Lollus läheb müügiks isikupära sildi all

Tiia Penjam

„Korilane jäi ellu, sest tundis taimi. Veebikorilane peab ka teadma, mis kõlbab süüa ja kus see kasvab,” ütleb keeleteadlane Krista Kerge vestluses Tiia Penjamiga hariduse ja selle kvaliteedi üle. Tiia Penjam: Kvaliteetse ja n-ö libahariduse vahe käriseb kõikjal maailmas. Infotehnoloogia areng loob meile üha uusi hüvesid ja mugavusi ning püüd hakkama saada võimalikult lihtsamalt ja väiksema vaevaga on justkui programmeeritud iga elusolendi loomusesse. Kui vaatame viimaste aastakümnete hariduskorralduse muutusi arenenud maadel, siis on needki enamasti suunatud sellele, et vähendada rasket tööd ja pingutusi. Eesmärk on saavutada teadmiste võimalikult hõlpsam omandamine: üldharidusõpinguisse on põimitud mängud, lõbu ja atraktiivsus, õpitava sisu on tuntavalt lihtsustatud (kohati piirini, kus sisu enam õieti polegi) ning abi- ja tugiõppe edendamisel on jõutud selleni, et sulaselge laiskuski määratletakse endastmõistetava erivajadusena. Paralleelselt nende tendentsidega pakub nüüdisaja IT-tugi inimestele, kes on keskmisest hariduspüüdlikumad ja õppimissuutlikumad (kusjuures need kaks asja käivad enamasti koos), võrratuid tingimusi: info hankimise, kiire töötlemise, õppijat abistavate audio- ja videovõimaluste rohkust, mida pole olnud eales enne. Nii see lõhe aina kasvabki: targad saavad üha targemaks ning kehvakesed jäävad aina rumalamaks. Krista Kerge: Hariduse kvaliteet on äärmiselt aktuaalne teema. Mäletamisi oli see 2010. aastal, kui haridusministeerium avaldas oma kodulehel kaaluka rahvusvahelise uurimuse hariduse kvaliteediteguritest. Kõige enam sõltus hariduse kvaliteet õpetajast.

Kui nüüd hakata sellest otsast peale, mitte rääkida rumalatest lastest, siis on probleem väga lai ja tõsine. Üleilmastumine killustab erialateabe. Õpetajate õppejõud ülikoolis on rahvusvaheliselt tunnustatud eriteadlane väga kitsas valdkonnas. Olen seda nimetanud SIG-efektiks: igal niigi kitsal alal, nt haridustehnoloogia või e-õppe, kognitiivse keeleteaduse või sotsiolingvistika alal, on omakorda eri uurimissuundi ja -voole esindavad teemapõhised koostöörühmad, mida kutsutakse special interest groups ehk SIG. Ei ole enam olemas avaras mõttes haridusteadlast nagu emeriitprofessor Viive-Riina Ruus või keeleteadlast nagu samas staatuses Mati Hint, kes on ühtaegu avarad ja sügavad ning lisaks sõnakad ühiskonnategelased. Sellised inimesed annavad erialale ühiskondliku mõõtme ja ühiskonnale olulise vaatenurga. Nende puudumine tähendab, et kindla ülikoolieriala moodne loenguteave on kokku suhteliselt juhuslik mosaiik, mitte süsteemne erialapilt veendunud maailmapildi osana. (Rääkimata, kui rumalalt ja jõuliselt suunavad kõrgharidust ametnikud, loosungite nimel manipuleeriv poliitika ja valedel alustel edukultus, mis on teised teemad.)

Kui nüüd kujutada ette tulevast aineõpetajat, siis parimalgi juhul ei oska ta ujuda ja visatakse vette viletsama või parema päästerõngaga. Õnneks on mõni loodud ujuma ja väga paljud ujuvad IT-päästerõnga toel. Need õpetajaandega ja targad ja osavad. Kui palju neid siis õigupoolest koolis on?

Tuleb tõesti möönda, et individualism kasvab ja lollust pole enam kombeks peita: seda müüakse isikupära sildi all. Ka hakati koolis koostöösuutmatust umbes 40 aasta eest ja lohakust 20 aastat tagasi isikupäraks nimetama: klassis ei pea töörahu olema, ei ole vaja vihikupabereid, ei ole vaja ainevihikuidki, kirjuta kuskile kraaksjalgadega märkmeid (sest igaühe käekiri ongi isikupärane) ja sodi sinna igavusest vahele – ning … avasta täiskasvanuna, et rahuliku elurütmi, töö- ja pereelu toetavad harjumused annaks ainult varakult kujundatud korrameel. Ehk see enam ei ole nii, kuid meie üldarusaadavalt öeldes, the damage is done. Peale selle veel edukultus … Oht pole kehvakesed, v.a siis, kui nad tänavale satuvad. Oht on enesekesksed ja enesekindlad karjääriinimesed, kes ajavad oma silte niikaua taga kui need rinnas ja hakkavad siis lollust võimukalt juurutama. Pealiskaudsusest on saanud haridusideaal. Nüüd on riigikogu otsustanud, et noored ei saa enam ka oma raha eest eesti keeles edasi õppida – see oli minu arvates pealiskaudse keskhindekultuse vastumehhanism. Formaalselt edukas pealiskaudsus on nõutav ja varsti ka domineeriv.

T. P.: Faktiteadmistesse panustava hariduse – ehkki sellise kooli ehedaid näiteid pole Eestist viimase saja aasta tagasivaates kuigi lihtne leida – miinused kaaluvad ilmselt üles kõik tuupimiskooli plussid. Ilmselgelt ei ole eruditsioon ja tarkus sünonüümid, ent (fakti)teadmiste omandamise vastu võitlejate retoorikast jääb tihtipeale mulje, justkui välistaks üks teise. Selgitusi selle kohta, kuidas saada targaks ilma teadmisteta, eriti ei kohta. Kui näiteid otsima hakata, leiame vististi kõige sagedamini selliseid, kus tarkus käib teadmistega kenasti käsikäes … Kuid elus saavad hakkama, oskavad arukalt toimida, suudavad kiiresti vajalikku õppida siiski ka paljud neist, kel kuigi suurt hulka kooliteadmisi ette näidata pole. Küllap on see, mida me tavaarusaamades tarkuseks peame, märksa keerulisem ja raskemini defineeritav mõiste kui eruditsioon, olgu kitsas valdkonnas või laiemalt. Teadmisi omandada saab oma suutlikkuse piires igaüks, aga targaks saada … ei tea, vist mitte.

Eks püüa koolgi pakkuda eeskätt teadmisi, sest inimest targaks õpetada pole tema võimuses. Pigem enda kui kõrvaltvaataja silmis targad on tihtipeale ka need, kes nõuavad õpetajalt ja haridussüsteemilt imetegusid. Mida üldse oodata tänapäeva koolilt – ajal, mil tõsine teadmine n-ö rahvahariduses justkui hägustub ja hajub, ehkki teadmised saaks igaüks ka koolitunni abita kätte kiiremini ja kergemini kui kunagi varem?

K. K.: Eks ta üks keeruline asi ole, see tarkuse kogumine, saati siis jagamine. Minu suur unistus on põhikool, mis õpetab õpivõimeliseks inimeseks ja näitab kätte, mis teed inimene käia võiks, ning gümnaasium, mis lubab leitud andeid ja huvisid arendada kindlas suunas. Välja võiks see näha umbes nii, et mitte ema ei pane last raha eest muusikakooli, vaid et lasteaia- või klassiõpetaja saadab tasuta muusikakooli katsetele. Mitte et Toots on loll, vaid et Tootsil on erakordne organisaatorianne, mis vajab rakendust. Teha nii targaks ja/või osavaks, et just oma koha leiaks.

Moodne on rääkida eri laadi kirjaoskusest üldise kirjaoskuse osana. Võtame näiteks looduskirjaoskuse. Mida saaks inimene loodusteemadel kaasa rääkida, kui ta loodust ei tunne? Ma ei mõtle siin ainult kindla puuliigi äratundmist leherootsu ehituse järgi või seda, et lindu tuntakse laulust, vaid tõepoolest teadmisi, kuidas füüsikaline maailm toimib ning mida looduse seaduspärade tunnetamine maailmavaateliselt tähendab. See nõuab süsteemseid teadmisi, kaasa arvatud selle kohta, et hetkeülesannet aitab lahendada kindel valem – nähtust tundmata ja valemi rakendusala teadmata ei saa valemit ennast ka veebist kätte (ehkki keerukam valem ise võiks telefonis ollagi, mitte peas). Või muusikatundmine: kui ma ei tea sonaadi terminit või oma lemmikautorite nimesid, siis ma muusikat You Tube’ist otsida ei saa. Minu isikupära hakkab sõltuma moest. Või ajalookirjaoskus kui kooliaine eesmärk: ei saa ajaloo teemadel kaasa rääkida, kui ajaloo kulgu ei tunne ega tea fakte vähemalt niisuguse täpsusega, mis aitaks täppisdaatumid oma nutiseadme ekraanile saada.

Korilane jäi ellu, sest tundis taimi. Veebikorilane peab ka teadma, mis kõlbab süüa ja kus see kasvab. Arvatavasti tuleks koolis anda just selline miinimum, mis lubaks igal hetkel vajaliku faktini või nähtuse täpse selgituseni jõuda. Maailmapilt peab olema moodne, et terasid ja sõklaid eristada. Ei väsi kordamast: keegi ei tea, kas tema süstematiseerimisoskus tuli leherootsude ehitusi võrreldes või käändkondi liigitades. Mingi piirini peaks traditsioone usaldama.

Olen olnud sellise olukorra ees, kus komisjon hindab kellegi magistritöö-klõbistamised kasinaks, kuid pärast selgub, et hinde A korral oleks see noor õpetaja lõpetanud cum laude. Järelikult on olemas ülima pealiskaudse edu valem, mida saab kasutada täpselt nii kaua, kuni asi nõuab süvenemist ja oskust loetud seisukohti omadel eesmärkidel sünteesida ning uurimuses kasutada. Minu arvates on just see oluline iga päev: leida infot, sünteesida eri vaatenurki ja tegutseda sünteesitu toel. Järelikult saab isegi stuudiumi läbida selleta, kui hoolikalt igaks eksamiks memoreerid.

Tuletaksin aga meelde, et õpioskused on asendamatud. Palju on räägitud Kanada uurimusest, kus selgus, et tulevast edu ei määranud hinded, vaid see oli kõige otsesemas seoses kooliajal mõõdetud funktsionaalse lugemise oskusega.* Eks see olegi oskus vajalikku kirjavarast leida, seostada ja rakendada – mida tähtsam on võrgustumine, seda tähtsam on just sellist laadi toimetulek.

T. P.: Kas ja kuivõrd võib internet osutuda omamoodi kõverpeegliks, mis võimendab meie (väär)arusaamasid hariduse ja harituse allakäigust? Hüperaktiivsete netikommentaatorite enesekindel rumalus on tüütuseni leierdatud teema. Vähem on räägitud sellest, et arvutiajastuga kaasneva sisutühjuse laiutamine peletab sotsiaalmeediast eemale inimesed, kes oskavad ja võiksid eri teemasid asjatundlikult kommenteerida – kes jaksab valvekommentaatorite võhiklikkusega võidu joosta! See ehk jätabki vahel mulje, nagu ei teaks mitte keegi mitte midagi. Tõsiseltvõetavad teadmised liiguvad kitsas ringis, mitte laiatarbemeedias.

K. K.: Tõsiseltvõetavus võib ka olemas olla, kuid seda hakkab häirima võimalus oma mõtteid piiramatult sõnastada. Näiteks olen ise haritlaste väga vaimurikastest listidest ja foorumitest lahkunud just selle pärast, et asjalikke seisukohti argumenteeritakse ja toetatakse väga paljusõnaliselt. Nii jääb lugejaid lõpuks vähem kui kirjutajaid. Keskkond, millel puudub tsenseeriv-kujundav moderaator, on nagu juhuslikult kokku pandud trükis, kus enne tuleb teema lõpetus ja keset raamatut sissejuhatus. Iva hajub, järjestusloogika ei toeta, tekstide seosed tuleb ise leida ja pool juttu on nii lohisev, et ei kõlbaks üldse avaldada. Just interneti toimetamata keskkondades adub väga selgelt, kui tähtis on toimetamiskultuur, millest muuseas maikuu Loomingus rääkis Joel Sang. Komponeerimine on selle tähtsaim osa. Minul on küll täitsa ükskõik, kas avaldada internetis või paberil, kui vaid lool on oma kindel koht mingis adutavas tervikus ja avaldamiskeskkonnal selged kvaliteedireeglid. Seega ei ole probleem tingimata internetispetsiifiline, kuid võimendub seal, sest kokku peavad saama oskus toimetada, oskus keskkondi tehniliselt hallata ja raha, et seda korralikult teha. Ka lehekommentaare võiks lugeda, kui saaks neid mingi sisu- ja emotiivanalüüsi mootoriga selekteerida.

T. P.: Internet on teadagi ammendamatu tarkuseallikas, aga ka niisama ammendamatu eksitaja. Näiteks ilmus suvel (26.VI) Postimehes sõnum, et Raimo Raag leidis keelemees Saareste arhiivist sadu uurimata murdekaarte. See pälvis kaks kiiret kommentaari. Esimeses leitakse, et „pealkirjas peaks olema … leidis keelemehe Saareste …, mitte … leidis keelemees Saareste …”, kuigi võib ka nii, nagu lehes kirjas, ning ega teinegi „Millal Saareste sõnaraamatuid ka noorem põlvkond Eestis näha saab?” näita kirjutaja asjatundlikkust.

K. K.: Ega ilma internetita saa enam elada, kas me seal kommenteerime ja suhtleme või ei. On ka väga palju eri kvaliteediga kirjastajaid ja raamatuid, kuid poes ja raamatukogus valib inimene ise, milleks ja mida. Mina ei suuda Kroonikat lugeda ei veebis ega paberil, kuigi trüki- ja kirjavigu seal pole. Mis seal võrgus teisiti kui mujal – kes usub kommentaari, kes guugeldab Saareste kohta kõikvõimaliku ise silma ette. Veebi eelis on, et küsija võib juhuslikult saada kohe vastuse, näiteks et mõistelise sõnaraamatu indeksit saab EKI kodulehel kasutada ja iga mõiste tähistajakimbu koos viidetega leida; et Saareste on selles või teises raamatukogus avariiulil; et seda koju ei jaksakski osta vms. Seekord küsijal nii hästi ei läinud, kuid paberlehe taga ei olnuks tal üldse kelleltki küsida. Kui kommentaaride avaja leiab, et need pole informatiivsed, on võimalus nad kohe sulgeda, nagu paneme käest raamatu, mis meid ei kõneta, või leheloo, mis on maailmavaatelt vastuvõetamatu.

Mõnigi kord leiab kommentaaridest väga põnevaid arutlusi. Olen omas ainsamas kommentaariumi-uurimuses pidanud tõdema: asjalik tekst üldolulisel teemal sünnitab nii palju asjalikku lisainfot, et võrk kodanikuühiskonna platvormina on tähtsam kui kogu poliitiline kemplemine sama teema ümber. Ehk hakkab kodanikumeedia siiski ühel hetkel ka poliitikale tõsist survet avaldama.

* Vt: P. Bussière, R. Hébert, & T. Knighton, Educational outcomes at age 21 associated with reading ability at age 15. 2009Statistics Canada: http://www.statcan.gc.ca/pub/81-004-x/2009002/article/10896-eng.htm (10. VIII 2012).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming