Ülo Matjus teel kunsti algupära poole

LEO LUKS

Ülo Matjus Heideggeri tee alguses Freiburgis 1989. aastal. Pidukõne Ülo Matjuse 60. sünnipäeva ning Martin Heideggeri ?Kunstiteose algupära? eestikeelse tõlke ilmumise pühitsemise üritusel 2002. aasta juunis Tartu Kirjanduse Majas.1

Austatud pidulised! Täna on meil põhjust olla kahekordselt rõõmsad. Esiteks seetõttu, et taas kõneleb olemine eesti keeli, on ilmunud järjekordne teetähis Martin Heideggeri mõtteteelt. Kuid meile pole vähem tähtis see, et ümmarguse teetähiseni on jõudnud selle raamatu tõlkija, kes meie, üliõpilaste jaoks pole sugugi üksnes tõlkija. Hoolimata M. Heideggeri viibetest, et tõlkimine on alati ka tõlgitsemine, millega kõnealune tõlkija otsustavalt nõustub, peetakse tõlkijaid ometi sageli üksnes mõtlejate abimeesteks, filosoofia teenriteks. Meile on Ülo Matjus ennekõike armastatud õpetaja ja teejuht ? kuid mitte selline, kes noori mõtlejahakatisi Heraklesena mõnele käidud rajale tõukaks. Pigem istub Matjus Herakleitosena teelahkmel, viibates sealt meile vaheteo vajalikkust oma mõttetee leidmiseks. Sestap olgu lubatud, et minu tänases pidukõnes Heidegger tagaplaanile jääb ning kilbile tõstetakse Matjus kunstitõlgitsejana. Seda vaatamata sellele, et kõnealune ise on ütelnud ühe konverentsi korraldamise käigus: Heidegger ei saa kunagi olla sekundaarne!

Null, mis tähistab täitunud aastakümmet Ülo Matjuse elus, on samas ka ringjoon, millel on Herakleitose järgi algus ja lõpp seesama. Tahtmata vihjata, nagu oleks Matjuse viljakas mõttetee selle nulli tõttu lõpule jõudmas, võtaksin järgnevalt kokku mõned peatuspunktid tema kunsti tõlgitsemise rajalt. Tegu on minupoolse pealiskaudse ja vägivaldse rekonstruktsiooniga teemal: Ülo Matjus teel kunsti algupära poole. Martin Heideggeri ?Kunstiteose algupära? järelsõnas lausub Matjus, et hoidub teadlikult Heideggeri teose sisulisest tõlgitsemisest, piirdudes tõlgitseva tõlkimisega.* Meie, noored, tunnemegi vahetult Ülo Matjust kui fenomenoloogilise mõtlemise jüngrit, Husserli ja Heideggeri üle loengute pidajat, kes trükisõnas kirjutab eelkõige Heideggeri tõlkimisest, ka filosoofiale loomuomasest võimutusest* , aga mitte kunstist. Matjuse tihedam side kunsti ja esteetikaga näib olevat vaid eesti filoloogide esteetikaloeng, mis on saanud kümne aastaga tudengite hulgas tuntuks ja ka kardetuks. Võibki näida, et ?Kunstiteose algupära? on tõlgitud eesti keelde ikka üksnes Heideggeri pärast, mitte kunsti pärast. Kuid ?Kunstiteose algupära? järelsõna pealkiri ?Esteetika ületamisest? annab märku ? olgugi et ka see pealkiri on Heideggerilt laenatud ? ka Ü. Matjuse enda hädatarvidusest. Kui pöörame pilgu minevikku, siis näeme, et Matjus on tegelenud väga intensiivselt kunsti mõistmise ja määratlemise küsimustega. Meenutatagu kas või kandidaadiväitekirja 1975. aastast ?Intentsionaalsuse probleem Roman Ingardeni esteetikas? või siis teaduslikku tööd 1974. aastast ?Kunsti spetsiifika mõistmisest keskaja filosoofias?.*

Kui võtate vaevaks minna teadusraamatukogu bibliograafia osakonda, siis leiate, et Matjus on aastakümnete vältel asunud sageli kahekõnesse mitmesuguste kunstiteostega ? nii luulega, filmiga kui ka kujutava kunstiga.* Paljud neist tõlgitsustest leiduvad nüüd ka teoses ?Kõrb kasvab?.

Lisaks kõigele sellele on Ülo Matjus 70ndatel-80ndatel aastatel tõstatanud kirjasõnas korduvalt küsimuse kunsti kui sellise järele ? ja juba siis kunsti enese järele. Esteetika ületamine algab palju varem kui Heidegger eesti keelde jõuab. Lugesin neid aastakümnetetaguseid artikleid kartusega, kas tuleb mulgi õppida n.-ö. ridade vahelt lugemist, leidmaks Matjuse sõnumit kohustuslike parteifilosoofia tsitaatide rägastikust2. Kuid julgen kinnitada, et säärast hermeneutikat mul rakendada ei tulnud, Matjuse poolt öeldav paistab reljeefselt silma.

Juba 1970. aasta Loomingus nr. 2, arvustades Leonid Stolovitði esteetikaraamatut, kiidab Matjus küll autori käsitust kunstist ühiskondliku nähtusena, kuid lisab ka, et samas ?ammutab kunst võimalusi transtsendentsest võimaluste maailmast, sellest maailmast, mis sisaldub loojas, kunstnikus?? (lk. 53)*. Matjus ei rahuldu kunsti gnoseoloogilise funktsiooniga, rõhutades, et tollal fetiðeeritud peegeldusteooria kõrvale peab jääma koht ka loovuse jaoks (lk. 54).

Aasta hiljem, 1971. aasta Loomingus nr. 8 kirjutab Matjus artikli pealkirjaga ?Üks ja ainus kunst?*, kus jätkab poleemikat säärase lähenemisega, mis näeb kunsti vaid vahendina ühiskonna jaoks. Ta heidab Sokratese kombel üldsusele ette, et üha kõneldakse kunstist ja kunstinähtustest, kuid ei osata kunsti kunstina määratleda. ?Võib eluaja tegelda kunstiga, teadmata, mis on kunst? (lk. 60). ?Mida sügavamalt teatakse, mis on kunst iseendana, seda enam muutub ta ka kunstiks ühiskonna jaoks? (lk. 62). Kõnealuses artiklis teeb Matjus ettepaneku määratleda kunsti ennast, An sich ? tõsi küll, veel Hegeli dialektika abil (vt. lk. 61). Kuid otsustav on Matjuse vahetegu küsimuste vahel ?mis on kunst? ? ja ?mis on kunst kellegi jaoks?? Eristub kunsti ontoloogiline aspekt väärtuselise, praktilise, utilitaarse kõrval. Kunsti olemus ei ole kunsti funktsioneerimine, Matjus kirjutab veel: ?Nõnda on ka kunstil kui oleval oma eesmärk, ta on iseenda eesmärk, nagu ta on ühtlasi iseenda vahend? (lk. 63). Kas kumab siit juba intentsioon, et olev, mis ei viita kohemaid kasutusseostele teiste olevate kõrval, saab meid juhtida olemise juurde?

Mulle tundub, et vaadeldud artiklis nagu ka 1980. aastal kirjutatus ?Küsitavaks kunst?* üritatakse kunsti määratleda veel metafüüsiliselt, ehk ka esteetiliselt, Hegeli ja Kanti varal. Kuid võimsalt tungib esile Matjuse soov vahet teha, fenomenoloogiline tõmme kunsti enese poole, soov jätta maha kunsti ühiskondlik-funktsionaalne kest. See taotlus ei olnud julge mitte üksnes omas ajas, kus inimene oli määratletud vulgaarselt ühiskondliku olendina ning kõik teda ümbritsevad nähtused pidid kandma selget ühiskondlikku pitserit. Selline üleskutse tundub veel julgemana ja ajakohatumana täna, kus postmodernsel pilgaril tundub mõeldamatuna, et miski võiks olla iseenesest, mitte nautlevate inimeste lõbujanu tarvis. Võrdleksin Matjuse häält selles kaoses veel kord Sokratesega, kes kutsub meid üles mõtlema mõistete algupäraste tähenduste peale ning samas manitseb mõõdukusele, hea daimon?i äratundmisele oma hinges.

Kui eelnenud artiklid olid kõigele vaatamata metafüüsika võimuväljas liikuvad sokraatilised katsed kunsti määratleda, siis lõplikult tõukub Matjus esteetikast 1984. aasta Loomingus nr. 5 ilmunud artiklis ?Esseelikke lisandusi kunsti ja kunsti ümbruse mõistmiseks?*.

Seal distantseerub Matjus nii meelelahutusest ? mis oma funktsionaalsuse tõttu ei saa kunagi ülenduda kunstiks endaks ? kui ka ülepea professionaalsest kunstist. Mõlemat iseloomustab tehtavus, teadlik ilusa, esteetilise (või siis meeli lahutava) valmistamine. See aga, mida Matjus otsib ja mis võiks olla kunsti algupära, sünnib teispool tehtavust, teispool meistri valitsemist aine üle. Päristise kunsti puhul tuleb välja midagi muud kui taheti (vt. lk. 126 jj.).

Mis see on, mis enam ei tundu kunsti ja luulena? Ma ei tea ? vastab Matjus (lk. 128). Ja see kimbatus ütleb lahti kunsti esteetilisest määratlusest, näidates teed kunstiteose algupära poole. Pole juhuslik, et just kõnealuses artiklis viidatakse esmakordselt ka Heideggerile. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kuigi Matjus on jätnud maha metafüüsilise skematismi ja ärgitab ka tudengeid mõtlemise ?asja enda? järele küsima, ei ole tema ärgitustes ?isemõtlejalikku? suvalisust, vaid ülim täpsus ja hool asja enda suhtes. Selles täpsuses ja läbikaalutud töös on suurim eeskuju meie, tema õpilaste jaoks. Eelpool kõne all olnud arvustuses 1970. aastast teeb Matjus viite Leninile, mida pole põhjust ka täna häbeneda: ?? kommunistlik töö, töö tuleviku ühiskonnas rahuldab täielikult esteetilise suhtumise (siin: töösse suhtumise) üht tähtsamat komponenti ja nõuet ? omakasupüüdmatust, mida teatavasti rõhutas juba Immanuel Kant? (lk. 52).

Just säärast omakasupüüdmatut tööd teeb meie räigelt kasuistlikul ajal asja enese huvides Ülo Matjus. Näib, nagu oleks ta kui mitte kommunistliku-utoopilise kogukonna, siis vähemalt Platoni utoopilise filosoofide kogukonna liige. Mäletatavasti tõstis Platon oma utoopias küll filosoofid valitsejateks, kuid rõhutas sealjuures nende täieliku loobumise vajalikkust isiklikest ambitsioonidest. Meil, noortel ja püsimatutel, on Ülo Matjuselt veel palju säärast omakasupüüdmatust õppida.

 

1 Kahe aasta eest oli kõne eesmärgiks õnnitlemise kõrval ka Ülo Matjuse kunstikäsituse tutvustamine eriti just nooremaid tudengeid silmas pidades. Ehk kõlbab toona kõneldu ka esmaseks juhatuseks Matjuse raamatu ?Kõrb kasvab?. (Ilmamaa, 2004) juurde – enamat ei saa napist kõnest oodata. Kõ-neldut ei ole sisuliselt muudetud, lisatud on vaid viiteid.

2 Säärane kartus ei pärinenud mitte ?nõukogude filosoofia? lugemisest, vaid Eero Loone artiklist ?Eesti filosoofia eesti kultuuris pärast II maailmasõda? (EESTI FILOSOOFIA: mis see on? Tallinn, 2002, lk. 15 – 42).

* Need artiklid on kättesaadavad ka raamatus ?Kõrb kasvab?.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming