Loll ja lollim: erakondade lubadused keelepoliitikas

Mart Rannut

Eestimaal on keeleprobleemid ühiskonnas kõikidele teada ja näha. Olulisemad neist on mure eesti keele jätkusuutlikkuse pärast ja muukeelse elanikkonna lõimumatus. Laias laastus võib viimase mure jaotada kaheks: venekeelse elanikkonna ebapiisavaks keeleoskuseks ja vastava rühma sotsiaalseks segregatsiooniks. Väljenduvad need vaevad muukeelsete kehvemas palgas, oluliselt suuremas vangide, töötute ja kodutute suhtarvus, nappides karjäärivõimalustes ja väheses sotsiaalses mobiilsuses muuski mõttes. Tegemist on olulise inimõigusrikkumisega, mida riik pole suutnud kõrvaldada terve põlvkonna jooksul. Euroopa teiste ühe riigikeelega riikidega võrreldes on meie olukord normaalsusest veel kaugel.

aa_sirp_15-06_0007__art_r1

Riigikokku pürgivad 10 erakonda ja 11 üksikkandidaati on oma valimisprogrammides välja pakkunud olukorra raviks mitmeid lahendusi, mida võtame alljärgnevalt lähemalt kaeda. Kõigepealt torkab silma parlamendierakondade ja teiste üritajate programmide mahuline ning sisuline erinevus. Isegi täisnimekirja esitanud EKRE ja Vabaerakonna programmilised saavutused piirduvad paari leheküljega, keeleküsimusi on mainitud tagasihoidlikult vaid paaris kohas. Ometigi üritavad need erakonnad positsioneerida end rahvuslikena! Kui endal mõte ei liigu, siis tuleks kõrvalt laenata, niisama pole mõtet Toompeale trügida. Laenamise puhul on teadagi ettevaatlikkus abiks, meedias leiab praegu kõike kummalist. Näiteks MTÜ Vene Kool Eestis nõuab, et Eestis puutuksid venelased eesti keele ja kultuuriga kokku rangelt vabatahtlikkuse alusel ning vaid pühapäevakoolides.

Keeleküsimus ise ei ole programmides primaarne, esikümne loosungite hulgast seda ei leia. Puudu on sel teemal kaasarääkimisel asjatundmisest: keelt nähakse mingi kultuuriteemana, mis vaid humanitaaridele ja kooliõpetajatele peale läheb. Mitte vihjetki pole sellele, et keel suunab majandust, mõjutab sissetulekut ja töökohtade arvu ning et riikide julgeolek sõltub kvaliteetsest keelepoliitikast.

Alustagem muukeelsest haridusest. Siiani on olnud probleemiks praak põhihariduses, kus vene koolide lõpetajad on kõike muud kui konkurentsivõimelised. Keeleteadlased on nüüdseks rääkinud juba üle 20 aasta, et murrangu saavutamiseks tuleb lihtsalt teha ümber põhikooli õppekava algastmes, kus kahe eesti keele tunniga nädalas polegi võimalik keelt selgeks saada. Ükski erakond vastava ala spetsialistide ettepanekuid pole märganud, soovitakse leplikult jätkata vanaviisi segregatiivse venekeelse lasteaia ja kooliga, lisades juurde tugiprogramme, kvaliteetset aineõpetust, õpetajate ja õpilaste vahetust, mentorlust ja nõustamist, nõudlikkust, vastutust ning rahalist tuge. Sotsid pakuvad veel mingit innovatiivset õpetusmudelit, millest keegi midagi ei tea. Ega see juhuslikult praeguse haridusministri venestamiskava ole? Struktuurseid ja õppekavalisi muudatusi, mis tegelikult tulemusi kaasa tooksid, ei kavanda ükski erakond.

Sõnasõda on tekitanud sotside pakutud valikuvabadus keele- ja aineõppe ühendamisel, mis peaks Jevgeni Ossinovski arusaama kohaselt tähendama (kuid ei tähenda!) gümnaasiumide loobumist 60%-lisest eesti keele nõudest ning seda on ta jõudnud koolidele juba ka lubada. Vene gümnaasiumide taastamise kava ehk eesti keele oskuse nudimist ei häbene rahvale kuulutada ka Keskerakond. Sotsid ja Keskerakond jaksavad põhihariduse osas üllatada ka iseend, lubades Eesti 157-le rahvusvähemusele tagada oma keele säilitamise ja kultuuri arendamise, muidu ühtne Eesti võimalik ei olevatki. Keskerakond pakub emakeelset haridust lausa põhikooli ulatuses.

Kas paneme iga kirgiisi, evengi ja pandžabi kõrvale emakeelse aabitsaga õpetaja või avame lausa emakeelsed klassid? Kas ka mustlastele, kel Eestis puudub isegi kirjakeel? Rahaliselt peaks see kenasti paar miljardit maksma, reaalselt ei ole see lihtsalt võimalik. Ligi 80 aastat tagasi kuulutas emakeelse hariduse rõõmusõnumit üks vuntsidega vanahärra naaberriigist ning rahvusvähemused aina vähenesid. Arvatavalt soovivad sotsid ja Keskerakond siiski vaid küllaltki umbvenekeelse põhikooli vegeteerimise jätkumist, mis toodaks neile sobivat valijaskonda.

Ka lasteaiad jätkavad kahes keeles. Euroopa mõistes normaalne keelepoliitiline olukord ühe riigikeelega riigis ei ole Eesti erakondade suund. Eesti keele õpet pole ära unustatud ka täiskasvanutele, sotsid ja Vabaerakond lubavad seda lausa kõigile tasuta. Tore muidugi lugeda, ainult praeguse valitsuskoalitsiooni ajal läks riigi saamatuse tõttu uppi projekt, kus pakuti tasuta keeleõpet vähemasti uusimmigrantidele. Ehk üritaks kõigepealt väiksemas mahus tööga hakkama saada? Digi- ja veebilahendusi lubavad siin IRL ja Reform, mis kõlab reaalsemalt ega laasta riigi rahakotti. Oluline edasiminek programmides on väliseestlaste keeleõppe toetamine, mida lubavad kõik parlamendierakonnad.

Venekeelse telekanali avamine on kõigi parlamendierakondade suur soov ja sellega üldjuhul asi piirdub. Reformierakond lubab ka subtiitreid. Lubaduste järgi võiks arvata, et meie venekeelsel elanikkonnal polegi ühtki kanalit, mida vaadata, tegelikult ei pane ilmselt potentsiaalse vaatajaskonna enamik tähelegi, kui nende suur unistus teoks saab. Muide, vene lasteaedades tehtud küsitlusest selgus, et suur osa vene lastest pole teadlikud eestikeelsete telekanalite olemasolust, sest neid kodus ei vaadata. Lubajaid selline huvipuudus vaevalt nüüd mõjutab, tore, kui kuskil linti lõigata saab. Natuke aitab totrat pilti raamidesse saada EKRE, kes lubab sulgeda Eesti-vaenulikku propagandat vahendavad infokanalid, diplomaatilisemalt mainib sama teemat ka IRL. Tegu on ühe järjekordse inimõigusstandardiga, mida Eesti eirab.

Eesti keele jätkusuutliku arengu eest seisavad põhiliselt IRL ja Reform. Lubatakse tehnoloogilist tuge ja materjalide digitaliseerimist, keelekorpuse arendust ja palju muud. Paari mõttega piirduvad siin sotsid, kel hinge peal terminoloogiatöö, Keskerakond aga lubab poole rohkem raha Eesti Keele Instituudile.

Otseselt vastakad vaated ilmnevad staatuskorralduses, kus IRL ei pea mõistlikuks keeleseadust leevendada. Reformi arvates peab keeleseaduse täitmise järelevalve olema mõistlik, küll aga ei selgu, mida see tähendab ja miks nad ise seda siiani on kõrvalt vaadanud. Sotsid seevastu kavatsevad meie niigi nuditud keeleseaduse kallale tõsiselt minna, lõpetades „töötavate inimeste trahvimise eesti keele ebapiisava valdamise eest“. Ei pea olema just eriti nutikas, et ära arvata, mis juhtuma hakkab. Samuti on neil kavas laiaulatuslik tõlkeprogramm vene keelde, alates seadustest ning lõpetades tarbijainfo ja ametiasutuste kodulehtedega. Tundub, et sotside ideaaliks ongi kakskeelne Eesti. Seisukohad lähevad lõhki ka kodakondsusküsimustes. Siin lubavad lihtsustatud korda ja keeleeksami asendamist Keskerakond ja sotsid, samas kui IRL rõhutab, et eesti keele nõuete lahjendamine kodakondsuse andmisel ei vasta Eesti huvidele. Eks siitki paista, millisele valijale silma tehakse.

Kokkuvõtteks. Kõige mahukamalt ja detailsemalt on tegelnud keeleküsimustega Reform, kellele järgneb ehk üllatavalt SDE. IRLi kui traditsiooniliselt rahvusliku erakonna kuvand on vahetatud majanduse ja maksude vastu ning keel on ilmsesti teisejärguline. Sama seis oli ka neli aastat tagasi. Suuri muutusi ei luba ükski erakond, IRL ja Reform tahaksid tulevikus jätkata vanaviisi, ehk natuke vähem segregeeritud ühiskonnaga, sotsid ja Keskerakond aga tüürivad kakskeelse riigi suunas.

Kõige rohkem ravitakse praegust keeleolukorda saladusliku imerohuga, kus tulemust manatakse sõnadega „tõhustame“, „tugevdame“, „käivitame“, „parendame“ jms. Kui rahaliselt ettepanekuid hinnata ja jaburused (nt kõigi rahvusvähemuste emakeeles õppimine!) kõrvale jätta, ei maksa pakutavad lubadused just palju. Häda on hoopis nende mõttekuse ja tulemuslikkuse nappuses. Kõige asjalikum ja konkreetsem on Reformi väljapakutu, kuigi ka seal leidub keskpärast poliitumbluud. Ehk oleks aidanud vähest teadusmahukust ravida mõne spetsialisti silm? Praegu ajavad erakonnad oma joru ning teadlaste soovitustest end häirida ei lasta. Lubadusi ei maksa ka väga tõsiselt võtta: loosungid programmis ja tegelik elu kipuvad erinema. Lubada võib kõike, kuid „tulemused“ ja „edu“ tulevad enne „tööd“ vaid sõnaraamatus, mujal käivad asjad vastupidi. Ühtlasi hoiatan: valimisprogrammide lugemine kahjustab tervist ning enne seda tasuks konsulteerida arsti või apteekriga. Nende lugemine paneb nimelt kahtlema mõistusliku elu olemasolus Toompeal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming