Lintšikohus Adra Mihkli kase all

Kaarel Tarand

Kui kõrgemal pool, näiteks ettevõtte omanike ringis või siis riigi valitsemismajas, jõutakse arvamusele, et ligi 30 aastat mõnd allüksust või asutust juhtinud inimene, kes pealegi ületanud pensioniea piiri, pole enam oma töökohal parim, siis on normaalne käik korraldada tema pensioneerimine auavalduste saatel. Vastasel juhul tuleks ju kõrgematel ülemustel  tunnistada, et nad ei ole hoopis oma ülesandega hakkama saanud ja on pimedana aastaid ametis pidanud selleks sobimatut inimest, on jätnud tegemata järelevalve ja kontrolli. Oma tegemata töö eest alluvatele kätte maksta on aga eriti autu võte.

Viimastel nädalatel on Juuru munitsipaaltegelased käsikäes kultuuriministeeriumiga millegipärast Mahtra talurahvamuuseumi kauaaegse direktori Tiia-Helle Schmitte ametist  kõrvaldamiseks kasutanud võtteid, mis oma tooruses teeksid au ka vanadele bolševikele, ja tahes-tahtmata tekib küsimus, kas siis tõesti on kättemaksuiha nii suur, et inimlikumalt asja ajada ei saa. Kättemaks mille eest – eks ikka selle, et muuseumijuhid üksmeelselt ja edukalt seisid vastu ministeeriumi läbimõtlemata ja tarbetule reformiplaanile. Alluvate tõhus vastuhakk määrib ju ministri mundrit.

Loomulikult on Mahtra muuseumis, täpsemalt  Juurus ka reaalseid probleeme ja seda muuseumi asutamisest saadik. Nimelt ei vasta 1970. aastal muuseumina kasutusse võetud endine vaestemaja juba ammu tänapäevase muuseumi nõuetele ja nii ongi juba hulk aastaid vihutud projekte ja taotlusi kirjutada uue muuseumihoone või vähemalt juurdeehituse saamiseks. Selle, möödunud aastal taas nurjumisega lõppenud saaga viie aasta sündmustik on huvilise jaoks täpselt kirjas Raplamaa  ajalehes Nädaline (21. II 2009). Olgu peale, et ehitama olid valmis ministeerium ja vald ning et kõigis olulistes lülides oli jäme ots sõbralike koalitsioonipartnerite käes, ei suutnud reformierakondlastest minister Laine Jänes ja muuseminõukogu esimees, riigikogu liige Kalle Palling ning isamaaliitlased muuseuminõukogust (Sirje Endre, ühtlasi nüüdne Juuru vallavolikogu esimees) ja valitsusest (minister Juhan Parts) omavahelises koostöös Mahtra  muuseumile Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest siiski rahastamist saavutada. Põhjenduseks ikka see, mille otsa turumajanduslik parempoolsus Eestis alatasa komistab – investeering ei olevat piisavalt tootlik. Jumala eest, nende peadega, milles pesitseb ettekujutus, justkui oleks mälu- ja muude kultuuriasutuste ainus ülesanne teenida omatulu, olla ettevõtluse erivorm ning tekitada üldisele õnnele viivat majanduskasvu, tuleks küll ainult naelu  seina lüüa, aga mitte üritada ühiskonda juhtida!

Rahapuudus, motivatsioonilangus ja lootuste luhtumine ei mõju ühelegi kollektiivile hästi ja erandiks polnud ka Mahtra muuseum. Kuid ebateadlike ärakasutamine intriigides ei jäta ülematest just õilsat jälge. Muljetavaldava kiirusega veeretati kuskilt väljast muuseumile ette tegutsemiseks plaan B: kuna mõisahoonete korrastamiseks saavat EASist raha hästi, siis tuleb kogu senine projekt mängida ümber  laguneva Juuru mõisahäärberi ja sinna baltisaksa muuseumi asutamise peale ning selle õuel võiks siis pisut ka talurahva asja ajada. Selge ju, et muuseumi juht sellise ideega vaimustunult liituda ei saanud. Kõrvalepõikena: mind on alati hämmastanud, millise innuga kompartei mehed end Tallinnas kodanlase- ja aadlimajadesse elama pressisid ning kuidas uue põlve tõusikud praegu kujutlevad, et vanas mõisahäärberis tegutsemine annab  neile sisuliselt aadliseisuse.

Järgnes kiirtuli: muuseumi hukkamõistmine ajalehes (Sirje Endre Postimehes), töötajate pealekaebus oma direktori kohta ministeeriumisse, välkrevisjon muuseumi hoidlates ministri käskkirja alusel ja muuseuminõukogu ettepanek ministrile direktori vallandamiseks. Seda kõike suudeti ühe nädala jooksul, milles lihavõtte puhkepäevad sees. Laitmatu nõukogude repressiivkäekiri. Töö on tänaseni  lõpetamata ainult direktori langemise tõttu haiguslehele.

Ja milleks seda kõike vaja oli? Miks sellised üliodavad töövõtted nagu kokkulepped ja suuremeelsus üldse proovimata jäeti? Kas ministri toimekuse parim mõõdupuu on alluvate skalpide hulk kabinetiseinal? Ja kui Verepõllul on lõpetatud, kuhu sihik siis seatakse? Ennustan, et Haapsallu, Viljandisse, miks ka mitte Võrru, Kreutzwaldi juurde. Iseasi, kas neis kohtades leiab ka sama usinaid kohalikke käsilasi kui Juurus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming