Loomemajandus peab saama uue majanduse pärisosaks

RAUL OREšKIN

Sel sügisel tähistavad mitmed loomemajanduse valdkonnas tegutsevad organisatsioonid viiendat sünnipäeva. Kuigi loomemajandusest hakati Eestis rääkima juba kümme aastat tagasi, tekkisid esimesed riiklikud toetused alles 2009. aastal. Selle aja jooksul on loomemajandus kasvuraskused seljatanud ja nooruse identiteedikriisist kenasti välja tulnud. Nüüdseks on ilmselt mõistetud, et loomemajandusel on täita oma loomulik roll nii kultuuri- kui ka ettevõtluspoliitikas. Eesmärk ei ole allutada kultuurivaldkonna institutsioone ettevõtlusreeglitele, vaid selle majandusliigi olemuseks on saada kultuurist sisend ning seeläbi tekitada müügitulu, kasumit ja luua uusi töökohti. Vastutustundlik kultuuripoliitika tagab uute talentide pealetuleku, nemad omakorda loovad uusi kultuurikihte, millele saab oma kasvu rajada loomemajandus ning ideaaljuhul ka muu majandus laiemalt. Loomemajandus saab eksisteerida ja toimida ainult siis, kui seda toetab rikkalik ja mitmekesine kultuurikeskkond.

Mis siis viie aastaga toimunud on? Loomeettevõtjate arv on kasvanud kahekordseks. Töötajate arv sektoris on samuti kasvanud. Esialgsel vaatlusel pole nagu paha? Kui aga tuua kõrvale teine arv, nimelt keskmine sissetulek, mis ühe töötaja kohta on langenud, pole rõõmustamiseks enam põhjust. Loomemajandus on killustunud, raha ringleb kuskil mujal ning valdkonnas tegutsejatel on madalad palgad. Isegi kui eemaldada valimist kõrvalekallet tekitavad FIEd – ilmselt kasutasid masu ajal paljud loomeinimesed seda ettevõtlusvormi kui üht teenimisvõimalust –, teevad arvud ikkagi üsna nukraks.

Esitatud lähtekoht on olnud kultuuriministeeriumile uute tegevuste planeerimisel suurimaks ülesandeks, mida äsja avalikule arutusele saadetud loomemajanduse meetme määruse raames püütakse lahendada.*

Kui eelmisel viiel aastal loodi eeskätt toetavat tugistruktuuri ja rõhk oli asetatud uute loovettevõtjate tekkimisele, siis nüüd on teravik pigem suunatud olemasoleva tugivõrgustiku ja juba tegutsevate ettevõtjate tugevdamisele. Eri ringkondades on arutatud, kas kasvama peab loovettevõte või loovettevõttest sisendit saav muu ettevõte. On selge, et kõik loovettevõtted ei pea kasvama, aga neid, kes soovivad seda teha, tuleb julgustada. Meil on juba tekkinud päris lai püramiidi alumine kiht, millele saaksime koonust ehitama hakata. See ei tähenda, et uute ettevõtete pealekasvu enam ei toetata, aga see pole uuel perioodil eesmärk omaette, vaid üldtunnustatud ja loomulik osa ettevõtlusest.

Eestil on hea rahvusvaheline maine nii kultuuri-, loomemajandus- kui ka startup-ringkondades. Kui seada fookus suurema potentsiaaliga ambitsioonikate projektide avastamisele, saab nende kaudu sillutada teed rahvusvahelistele turgudele. Nii suureneksid teenimis­võimalused ja ka valdkonnas ringlev raha.

Jätkuvalt tuleb aga tegeleda teadlikkuse kasvatamisega nii valdkonna sees kui ka väljaspool seda. Sektor peab muutuma tugevamaks ning olema muule majandusele võrdväärseks partneriks. Kui loomemajanduse toel kasvab muu majandus, võidavad sellest mõlemad. Pinnas koostööks on hea, sest praegune majanduslik olukord soosib uutele turgudele jõudmist ja seetõttu vajab nii mõnigi toode uut disaini, uut kuvandit. Kuigi väga häid näiteid on küllaga, on siiski vaja veel paljudele muu ettevõtluse esindajatele meelde tuletada, et koostöös loovettevõtjaga on võimalik luua igast toorainest kõrge lisandväärtusega toode või teenus.

Kokkuvõtvalt on uue perioodi üks peamisi väljakutseid loomemajanduse ja muu majanduse vahel kokkupuutepunktide tekitamine. Heade kogemuste kaudu kasvaks teadlikkus loovuse ja disaini kasutamisest uute toodete ja teenuste väljatöötamisel ning seeläbi saab tugevamaks loomemajandus tervikuna. Loomulikult on ka loomemajanduse sektoris valdkondi, mis on võimelised ise kasvu tekitama, aga rahvusvaheline praktika näitab, et pigem jäävad ettevõtted siiski väikeseks. Küll aga suureneksid loovettevõtjate töötasud koos üldise majanduskasvuga. Uuel perioodil toimub suunamuutus pigem kvantiteedilt kvaliteedile.

Üks olulisemaid muutusi seisneb selles, et meetme tegevused tulevad ettevõtjatele sammu võrra lähemale. Kui varem käis toetuse jagamine vaid loomeinkubaatorite ja arenduskeskuste kaudu, siis nüüd saavad eksporditoetust küsida ka loovettevõtjad iseseisvalt. Samuti on võimalus saada toetust taristu arendamiseks, aga üldisem suund on ikkagi võetud taristukeskselt toetuselt inimeste arendamisele.

Kui tulla konkreetsete projektide tasandile, siis nende tulemusliku teostamise eest on vastutavad nii toetuse saajad kui ka rahastaja. Tulemuseks ei saa me kuidagi lugeda raha ärakasutamist või selle hulka, vaid mõõdetava muutuse saavutamist. Veelgi enam – ideaalis peaks iga toetuse abil teostatud projekt looma eeldused kestlikuks mõjuks ja edaspidiseks hakkamasaamiseks ilma toetusteta.

Vaba turumajandust juhib nähtamatu käsi, nagu seda on kunagi kujund­likult täheldanud majandusteadlane Adam Smith. Kui riigi poolt sekkutakse majandustegevusse, siis teoreetikute arvates on väga suur võimalus tekitada sõltuvus uute toetuste saamiseks, luua toetuste nõiaring. Seetõttu ongi vaja vaadata nii meetmete kui ka projektide kavandamisel kaugemale tulevikku ja mõelda, milline on toetuste kasutamisest väljumise strateegia. Kui me ei sea ambitsioonikaid eesmärke, on oht kinnistada valdkond mugavustsooni. Meile on antud võimalus veel seitsmel aastal kasutada valdkonna arengueelduste loomiseks eurovahendeid. Et saaksime seda teha võimalikult targalt, tuleb keskenduda kõige olulisemale – loomemajandussektor peab saama uue majanduse loomulikuks pärisosaks. See aga tähendab, et sektor peab tervikuna saama tugevaks, et olla muu majanduse arvestav partner.

 *Loomemajanduse meetme määrus on kuni 14. oktoobrini avalikul arutusel. Tagasisidet on võimalik anda kultuuriministeeriumi osalusveebil: http://www.kul.ee/et/node/14607

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming