Looming paindub majanduseks

Kaarel Tarand

„Diskursuste loomisest on saanud omaette majandustegevuse vorm,” osutab kõrvalveeru intervjuus loovtööstuse uurija Kate Oakley. Väike vapper Eesti jookseb selles vallas usinasti briti kultuuriimperialismiga kaasa. Ka meil on kilbile tõstetud loomemajandus ja loovtööstus. Üks loomemajanduse diskursuse loojatest on ka kultuuriministeerium, kus on teemaga tegeldud juba julgelt viis aastat. Tänavu aprillis riigikogu korraldusel toimunud loomemajanduse  seminaril rabelesid ettekandjad siiski alles definitsiooni kallal. „Loomemajandus on midagi enamat kui lihtsalt üks „uus kontseptsioon” või „valitsejate retoorika”,” kuulutas kultuuriminister seminaril. Aga mida enamat? Tõepoolest, umbes 3% sisemajanduse kogutoodangust, kinnitab uurimine. Uuringute tellimisel on riigivõim nimelt natuke kaugemale jõudnud. Eesti Konjunktuuriinstituut (EKI) ja Eesti Tuleviku-uuringute Instituut andsid vastu suve ministeeriumile üle loomemajanduse valdkonna uuringud koos ettepanekutega poliitiliseks tegevuseks. 

„Oodatakse, et riik tunnistaks loomemajandust ettevõtluse osana ja haaraks sektori kaasa erinevatesse riiklikesse arengukavadesse ja programmidesse, abimeetmeid reguleerivasse seadusandlusesse,” on kirjas uuringu kokkuvõttes (Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja kaardistus, EKI, 2009).

Valitsusel on võimalik raporteerida osalisest edust. On rida toetusmeetmeid, mis painduvad kenasti ka avaralt defineeritud (ikkagi „midagi enamat”) loomemajanduse valdkonna alla. Ikka ja jälle võib positiivselt rääkida kultuurkapitalist  kui unikaalsest loomingu finantseerimise süsteemist. Edu ja võidud. Kuid tumedama poole peal on palju sellist, mis võib halvata arengu pikaks ajaks. EKI uuringus tõdetakse: „Kahjuks pole kultuurivaldkonda puudutav statistika viimase 5 aasta jooksul muutunud paremaks (kohati vastupidi), riiklikes andmebaasides on lubamatult palju vigu, registreerimata tegevuse maht on segavalt suur”. Kuidas aga kujundada ja rakendada mingit poliitikat, kui pole seisukorra hindamiseks algandmeid?

EKI väitis sedasama – et andmeid pole – viis aastat  tagasi, aga mitte midagi pole muutunud. Muusika ja kujutava kunsti valdkonnast puuduvad vähimadki statistilised andmed, rääkimata siis sellest, et võiks olla sama süsteemiga kogutud andmete pikemaid aegridasid, mis muutuste suuna kätte näitaksid. Teatriga on lood paremad. Kirjakultuuri alalt teatakse küll trükitööstuse andmeid ja raamatukogude laenutusi, kuid mitte seda, kes ja kuidas end lugemisele tegelikult pühendab. Kummaline küll, et see ei takista kultuuriministeeriumi 2010. aasta eelarve eelnõus seletamast, et lugemisaastaks 2010 on vaja kulutada kolm miljonit krooni – „kuna lugemine väheneb 14% aastas, eriti just noorte seas, siis 2010. aastal toimuva lugemisaasta eesmärk on tuua rohkem inimesi lugemise juurde tagasi”. Lugemise propagandale (mitte küll logole ja maskottidele) võiks kulutada aastas tunduvalt rohkem, kuid kulutuste põhjendus ei tohiks olla laest võetud. Ministeeriumi pakutud suhtarvu järgi kahaneks „lugemine” (ma ei tea, kas ajas või mahus) seitsme aastaga kolmandikuni alghulgast, järgmise seitsme aastaga aga kaheksandikuni. 21 aastaga jääks miljonist (raamatu)lugejast järele 42 000. Igaühele  on arusaadav, et ametlikus dokumendis avalikku käibesse lastud suhtarv on jampslik ja kui poliitikategemine toetub sellisele suhtumisele, pole seda usaldada võimalik.

Loovtööstuse ja loomemajanduse suured probleemid on siiski hoopis muus: autoriõigus, loomingu mitmekesisus, loojate elatusvahendid. Oakley osutab ka turgudele, müügile, eriti jaemüügile, mis ei ole turumajandusliku vabaduse näilisele kasvule vaatamata sugugi lihtsam. Loovtööstuses tegutsevad Eesti mõõduski keskmisest väiksemad ettevõtted, ketistunud kaubandus aga käsitleb  väiketootjat teatavasti kui tüli ja nuhtlust. On üsna mõttetu küsida, kas Eesti riigis on lisaks sõnadele tehtud ka mõni kaubanduse ketistumist ning väikekaupmeestele suurtega võrdseid võimalusi tagav poliitiline samm. Ei ole. „Riik ei saa siin midagi teha,” kuulen oma kriitikale ametniku vastust. Planeeringud ja kauplemisload on ju omavalitsuse pädevuses. Suuremates linnades pole omavalitsusjuhid väikepoode kuskil prioriteediks seadnud. Just hiiglaslike kaubanduskeskuste tekke soodustamist on peetud arengu võtmeks ja uhkustamise allikaks. Aga näiteks milline  raamatukaupmees saab endale kauplemiskoha suures kaubamajas, kas üksiküritaja või poeketi valitseja? Kas poleks kena mõte loovtootjatele kaubanduslike soodustuste tegemisest kujundada lähenevate valimiste keskne teema? Liigagi kena, et realiseeruda.

Ja lõpuks, loomingu käsitlemine ettevõtlusena (milles pole midagi kunsti pühadust riivavat) kallutab mõtte siiski kasumi teenimise suunas. Mittetulunduslik tegevus (mis pole karvavõrragi kehvem, ainult et kasumiosa võrra odavam) seega justkui ettevõtluse konteksti ei mahuks. Miks  küll?