Loodus, kultuur, teooria, praktika

Maarja Kaaristo

See, mis loodusteaduste huviorbiidis ei peaks humanitaarteadlaste tähelepanu alt välja jääma.Loodus on teema, millesse paljud humanitaarja sotsiaalteadlased suhtuvad ebalusega, sest uurijatesse on sügavalt juurdunud komme loodust ja kultuuri jäigalt teineteisele vastandada ning näib, et üpris visa on kaduma komme jagada need otsekui kaheks erinevaks reaalsuseks, mille teaduslikku uurimistki tuleb korraldada väga erinevate võtetega. Sageli on humanitaria’t ja socialia’t defineeritud negatsiooni kaudu – vastandades  neid just loodusteadustele. Ühelt poolt on põhjuseks muidugi teadustraditsioonid, teiselt poolt aga on loodus kultuuri- ja sotsiaalteadlastele teinekord ehk liigagi mugav Teine, kelle suhtes on end hõlbus positsioneerida. See aga ei tähenda, et loodusteaduste huviorbiiti kuuluv peaks humanitaarteadlaste tähelepanu alt välja jääma, ja on selge, et mitmete teemade puhul võiks nimetatud dihhotoomiast pigem loobuda.

Konkreetseid piire on nii või teisiti järjest raskem kuhugi tõmmata. Sotsioloog Raymond Williams on öelnud: oleme loodusega liiga tihedalt seotud selleks, et oleks võimalik sest end kuidagi lahti rebida, olgu siis teoreetilises või praktilises mõttes. Nõnda ongi lahenduseks pakutud eristamispüüdest üldse loobumist ning teaduses looduse ja kultuuri kui uurimisobjektide ja -subjektide ühendamist, näiteks semiootik Guido Ipsen kõneleb looduse ja  kultuuri (uurimise) vältimatust hübriidsusest. Kui püüda looduse ja kultuuri vahelisi suhteid siiski uurimisainesena sõnastada, on ilmselgelt tegemist ääretult laia teemaga, mis esmapilgul polegi ehk vähemalt tänases Eestis otseselt kellegi teema. Just selleks, et vaadelda eri teadusharude vaatenurkade alt mitmesuguseid kultuuriprobleeme ja jõuda tegevuse käigus üldistavama kultuurimudeli loomiseni, ongi aga Tartu ja Tallinna ülikooli ühise ettevõtmisena  loodud näiteks kultuuriteooria tippkeskus.

Keskuse uurimisrühmad tegelevad küll valdavalt humanitaar- ja sotsiaalteadustega, samas aga on just ühe või teise nurga alt looduse teemaga kokkupuutumine tegelikult see, mida võib (teiste teemade kõrval) pidada üheks ühendavaks lüliks esmapilgul üpris eriilmeliste uurimisrühmade vahel. Kõige rohkem on loodus(kultuuri)teemaga muidugi seotud kultuurigeograafid, kes keskenduvadki ennekõike sellele, kuidas inimesed end looduskeskkonnaga suhestavad, looduse ja inimese (või kultuuri) omavahelistele suhetele ja nende vastastikustele mõjudele. Eri valdkondi hõlmavad uurimisrühmad ja nende ühisüritused viivad paratamatult küsimuseni eri teadusharude koostöö võimalikkusest ja vajalikkusest, praktilise poole pealt niisiis (seda üpris äraleierdatud sõna kasutades) interdistsiplinaarsuse mõiste juurde. Siin  aga kerkib esile omalaadne paradoks: kuigi looduse- ja kultuuriprotsesside kontseptualiseerimine täiesti erinevate üksustena on nii humanitaar-, sotsiaal- kui ka reaalteadustesse sügavalt juurdunud tava, on „interdistsiplinaarsus” ometi pea kõikjal muutunud üldaktsepteeritavaks käibesõnaks, mille sisusse isegi enam kuigi palju ei süüvita. Ameerika õigussotsioloogi Jack M. Balkini arvates on interdistsiplinaarsus lihtsalt ühe teadusharu  ebaõnnestunud katse teist teadusharu koloniseerida, kus „õnnestumise korral kujuneb välja uus uurimisvaldkond, millele ei vaadata enam kui interdistsiplinaarsele”.

Muidugi on interdistsiplinaarsuse vallas vähemalt maailma teaduspraktikas siiski ette näidata mitmeid edukaid projekte (eriti tuleks esile tõsta kognitiivteadustega seonduvaid). Tegelikult aga oleks eri teadusharusid koondades ehk otstarbekam läheneda veidi teise nurga alt;  Peeter Torop on näiteks rõhutanud „transdistsiplinaarsuse” ideed. Viimast näeb ta lähenemisena, mille eesmärgiks on vältida distsipliinide segunemist, hübriidsust ja identiteedi kaotust ja lähenedagi uurimisprobleemidele teadlikult eri laadi teadmisi integreerides. Transdistsiplinaarsus eeldab tugevat erialast identiteeti ning on ennekõike uurimisküsimusekeskne, mis tähendab erialade teooriate ja metodoloogiate ühendamist mõne konkreetsema  probleemi vaatlemiseks. Nimetatud probleemile on juhtinud tähelepanu näiteks Edward Slingerland, kes teeb monograafias („What science offers the humanities?”, 2008) katset rakendada erinevate teadusharude meetodeid reaalselt kõikehõlmavaks „inimeseuurimiseks”. Tema sõnul on üldiste teooriate võidukäik teadusharudes lõppenud sügava kahtlusega tõele pretendeerijate ja „suurte” üldistavate teooriate suhtes  ning päädinud „intellektuaalse pohmelliga”. Slingerlandi eesmärgiks on demonstreerida, et teadlase töö jääb teiste erialade uurimistulemusi arvesse võtmata pahatihti poolele teele seisma. Nimetatud teos ongi unikaalne, sest autor ei piirdu vaid loosungitega, vaid teebki täpselt seda, mida lubab alapealkirjaga („Integrating body and culture”): katsub sõna otseses ja teaduslikus mõttes ühendada looduse ja kultuuri. Nõnda innustab see teos  sisulistele integreeritud uuringutele, mille raames rakendataks distsipliinist olenemata kõikvõimalikke teadmisi inimese ja teda ümbruskonna kohta.

Eelkirjeldatud probleemistikku vaagiti ka möödunud sügisel kultuuriteooria tippkeskuse konverentsil „Spatiality and visualisation of culture/nature relationships: theoretical aspects” (22. – 24. oktoobrini Tallinnas), kus vaadeldi ruumi ja koha mõistete kaudu subjektiivsust  selle avaldumisvormides (nt teadvuse, agentsuse, moraalina) ja katsuti vältida inimese käsitlemist mingi selgelt loodusevälise üksusena. Keskenduti inimese suhetele oma keskkonnaga ja nimetatud suhetega seotud aja- ja ruumispetsiifilisele praktikale, millest igaüks jätab maha visuaalse jälje või jäljed inimeste mällu. Üldistades võib väita, et tippkeskuse teadustöö keskmes on kultuuripraktika loome ja  pärandumise uurimine muinasajast tänaseni.

Uurimisrühmade koostöös otsitakse sisulisi kokkupuutevälju eri distsipliinide vaatenurkade vahel: näiteks muinasaegsed sotsiaalsed ja kultuurilised süsteemid, folkloorne pärand, tänapäeva argielu avaldumisviisid, märgisüsteemide kujunemine ja nende tõlgitavus, maastikulised ja sotsioloogilised protsessid, meedia ja elulugude uuringud jne. Kuigi uurimisrühmade-vahelise koostöö  eelduseks ei peeta alati teoretiseerimist, vaid pigem ühiste huvide leidmist ja transdistsiplinaarses vaimus konkreetsete uurimisprobleemide lahendamist, tuleb selleks, et jõuda uue kultuurimudelini (mis on loomulikult üks paljude võimalike seast), sellegipoolest alustada teooriast. Sügiskonverentsil pidas näiteks Tõnu Viik ettekande tähenduse moodustamise (ja moodustumise) protsessidest ja maastike fenomenoloogiast ning vaagis  mitmeid käsitlusviise, mis ei erine üksteisest mitte uurimisteema, vaid rõhuasetuse poolest, nagu näiteks maastiku kuvand ja maastik kui kuvand. Kalevi Kull ja Timo Maran esitasid inimese ja looduskeskkonna suhete uurimiseks hulgaliselt mõisteid ning neid ümbritsevaid teooriaid, nt „ökovälja” kontseptsioon, mida mõistetakse ennekõike „kognitiivse väljana”. Selliseid kontseptsioone saavad folkloristid ja etnoloogid kasutada juba konkreetse  empiirika uurimiseks. Meenub näiteks soome folkloristi Kirsi Lauréni ettekanne, kus ta kõneles metsa kogemise kirjeldustest. Soome on riik, millest 86% on kaetud metsaga.

Niisiis on ilmselge, et inimestel on reaalne vajadus ja soov end selle suhtes kuidagi positsioneerida. Looduse ja kultuuri eri aspekte ja mõjusid tervikuna ning integreeritult rakendavad teooriad annavadki võimaluse läheneda niisugustele küsimustele  komplekssemalt. Rõõmustavalt suure osa konverentsil peetud ettekannetest moodustasid aga kõnelejad, kes eri distsipliine oma teadustöös juba rakendavad ja, nagu oli kuulda, on pärast esimeste probleemide (nt mõistete defineerimine) lahendamist ka väga häid tulemusi saavutanud. Nii näiteks ühendas Heiki Valk ettekandes arheoloogilistest mälestistest kui mälupaikadest väga edukalt arheoloogia ja folkloristika. Urve Miller  Stockholmi ülikooli füüsilise geograafia instituudist juhib aga juba paarkümmend aastat toiminud suurt distsipliinideülest uurimisrühma, kus löövad kaasa nii geoloogid, arheoloogid, bioloogid, ajaloolased kui ka füüsikud ning kus uuritakse Stockholmi piirkonna keskkonda. Ilmselgelt on palju teemasid, mida uurides pole hädavajalik kaasata teisi teadusharusid, tippkeskuses aga on loodud võimalus  tegelda uurimisküsimuste ja -teemadega, mida on kasulikum vaadelda laiemalt kui vaid ühe distsipliini sees.

Nõnda annab keskus uurimisrühmade-vahelise sisulise koostöö näol Eesti sotsiaal- ja humanitaarteadustes unikaalse võimaluse tegeleda ka üldiste, niinimetatud suurte küsimustega ja vaadelda kultuuri- ja loodusnähtusi väga mitmetahuliselt. Etnoloogina koos semiootiku ja kultuurigeograafiga ühisettekandeks valmistudes sai selgeks, et kuigi tegemist on nii metodoloogiliselt kui ka teoreetiliselt erinevate teadusaladega, peitub koostöö võti just nimelt ühises uurimisobjektis (meie puhul (pärand) maastik ja identiteet). Niisugune lähenemine andis võimaluse heita uuritavate nähtuste omavahelistele seostele põnevat valgust, või siis õigemini kolm üpris erinevat, ent üksteisega haakuvat pilku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming