Lootus sõnale

Ilmar Vene

Kellelgi pole mahti hoolida mõistete kujunemisloost. Kujutlus, mille kohaselt kõikvõimas vaim teostab oma loomistööd sõna kaudu, ilmus eri maadel ja ammu enne kristlust: arvatavasti sellepärast, et reljeefsema kujutluspildini pole inimvaimul õnnestunud tõusta. Mis muu saaks olla loova vaimu töövahendiks? Inimene mõtleb ja annab oma suuniseid sõnade vahendusel, järelikult ... Kujutlus sõna sakraalsusest on olnud lähteks erisugustele, teiste seas ka halvaks pandud mõttesuundadele. Neist tuntuimate hulka kuulub näiteks kabalistika. Pärimuslikkuse autoriteedile pretendeeriv õpetus sai alguse sõna pühaduse tunnistamisest; lõppeks tundub see jumaliku töövahendi puhul millegi endastmõistetavana. Pühadus omakorda seostub seletamatu vaimsusega; tõsimeelne asjahuviline ei pööra tähelepanu mitte ainult semantikale, vaid ka üksikutele silpidele ja kõlade kattuvusele või sarnasusele, mis sõnade kasutamisel võib ilmneda. Lisagem, et iga kirjatäht evis arvulist väärtust; oli erinevate sõnade arvuline summa ühesugune, siis juhuslikuks seda üldreeglina ei peetud. Sajandeid jätkunud mõttetöö tulemusel kujunes kabalistika väga paljuharuliseks õpetuseks. Ühtaegu tohime ehk selles saavutuses näha keskaegse skolastika judaistlikku vastet. Tähiste kasutamisel ilmneb muidugi erinevusi, kuid niisama vaieldamatult hakkab silma üldpildi sarnasus. Kabalistikas alustatakse sõna pühadusest, et seejärel jõuda kõikvõimalike verbaalsete peeneritlusteni. Skolastika lähtub jumalikust vaimuvalgusest, mis saab inimesteni jõuda eelkõige sõnade kaudu järelikult peab mõtleja siht seisnema sõna erinevate tähenduste võimalikult põhjalikumas tundmises. Tõsimeelne skolastik jätkab ainiti mõistete liigendamist, lootes sel teel jõuda vaimsete algühikute äratundmiseni.

Pärast sõna sealpoolset sakraalsust kõnelgem siinpoolsest suutmatusest, kuigi tegemist on nii tuntud asjaga, et igasugune jutt tundub ülearu. Vaimuloos respekteeritakse tingimatult ainult kaht liiki autoreid. Kõigepealt valdav enamus: nood, kes olid algusest peale aineliselt kindlustatud ja kes vaimse tööga kaasuvaist sissetulekuist vähe hoolisid. Teisena tuleb tilluke vähemus: heidikud, kes vaimu viljelesid kutsumuslikult, et lõpetuseks ainelises viletsuses hääbuda. Hüvituse korras hakatakse neid hiljem nägema „heroiliste kujudena”. Kuidas saaks üldse teisiti olla, kui idealiseeritakse isegi Ivan Groznõid, kõnelemata juba Hitlerist või Stalinist?

Üht kahest peetakse sedavõrd obligatoorseks, et vaimuinimesi, kes on tarkust ja raha taga nõudnud korraga, tunnustatakse kõigest kõhklemisi. Põhjus, miks Voltaire’i ülistamine pole tänini jäägitu, võiks ehk seisneda ka suurvalgustaja siinpoolses meelestatuses. Kahesus andis endast märku juba patriarhi eluajal. Eks kõla paljuütlevalt, kui saame teada, et noorepoolne Schiller, tehes korrektuuri oma „Kolmekümneaastase sõja ajaloole”, kaotas viite Voltaire’ile kui kompromiteeriva? Järgnegu maailmaloolise kandvusega näitele kodumaiselt tagasihoidlik täiendus: näidendis, kus Vaino Vahing kujutab Jaan Oksa, pilgatakse rahakese kogujaid õige salvavalt.

Üheksateistkümnendal aastasajal, lugemise kõrgajal, saab sõnast kaubaartikkel. Paraku selgus, et tegemist on rahalises vääringus esitamatu väärtusega. Lausete moodustamisega võrreldes on ümberkirjutaja töö kõigiti täisväärtuslik tegevus: saab ju vaeva, mis lehekülje ümberkirjutamiseks tarvilik, üsna objektiivselt määratleda. Lausete puhul seevastu tuleb mõõdupuuna arvesse ainult raamatute läbimüük. Sellest siis tollaste kirjanike erinev sissetulek. „Pariisi saladused” olevat autorile sisse toonud kolmsada tuhat franki, Stendhal seevastu oli enne tänaval kokkuvarisemist just kirjastuses käinud ja sealt tuhat viissada franki avanssi saanud: tema jaoks täheldusväärse summa, kuid suur see pealinliku elukalliduse tõttu muidugi polnud. (Töölise ja ametniku kuupalk oli XIX sajandi teisel poolel kahesaja frangi ringis.)

Kõnealusest kahesusest johtub, et meil elupäevi veetes tuleb esmajoones lootmisega piirduda: püüdleme üliväärtuse, s. t sealpoolse sõna poole ega hooli siinpoolset laadi jutukuse avaldumisest. Ootuspäraselt täiendab seda ka meie suhtumiste ja tegude kahesus. Võõrasse randa paisatuna mõtleb Odüsseus hirmuga, kas ta pole viimati sattunud inimolendite sekka, kes „õigust ja seadust” ei austa – niisiis loodab ta inimülese sõna väele. Aga nii oli ennekõike sellepärast, et sangar, olles ilma isegi kehakattest, tundis end abituna. Odüsseus, kellel kõht täis ja relvad käes, ei hooli enam nähtamatust sõnast, kuna ta paneb „seaduse ja õiguse” maksma ise.

Sellist hoiakut jagatakse tänase päevani ja see on tuttav meile kõigile. Me ju taunime eelkõige sääraseid tugevama õiguse avaldusi, millega taotletakse soovimatuid sihte. Ülekohus, mis peab kaasa aitama kiiduväärsete eesmärkide saavutamisele, ei ole väga ülekohtune. Tegemist pole kaugeltki juhusliku hälbimusega. Teiste seas tõendab seda ka Hesiodos, Odüsseuse kaasaegne, kelle poeemis kull kirjusilmsele ööbikule ütleb: ei ole mõistust sellel, kes püüab tugevamaga jõudu proovida; ta ei võida teda, suurendab vaid oma alandust uue hädaga.

Inimesed, kes on arenguloo vältel jälginud kõnealust järjekindlusetust nii-öelda kõrgemalt, pole jätnud puudusele osutamata: ikka ja jälle oleme kuulda saanud, et õiglus peab olema ühtmoodi õiglane kõigi suhtes. Loomulikult on need osutused täielikku heakskiitu leidnud; ei ole meil vähimatki selle vastu, kui keegi jälle kord toonitab, et püüdlus vaimse uuenemise poole peab meid saatma igavesti. Just selles saabki lootmine sõnale kõige otsema väljenduse: vaimulugu on vaimsuse uuendamiskatsete lugu. Kuulub mõni katse iseäranis paljutõotavate hulka, siis hakatakse seda nimetama uueks religiooniks. Taolistel puhkudel ilmub uuendamisele kaasaaitajaid lugematul hulgal ja tehakse parim, et ümbersünd kaasaks kõiki-kõiki. Aga üldreeglina tuleb uuendajail leppida kaugelt kasinama toimega, hea veel, kui mõtleja leiab vaimusugulasi, kes tema ettepanekuid levitavad ning need omaette mõttesuunaks võimendavad. Sellisel juhul rikastub vaimulugu suure filosoofi võrra. Enamasti aga tuleb tarkuse taganõudjal leppida omaenda saavutuse imetlemisega.

Õnneks pole kõnealune suutmatus ilma ka meeldivustest: saamatu isemõtleja ei vii vaimulugu edasi, kuid hüvituse korras jäävad tal etteheited kuulmata. Ega siis too kahesus, millel eespool oleme peatunud, ennast niisama lihtsalt kõrvaldada lase. Ja see kaotamatus on juba ette tagatiseks, et uuendamiskatsed kujunevad tulemuslikuks ainult osaliselt.

Tõelisi saavutusi saadavad paljud väärnähtused, uuendamise kobrutavast voost kerkib kõige ebameeldivamat vahtu. Muule lisaks iseloomustab meie loomust headus unustada ja ebameeldivusi meeles pidada. Ja seepärast pole selles midagi ebaloomulikku, kui üldpilt ilmub tagasivaatajale troostituna. Süü nurjangute pärast kantakse ootuspäraselt uuendajate arvele; pole ju võimalik, et me ise saaksime süüdi olla. Paremal juhul esineme kergeusklike ohvritena: uuendajad tõotasid kõikvõimalikke hüvesid ja meie oma lihtsameelsuses uskusime neid, kuid hiljem selgus, et lubadused rajanesid, nagu enamasti, kõige puhtakujulisemal petturlusel. Mida on selles ebaõiglast, kui petturid tagantjärele needuse alla pannakse?

Tõeliselt suured uuendamised on kõik nii tuntud, et pole nagu mõtet neid loendamagi hakata. Kõigepealt loodeti „õigusele ja seadusele” ja muutmaks neid lootusi põhjendatumaks, kanti juba algusest peale hoolt, et seadusandjad ilmuksid lihtsurelikele inimüleste olenditena. Aga tõeliselt jumalikuks muutusid seadused alles sajandeid hiljem, siis, kui Sõna ise oli saanud lihaks. Ainuline sündmus algatas arenguloos sootuks uue, varasemaist olemuslikult erineva ajastu. Esialgu isegi näis, et kõik raskused on jäädavalt ületatud, kuid pikapeale pani inimloomuse kahesus end siiski maksma. Niisiis oli koguni Jumal ise suutmatuks osutunud ja seda ei saanud põrmlased talle andestada. Suur Prantsuse revolutsioon oli suur sellegi poolest, et viimast korda anti teada: Ülima Olendi olemasolus kahtlemine märkivat surmapattu.

Sealtpeale oleme arengulugu suunanud inimüleste jõudude kaasabita. Senised saavutused, kui hinnata vaimuloo seisukohalt, ei ole silmapaistvalt suured; endistviisi püütakse selgitada, kas „kommunismi” pidada „fašismist” halvemaks või mitte. Põhjus seisneb selles, et kellelgi pole mahti hoolida mõistete kujunemisloost. Vastasel korral mõistetaks, et mõlemad kõnealused arenguloo seaduspärased saadused olid ilmudes igasugusest kuritegelikkusest nii kaugel kui üldse võimalik. Eelkõige pidid kommunism ja fašism asendama kristluse, sealpoolsuse ideoloogia, mis siinpoolseks ja ilmalikuks muutunud ühiskonda enam ei sobinud. Initsiatiiv tuli alt, mitte ülalt; ka kõige halvemat laadi hälbimuste eest on vastutav meie loomupärane tervemõistuslikkus. See polnud Hitler, kellele tuli esimesena pähe, et alaväärsed inimolendid tuleks eugeenika aushoidmise nimel kaotada – asi sai alguse „füüreri” kohtumisest „rahvaga”. Selle vältel astus tubli Saksa isa Juhi juurde, kaasas küsimus, kas riigipea ei saaks luua seadusandliku aluse, mille toel tema pimedana sündinud poeg vaevlemisest vabaneks? Füürer, kes samuti mõtles kõigi tervemõistuslike inimeste kombel, võttis palvet kuulda.

Kes mäletab seda? Paremal juhul teame, et too tubli isa ei kuulunud saksa rahva hulka. Sama käib ka füüreri kohta. Sest rahvas, nagu õpetas Rousseau, on eksimatu. Paavst, jumala asemik, võib mõnikord vildakale teele sattuda, kuid rahvaga ei juhtu seda eales. Niisiis ei saa juttugi olla, et ta sooviks oma juhina näha kurjategijat. Taas oleme vastamisi inimloomuse kahesuse lahendamatu problemaatikaga. Ometi jääb tõsiasjaks, et oleme kogu oma arenguloo vältel lootnud sõnale. Lootused on end õigustanud ainult osaliselt, kuid lootmise fakt annab siiski lootust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming