Loomulik ja loominguline koostööprojekt “Ruhrpott”

?es kirjutanud R. V.

Goethe Instituudi kultuuriprogrammide referenti Heli Meistersoni küsitleb Reet Varblane

 

Eestis märtsis alanud saksa kultuuri invasioon festival “Ruhrpott” saab suurema hoo sisse aprillis ja mais. Mida see lähemalt hõlmab ja mis tähendust kannab?

“Ruhrpoti” festival on Saksamaa Nordrhein-Westfaleni liidumaa kultuurifestival Eestis. “Ruhrpott” sai festivali pealkirjaks, sest see on üks selle piirkonna saksakeelsetest nimetustest ja võiks tõlkes tähendada Ruhri katelt, mis assotsieerub pulbitseva, podiseva pajaga, hõlmates industriaalset ajalugu ja urbanistlikku tänapäeva, aga ka elavat kultuurielu. “Ruhrpoti” puhul on oluline selle festivali eellugu. Tegelikult ulatati meile käsi sealtpoolt. Dortmundi linn ja Nordrhein-Westfaleni liidumaa riigikantselei tegi ülemöödunud aasta lõpul Eesti riigile meie Berliini saatkonna kaudu ettepaneku, et Eesti oleks külaline nende üle kahe aasta toimuval rahvusvahelisel kultuurifestivalil “scene nrw”.

 

Möödunud suve “scene nrw” polnud ju ainult Eesti, vaid kolme Balti riigi kultuurifestival. Dortmundis, aga ka Düsseldorfis tunnistasid nii linna kui ka liidumaa kultuurijuhid ühest suust, et nad ei osanud ette näha, et festival osutub nii edukaks, et nii palju inimesi seda külastab. Nad avaldasid isegi arvamust, et oleksid võinud organiseerida iga Baltimaa festivali eraldi.

Kuidas pandi kokku praeguse festivali eellugu, mulluse festivali kava?

See oli suur ja paindlik koostöö. Palju ettepanekuid tuli Eesti poolelt: Reet Weidebaum kultuuriatašeena võttis ühendust nii Goethe instituudi kui ka teiste partneritega Eestis. Oli teada, milliseid kultuurivaldkondi oleks seal mõistlik ja huvitav tutvustada. 

Kuigi festivali koordinaator oli Dortmundi linn, siis festival ise toimus kaheksas paigas. See oli suurejooneline ja mahukas üritus. Saksamaalt käisid siinseid partnereid väisamas nii-öelda skaudid. Näiteks Kölni linn ütles, et neid huvitab filharmoonia kammerkoor või see või teine kvartett või elektronmuusika ansambel. Sealt signaliseeriti huvi, siit reageeriti, et meil on need ja need huvitavad tegijad. Ettevalmistamise käigus avastasime, et väga paljud kontaktid olid juba pikaajaliselt ning intensiivselt toiminud. Samad kontaktid leidsidki festivalil väljundi. See oli loomulik käik.

Moodsa tantsu puhul oli selge, et Eestit esindab Kanuti Gildi saal ning Priit Raua kaudu läheb võimas programm Nordrhein-Westfalenisse. Kui nüüd hakkasime “Ruhrpoti” programmi kokku panema, siis oli samuti selge, et tantsu puutuv käib läbi Kanuti gildi saali. Kui vaadata seda tantsukava, mis sealt meile tuleb, siis viiest projektist on kolm osalusprojektid, kus on tegemist Eesti ja Saksa (varasema) koostööga. Nendest tuleb välja ka see, et Nordrhein-Westfalen on rahvusvaheliselt väga avatud, sest selle liidumaa egiidi all ning nende oma kunstnikena esitletakse korealasi, jaapanlasi, itaallasi, portugallasi. Mitmemärgiline tantsuprogramm osutab koostöö pikaajalisusele ja viljakusele.

 

Kuidas praegune programm välja kujunes?

See oli sama rada kulgev orgaaniline protsess. Eesti programmi üldkoordineerimine tuli Goethe Instituudile ning kuna meie omakorda olime mullu kaasatud Saksa programmi kokkupanemisse, siis me ka teadsime, mis organisatsioonid ning tegijad seal käisid, kelle huvi nad pälvisid ning mis kontaktid neil juba on. Mängima hakkasid juba toimivad suhted. Tihtipeale võtsid Nordrhein-Westfaleni esindajad ise ühendust ja ütlesid, et nägid meie oma valdkonna esindajaid, et see oli põnev  ja nüüd tahavad nemad Eestisse tulla. Näiteks tunnustatud kaasaegse muusika interpreteerija Minqueti kvartett.

 

Mida me võiksime sellest festivalist õppida?

Kui süveneda esmapilgul võõrana tunduvasse regiooni, siis sealt võib leida palju tuttavlikku, võib aga ka palju uut õppida, leida mudeli, mida saab omakorda teistes situatsioonides rakendada. Ruhri piirkond Euroopa südames, mis on perifeeria, teisest küljest aga avatud kese, omapärase identiteediga regioon, kus saavad kokku klišeed, mida mängitakse kelmikalt välja ja millega veetakse  ninapidi nii iseennast kui publikut. Klišeede varjus leitakse ka endale üllatusi, millega üllatada ka külalisi. See on vahva kogum.

 

Mis sulle endale on “Ruhrpotis” kõige olulisem?

See viis, kuidas festival on sündinud. Ka see, et festivali on Eestis tähele pandud, ilma et oleksime kõvasti trummi löönud. Festivali jälgitakse pisut üllatunult, isegi imestades, aga suure huviga. “Ruhrpott” sisaldab mitmesuguseid valdkondi ja vägagi võimsalt. Fotokunsti poolelt tuleb Eestisse tuntud fotograaf Martin Rosswog, kes on pildistanud Peipsi-äärseid külasid ning näitab meile, kuidas me elame. Festivali projekte võib pidada mõneti nišinähtusteks, kuid need on siiski kvaliteetsed kultuurikandjad.

Festivali kogutegevus polegi suunatud laiale publikule: festivali raames toimuvad ekspertide kohtumised, töötoad, kokku saavad Balti filmi- ja meediakooli ning Kölni kõrgema meediakooli tudengid ja õppejõud, et koos midagi edasi teha. Ka Münsteri muusikakõrgkooli ja Eesti muusikaakadeemia meistriklassid on vahetusprojekti osa. Tallinn hakkab kultuuripealinnana kindlasti suhtlema Esseni ja kogu Ruhri piirkonna esindajatega, sest 2010. aasta kultuuripealinn on Essen. Meil on huvi üksteise vastu ning soov teise kogemusest õppida.

 

Nordrhein-Westfalenis on järjest rohkem hakatud mõtlema ka turismi arendamise peale, et luua oma piirkonnale järjest positiivsemat mainet. Ehk avastavad Ruhri inimesed vastastikuse koostöö raames ka Eesti kui seni tundmatu põneva turismimaa?

Mida võiksime ja peaksime neilt õppima, on see, kuidas on vanad tööstuskompleksid ja -maastikud taas ellu äratatud ja uuesti kasutusele võetud. Sellele küsimusele on loominguliselt lähenetud. Ka näiteks Ida-Virumaa probleemide lahendamisel oleks neilt palju õppida. Kutsun üles selle valdkonna inimesi koostööle. Goethe instituut on valmis vahendama.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht