Loomelinna võimalikkusest elus

Jan Kaus

1

Tänavu sai esmakordselt kogetud üht ebameeldivat nähtust Viljandi folgil: nimelt käisid ringi inimesed kaubanduslike pakkumistega, pakkudes teenuseid, millel polnud mingit otsest seost ei folk- ega muusugusegi muusikaga. Ma ei teagi, kas nad tegutsesid koostöös folgiga või mitte, samuti võisid nad liikuda juba eelmisel aastal, jäämata lihtsalt silma. Igatahes ei taha ma Jaani kiriku ees murul lesides küll mingi kindlustuse või kinnisvara peale mõelda.

 

2

Üks silmajäänud reklaam aga väärib siiski pikemat peatumist. Pole tarvidust hakata siin täpsemalt seletama, millise ettevõtte reklaamiga tegu, kuid nende lööklause kõlas järgmiselt: „Elu loomelinna südames”. Muidugi mõista viidati siin Viljandile.

 

3

Mul pole küll täielikku ülevaadet, kuid tundub, et enamik linnasid Eestis on saanud nüüdseks mingi asja, nähtuse või olukorra pealinnaks. Suvepealinnad, veinipealinnad. Millegipärast kõlab „loomelinn” kõikide pealinnade kõrval vähem tiitellikuna. Miks?

 

4.

Kuna Viljandi puhul saab antud teemal fantaseerida. Ning mitte ainult folgi ja suurepärase aida tõttu. Mitte ainult kultuurikolledži, Ugala või Kondase keskuse tõttu. Muide, Viljandis asub ka tore raamatukogu, mille kaasaegsetes ja mõnusates ruumides töötavad inimesed, kes hingega asja juures

 

5.

Peamine põhjus unistada hetkeks „elust loomelinnas” peitub tegelikult Viljandi erilises maastikus. Nii natura kui ka cultura plaanis. Viljandi on küll sisemaalinn (muide Tartu ja Pärnuga enam-vähem samal laiusel), kuid ometi on temas tajuda avarust – ehk just Viljandi järve oru üsna järskude nõlvade, maastiku lainetamise ja selle tekitatud vaadete tõttu. Seistes lossimägedes, tekib peaaegu tunne, justkui asutaks Norra tasandikulisemal pinnal. Viljandis puudub Tartu sumbumus.

Samas puudub Viljandis Tallinnale ja Pärnule omane rõhumine toretsevale fassaadile. Siitki leiab küll suurejoonelisi häärbereid, mis on teinud pesa oru nõlvadele, kuid neid pole mingil põhjusel suuremas osas jõutud veel üles vuntsida. Suur osa kesklinnast sisaldab hulgaliselt Segasumma suvila vasteid. Justkui juba sajandeid kestva ohke saatel maapinda vajuvatest munakividest moodustunud looklevaid tänavaid ümbritsevad krobeliste otsaesistega ja väsinult, kuid sõbralikult üksteisele toetuvad majad. Kui siin kõik korda teha, saaks kohaliku variandi põhjamaisest idüllist, kuid praegusena – luitununa, krobelisena, kaldu kiskuvana ja umbrohuhoovisena mõjub Viljandi eriti soojalt ja koduselt.

 

6.

Ülalkirjeldatud tõsiasi aga annab põhjuse kujutada ette, mis juhtuks, kui loomeliidud ja mitmed muud loomingulised organisatsioonid leiaksid kollektiivselt oma pea- või harukorterid siinsetesse aja ja leppimise all taaruvatesse majadesse. Kui Viljandis toimuksid aastaringselt ja regulaarselt mastaapsed kultuurisündmused: lisaks kõikvõimalikele ja olemasolevatele muusikafestivalidele ka üks teatrifestival, üks kirjandusfestival, üks filmifestival. Skulptuuri-, disaini- ja arhitektuurifestival. Ateljeesid, loomemaju, toimetusi. Muide, ma pole küll asja uurinud, kuid skulptuuride ja mälestustahvlite tihedus linnaruumis paistab silma järgi olevat Viljandis üks Eesti kõrgemaid, kui mitte kõrgeim. Ühesõnaga – siin on võimalik kujutada ette olukorda, kus „elu loomelinnas” ei tähendaks pelgalt slogan’it kinnisvaraarendajate reklaampinnal.

Olgu, olgu, utoopia, elukaugus kuubis. Kuid kui ülepea sellist utoopiat Eesti kontekstis heietada, siis selle maastikuliseks taustaks sobiks kõige paremini just Viljandi. Just siin võiks unistada tõelisest „alt ülesse” protsessina arenevast, mitte kunstlikus, „ülalt alla” projektipõhisest kultuuripealinnast. Nii Tallinnale kui Tartule käib tegelikult kultuuripealinnaks olemine üle jõu: Tallinna jagatakse kui kinnisvaraobjektidest moodustuvat amorfset kuldvasikat, Tartu ei saa üle oma naba ennasthaletsevast imetlemisest. Viljandi on Tallinna ülbuse ja Tartu tusasusega võrreldes rahulik, pretensioonitu, mingil moel justkui väljaspool aega ja ajastut elav – seda hoolimata uue ajastu märkidest nagu bussijaam, kus juhuslik läbisõitja võib korraks arvata, et on sattunud Anttila-nimelisse asulasse. Suur osa Viljandist justkui tukuks, aga see ei pea vältimatult olema tardumuse, vaid kõige elavamate ja fantaasiaküllasemate kujutluste, une ja ärkveloleku kompaktne piiriala. Mitte liiga suur, mitte liiga väike.

 

7.

Võib-olla tähistab kommertsreklaami üha jõulisem ilmnemine folgile selle jätkuvat kasvu millekski suuremaks kui lihtsalt pärimusmuusika kuulamise ruumiks. Juba on kanda kinnitamas teistsuguse muusika esitamine paralleelselt pärimuslike helindite invasiooniga. Käisin laupäeva õhtul ühel „alternatiivsel” üritusel, kuulamas Orelipoissi ja Ans. Andurit ja märkasin puhveti külmutuskapi peal järgmist silti: FOLK ON KÕIGILE MITTE AINULT RIKASTELE TOOGU TAGASI VABALAVA! Tõesti, uus lava asub ahtakesel sillutatud platsil, kus kõiksugu elukõutsid ja -krantsid ennast paraku neljaks päevaks välja sirutada ei saa. Folk muutub tasapisi nii ametlikumaks, asjalikumaks, jäigemakski – muu hulgas oli sel aastal kadunud hiiglaslik vanade raamatute lett. Seda kompenseerib paralleelsete ettevõtmiste areng.

Laupäeva öösel linnas jalutades tekkis muidugi tunne, et Viljandi polnud tol hetkel mitte loome-, vaid joobelinn. Viljandi jõmmikultuuri esindajad, kes folgi ajal püüavad meeleheitlikult kaitsta oma territooriumi, oma muidu nii rahulikku kuningtiiki, märgistasid seda staatilise muusikavaliku valju esitamisega ning, õllepudel käes, särk kadunud, pilk klaasistunud, mööda tänavaid tuiamisega, tekitades nii mõnikord tunde, et viibitakse maapealse puhastustule eeskojas.

 

8.

Sellest hoolimata tundub, et Viljandis peitub võimas potentsiaal. Elu loomelinnas tundub üldjoontes – ükskõik millisele Eesti linnale mõeldes – utoopilisena, kuid Viljandi puhul siiski mitte sada protsenti võimatuna. Üheksakümmend üheksa küll, aga sada ikkagi mitte.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming