülikool Riias (SSE Riga), lektorite seas oli rahvusvaheliselt tuntud õppejõude mitmest Euroopa riigist, nii kohalikke kui ka üleilmse haardega ettevõtjaid. Üheks põnevamaks akadeemilise taustaga külaliseks oli suvekooli Tallinna päevade aegu London City ülikooli ja ka sealse kunstiülikooli professor Kate Oakle y, kes maailmas  laiemalt tuntud kui selle valdkonna üks tõhusaim uurija ja analüütik. Koos valdkonna spetsiifika teise tuntud juhtiva sõnastaja Charles Leadbeateriga kirjutas Oakley juba kümmekonna aasta eest nn loovettevõtluse spetsiifikat maha märkivad pamfletid „The Independents”(„Sõltumatud”) ning „Surfing the Long Wave” („Surfates pikal lainel”). Hiljem on ta võitnud tähelepanu valdkonna kriitilisemate käsitlustega, uurides sektorile iseloomulikke töösuhteid, lahanud mitmeid kohalikul või regionaalsel tasemel loovtööstuse toetusprogramme ning analüüsinud ka loovtööstuste rolli rahvuslikes innovatsioonisüsteemides. Kõiki antud teemasid lahkab ta ka Tallinnas BFMi loovtööstuse lektorile Indrek Ibrusele antud intervjuus. Eestis nagu ka mitmel pool mujal maailmas on täheldatud kahe paralleelse diskursuse esiletõusu. Esimene on tehnoloogilistel innovatsioonidel põhinev majandus ning teine, vähemalt Eestis pisut nõrgem ja uuem, loovtööstuse ja loomemajanduse diskurss. Teie olete oma töös näidanud, kuidas need kaks üksteisest otseselt sõltuvad ning moodustavad ühe ideoloogilise taustsüsteemi kaks erinevat haru. Milline on see taustsüsteem, mis neid seob?

 

Minu hinnangul on need eri variandid laiemast teadmistepõhise majanduse diskursist, mis sai alguse Daniel Belli teesidega postindustriaalse ühiskonna kohta ning Manuel Castellsi jt nn teadmistepõhise majanduse käsitlustega. Küsimus on, kas digitaalse tehnoloogia areng muudab meie majandust sama fundamentaalsel moel, nagu seda tegi omal ajal üleminek nn naturaalmajanduselt tööstuslikule tootmisele. Loovtööstuse kontseptsioon liideti sellega aga osaliselt teadlikult ning osaliselt juhuse tõttu. Formaalse diskursusena loodi see ju  otse dotcom’i buumi alguses. Osale tähendas see tollal paljuski vana kultuuritööstuse diskursi jätku: populaarkultuuri roll kasvab, meedia ja meelelahutuse osatähtsus kasvab, paranevad demokraatliku osaluse võimalused ühiskonnas jne. Kuid samal ajal kerkis diskussioonis üsna loomulikult ka küsimus tehnoloogiast kui kõigi nende arengute võimaldajast. Hakati nägema, et kultuuriline osalus mitte ainult ei laiene, vaid lisandub ka teatud  California tehnolibertalistlik ideaal, mis väärtustab looja indiviidi ning arenevate võrkude võimaldatavat kodanike autonoomsust nii kultuuri tootmisel kui tarbimisel. Kõik need asjad segunesid paljuski ise ning pandi vaid osaliselt üsna teadlikult kokku. Kultuuri, meedia ja meelelahutuse tarbimise kasv ning paralleelne digitaaltehnoloogiate areng on olnud vägagi nähtav ju näiteks arvutimängude puhul või filmitööstuses. Ideoloogiliselt tugines see siiski teadmistepõhise majanduse ideele, mis parempoolsest perspektiivist on mõistetav kui majanduse normaalne uus arengujärk. Põhjus, miks traditsioonilised  sotsiaaldemokraatlikud erakonnad Euroopas sellest tuld võtsid, oli ehk asjaolus, et see pakkus neile üsna sobivat uut majandusarengu vormi. Majandusarengu järku, mis näis pakkuvat võimalust demokraatlikumaks ja laiaulatuslikumaks osaluseks kultuuri tootmisel. See kõik leidis ju aset pärast Berliini müüri langemist, mis tähendas, et riigisotsialismi ideaal oli oma külgetõmbe lõplikult kaotanud ning loovtööstuse tees pakkus seejärel teatud „healoomulise” majandusarengu narratiivi ja perspektiivi, mille raames võidab sellest väikese eliidi asemel pigem suhteliselt suur hulk inimesi. See peitis lubadust  liikuda tööjõu ja kapitali vastuolu poolt defineeritud maailmast edasi uude situatsiooni, kus inimesed osutuvad ise oma elu arhitektideks. Loovtööstusel on olnud, jah, selline autonoomsuse konnotatsioon man. 

Võib-olla just sel põhjusel kerkis loovtööstuse kontseptsioon esile just Suurbritannias – Tööparteil oli vaja end pärast Thatcheri aastaid justkui taasleiutada ning antud kontseptsioon oli selleks väga sobiv?

Täpselt. Neil oli vaja end taasluua postpoliitilise erakonnana, postideoloogilise parteina. Loomemajanduse diskursile on iseloomulik, et kasutusele võeti üsna tehnokraatlik keel, juhtimiskeel, ennekõike kõneldakse efektiivsusest ja protsessist  ning distantseerutakse traditsioonilisest diskursusest, mis keskendus poliitikale, võimule ja teistele seda sorti teemadele. See pakkus justkui teed teatud üldiselt heaks kiidetud eesmärgi saavutamiseks ning seejuures eeldati, et mitmed traditsioonilised konfliktiallikad protsessi käigus justkui minimeeritakse. Ning sellisena oli see kindlasti paljudele üsna ahvatlev. 

Olgu, see oli asja ideoloogiline taustsüsteem. Oma töös olete uurinud kunstnike ning kunstikoolide kasvandike rolli ja panust laiemasse innovatsioonisüsteemi ja majandusse. Te olete ka püüdnud defineerida seda, kuidas innovatsiooni antud kontekstis üldse mõista. Niisiis, milline on seda sorti inimeste panus majandusse laiemalt?

See uurimistöö on mul veel küllaltki varases staadiumis ning  mu innovatsioonitüüpide raamistik on veel üsna toores. Loovtööstus laiemalt võttes pakub innovatsioonile teatud filtersüsteemi. See tähendab, et kunstnike ja kultuuritootjate roll tihedalt võrgustunud, füüsilist kooseksistentsi võimaldavates keskkondades nagu linnad on pakkuda dünaamilist katse- ja tagasiside keskkonda või filtrit nii ideedele kui toodetele. Neis keskkondades on alati palju ideid ringluses, uusi asju katsetamisel ning palju aktiivsust. Sellised inimesed on sageli väiketootjad, nad annavad tööd vaid iseendale, kuid kuivõrd neilt oodatakse pidevalt järgmise „uue fenomeni” loomist, tuleb neil oma äris olla pidevalt innovatiivne. Oluline aspekt on seejuures, et see ringkond on ka tarbijatena väga aktiivne – inimesed ostavad, müüvad ja kauplevad. Tegu on väga aktiivse turuga, mis on väga efektiivne ka ideede filtreerijana, juhatades üldsusele kätte ka need ideed, mis on rohkem tähelepanu väärt. Lisaks on antud vallas väga huvitav side tarbija ja tootja rolli vahel ning see teeb antud innovatsioonitüübi teistsuguseks, kui võrrelda innovatsiooniga teaduses ja tehnoloogias. Viimaseid iseloomustab konkurents tootjate vahel, kuid loovtööstuses viib innovatsioonini konkurents segunenud rollidega  tarbijate ja tootjate vahel. Kui me mõtleme praegu aset leidvale elektrooniliste sotsiaalvõrgustike levikule ja digitaaltehnoloogia kasutuse kasvule, siis nende puhul on nn prosumer’i fenomen (ingl keeles – producer + consumer ehk „loovtarbija”) ja vastav ideestik samuti üha olulisem. Ning see erineb väga näiteks farmaatsiatööstusest, kus uue arstimi arendamine ja sellele patendi taotlemine võib kokku võtta palju aastaid. Loovtööstus on selle vastand – n-ö pidevalt töös, katse-eksituse  mudel.     

Loovtööstuse osas võib ühiskonnas märgata nii kõrgendatud ootusi kui kindlasti  ka kahtlusi. Retoorilises plaanis on lisaks loovtööstuse ja loomemajanduse mõistele liikvel ka mitmesuguseid alternatiivseid mõisteid nagu elamusmajandus, kultuuritööstus, autoriõiguse tööstus jpt. Ja mis puudutab nn uut loovat klassi, siis vähemalt inglise keeles pole ka ses osas nimetuste puudust karta: teie enda antud „independents”, „netocracy”, „digerati”, „bobos”, parve-kapitalistid jne. See kõik annab märku, et näib olevat selge vajadus esiletõusvat fenomeni kuidagi nimetada, kuid samal ajal  ümbritseb seda nähtust siiski ka palju ebamäärasust. Kas segadus nimetamise osas viitab ka ebamäärasusele n-ö sotsiaalses reaalsuses?

Ma usun küll. Ka sotsiaalne reaalsus on küllalt ebamäärane. Kuid see ei tähenda, et midagi ei leia aset. On lihtsalt mõnevõrra ebaselge, milline on nende muutuste iseloom. Kuid ma arvan, et kõigi nende diskursuste tekitamise taga on ka teine põhjus, mis seostub Nigel Thrifti ideedega teadmistepõhise kapitalismi olemusest, et diskursuste loomine ongi omaette majandustegevuse vorm. Ja seda viisil, mida varem pole olnud. Kõiksugu  konsultandid, mõttekojad, blogid jne loovad teatud ruumi, kus kõiki neid uusi diskursusi konstrueeritakse. Kõigile neile diskursustele on ilmselt ka turgu ja see viibki aina uute mõistete lõputu vorpimiseni. Tõsiasi on ent see, et kaugeltki mitte kõik neist ei osutu „veojõulisteks” ja ses kontekstis on „loovtööstus” osutunud küllaltki edukaks. Inimesed muidugi kasutavad teatud nähtuste kirjeldamiseks ka paralleelseid mõisteid. Loovtööstuse kontekstis – ja ma ei räägi siin mitte ainult diskursusest vaid ka reaalsest kogemusest – on esimene väide, et „tööstusena” peaks see olema majanduslikult  võimeline end ise ülal pidama. Samas on peamiseks jututeemaks siiski see, kuidas seda kõige paremini toetada. Jah. 

Siin on teatud paradoks.

Jah, on küll.     

Olete näidanud oma töös, et riikide toetuspoliitika on olnud küllaltki ebaühtlane, ebastabiilne, väga muutlik jne. Kas kümme aastat nii asja sees olemist kui ka kõrvaltvaatamist on aidanud kujundada eelistusi, kas toetada või  mitte?

Kõigepealt, teil on õigus, siin on märkimisväärne vastuolu. Ühelt poolt kõlavad üsna optimistlikud väited loovtööstuse edukuse kohta ning teiselt poolt avaldatakse survet selle tugevaks toetamiseks avalikest vahenditest. Tegu on olnud päris keeruka vastuolu ja vaidlusega. Praeguseks, kui oleme sellega kümme aastat tegelnud, oleme hakanud mõistma, et vaid väikeettevõtluse toetamine ei tohiks olla kõik. Siiamaani on kogu jutt ja poliitika käinud paljuski just alustavate ettevõtete toetamise ümber. Kuid selline lähenemine jätab tähelepanu alt välja suuremad,  peaaegu tööstuspoliitika küsimused. Näiteks praegu tõusetuvad autoriõigus ja intellektuaalomandi süsteem kui olulised sektori arengut mõjutavad takistused. Kuid nendega pole võimalik tegelda väikeettevõtete toetuste tasandil. See on üks näide. Suurbritannias on veel üheks probleemiks näiteks turukontsentratsioon levisüsteemide osas, mis on eriti ilmne muusikatööstuses, kuid ka näiteks kirjanduses ja kirjastamises. Tuleb tunnistada, et levisüsteemide osas leiab aset aina tihedam kontsentreerumine. Nõnda, et ühest küljest asutatakse küll palju uusi väikeettevõtteid, kuid teisest küljest pole oma  filmi kinovõrku saada varasemaga võrreldes sugugi kergem. Oma raamatut poodi müüki saada on tõenäoliselt raskem kui kunagi varem – eriti seoses tohutu tähelepanuga bestselleritele. Nii et meil on tegu turukontsentratsiooniga, mille lahendamise osas pole erilist edu märgata. Kokkuvõttes on loovtööstuse majandusliku arendamise poliitikas rõhutud alustavatele ettevõtetele ja see kõik on kena, kuid piisavalt pole tegeletud tööstuspoliitika küsimustega. Kui tahame antud tüüpi ettevõtlust pikemas perspektiivis jätkusuutlikuna näha, tuleks sellega tegeleda ka nimetatud tasandil. 

Kas Eestis tuleks kõiksuguse väikese toetuspoliitika ja väike-ettevõtete ning üksikkunstnikega tegelemise asemel vähemalt paralleelselt pühenduda ka tööstuspoliitika arendamisele, tegelema teemadega nagu autoriõiguse leevendamine vms? 

Mõned teemad on muidugi riikideülesed: pole võimalik arendada vaid omaenda autoriõigust. Kuid kindlasti tuleb läbi mõelda regulatsioonide ning rohujuuretasandi poliitika suhted ja seosed, otsida üles vastuolud ja pinged. Muidugi on teemasid, millesse saab sekkuda ka riigi tasandil. Näiteks nähtus, mida võiks ehk nimetada poeketistumiseks. Kui toetada väikeettevõtlust, siis tuleks planeeringutega toetada ka sõltumatut jaemüüki – sõltumatuid raamatupoode, sõltumatuid plaadipoode, kõiki seda sorti asju. Vastasel juhul on neil  väikefirmadel turuväljundi leidmine küllaltki keerukas. Alustada tuleks just seda sorti asjadega nagu jaemüük ja reaalse konkurentsi tagamine. See võib kõlada pisut vastuolulisena, ent kui me peame seda oluliseks majandussektoriks, siis tuleb teatud tasandil sellele läheneda ka kui tööstuspoliitikale. See ei tähenda, et kuskil allpool ei peaks teatud gruppe toetama või jätma soiku kunstide toetuspoliitika. Side avalikest vahenditest toetatud kultuurisektori ja kommertsiaalsete kultuurisektorite vahel on tegelikult väga tugev ja seda ennekõike just tööjõu  tasandil. Paljud inimesed teenivad elatist, liikudes avalikest vahenditest elatuva ja avalikku hüve teenindava kultuurisektori ning kommertsiaalse kultuuritootmise vahel. Seega, teatud alltasandil tuleb toetada mõlemat ning kõrgemal tasandil tuleks välja töötada ka teatud tööstuspoliitika – asi, millega meie Ühendkuningriigis pole veel korralikult hakkama saanud.       

Probleem, millega loovtööstusealases kirjanduses viimasel ajal samuti palju tegeldakse, on kahe strateegia dilemma: kas toetada loovat indiviidi, kultuuri-innovatsioonide autorit, või toetada ligipääsu neile innovatsioonidele ja toodetele, eeldades, et ligipääs toob kaasa ägedama turudünaamika. Näitlikustamiseks – kas toetada loovaid indiviide filmide taga või rajada pigem kinovõrk? On teil oma eelistus?

Ma arvan, et levivõrkude tasandil tuleb sekkuda. Kuid põhjus,  miks seda teha, on soodustada mitmekesisema kultuuritoodangu pakkumist – pakkuda enam, kui turg ise võimaldab –, sest miks muidu sekkuda. Kui tahetakse näha mitmekesisemat kultuuripakkumist, siis tuleb ka kindlustada selle kultuuri tootmine. Võib ehitada väga palju digitaalseid ekraane üle kogu maa, et kindlustada filmide laiem levik. Kuid sellel on mõtet vaid siis, kui näidatakse ka suuremat valikut filme, nii et toetada tuleb ka tootmist. Muidu tekib oht, et avatakse uusi levikanaleid samale kraamile. Ma usun, et rõhk mitmekesisusel on oluline, riigil on mängida oluline hariduslik roll julgustada inimesi  tarbima mitmekesisemat valikut tooteid.     

Minu hinnangul on see konflikt – loov autonoomne indiviid versus laiem koostöö ja ligipääs kultuurile – taustsüsteemiks ka olulisele diskussioonile autoriõiguse koha ja kohatuse üle. Kas ennekõike tuleks kaitsta „autorit”, kõigi kultuuri-innovatsioonide allikat, või peaksime autoriõigust pigem leevendama, võtma eeskuju näiteks creative commons’i ideoloogiast, väärtustama ennekõike ideede kiiret vahetust ja taaskasutust ning lootma, et just selline võimendatud dünaamika viib sektori kiiremale kasvule, toodab innovatsiooni ja tõhustab üldist tootlikkust? On  teil ehk oma eelistus selles dilemmas?

Ma arvan, et ses osas on nii kergem kui ka keerukam lahendus. Kergem on lihtsalt tõdeda, et enamik praegusi katseid nii Euroopa Liidus kui ka mujal autoriõigust laiendada on täiesti absurdne – näiteks mõte, et inimesed peaksid saama loomingu eest tasu 70 aastat pärast autori surma. Minu meelest pole mitte mingit õigustust autoriõigusele pärast autori surma. Nii et enamik antud laiendusi on olnud kindlasti kahjulikud. Eriti seetõttu, et enamik autoriõiguse kaitse all töid pole sisuliselt aktiivsed. See tohutu hulk materjali tuleks tuua avalikku omandisse  ja avalikku kasutusse. Probleem tekib siis, kui küsida, kuidas tegutsevad kunstnikud oma tööst siiski ära elada saavad. Kui mõelda näiteks laulukirjutajate peale, siis praegu on standardvastuseks, et laulude autoriõigusega pole võimalik raha teha ning sissetulek tuleb teenida kontsertesinemistega. Kuid see on väga problemaatiline neile, kes küll kirjutavad laule, kuid ei esita neid. Nii et küsimuse all on ikkagi see, kuidas tegutsevad artistid saavad  elatist teenida. Üks viis sellele lahendus leida on mitmesugune poliitika, mille eesmärgiks on tagada loovisikutele teatud elementaarne sissetulek avalikest vahenditest. Kui seda on Euroopa riikides proovitud, on see enamasti osutunud kohutavaks läbikukkumiseks – lõpuks lihtsalt makstakse asjade eest, mis kellelegi korda ei lähe. Üsna kindlasti pole see lahendus. Neil inimestel tuleks siiski kindlustada võimalus endale kuidagi elatist teenida. Ma ei ole kindel, et meil on praegu häid ideid, et kuidas seda teha. Kas sobivad selleks ehk teatud kasumijagamise mudelid või maksud teatud tüüpi kultuuritarbimisele või teatud koostöömudelid kunstnike vahel? Ma ei tea, aga me peame lahendusi otsima ja kindlustama selle, et inimestel on ka edaspidi võimalik oma tööst ära elada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming