Liivimaa vasallriigi projektist, intrigeerivalt ja asiselt

Madis Maasing

Andres Adamson, Liivimaa kuningriik. Keeletoimetaja Riste Uuesoo. Kaane kujundanud Epp Marguste, Rein Kask kaardid, küljendanud Erje Hakman. Argo, 2013. 248 lk. Ajaloo pöördepunktideks peetavad sündmused on ikka tekitanud huvi ja põnevust: kuidas vana varises ja uus kujunes, miks muutused aset leidsid? Viimasel ajal on üha populaarsemaks saamas ka küsimus, mis jäi alles vanast, mis jäi pärast suurt muutust enam-vähem samaks. Eesti ja Läti ajaloo puhul on üks selge murranguaeg Liivimaa ehk Liivi sõda, äärmiselt keerukas ja mitmetahuline sündmuste kogum, mida senini on süvitsi uuritud küllaltki vähe.1 Viimasel ajal on huvi selle vastu siiski märgatavalt kasvanud, millest annab tunnistust näiteks ka fakt, et Vikerraadio saatesarjas „Eesti lugu” lahatakse seda sõda juba teist hooaega. Kõige viljakamaks Liivimaa sõjaga tegelejaks võib viimasel ajal pidada hoopis lähiajaloo uurijana alustanud Andres Adamsoni, kes on lisaks sellele jõudnud käsitleda ka nii sellest ette- kui tahapoole jäävat.2 Adamsoni ilmne sümpaatia kuulub siiski Liivimaa sõja keerukates oludes üle kahe kümnendi heidelnud hertsog Magnusele. Temasse on tihti suhtutud negatiivselt kui ainult omakasu peal väljas olnud aferisti. Adamson on püüdnud seda kuvandit revideerida mitmes pikemas kirjutises, millest laiemale publikule on suunatud kaks: siin arvustatav „Liivimaa kuningriik” ja 2005. aastal ilmunud raamat „Hertsog Magnus 1540–1583: tema elu ja aeg”. (Tallinn 2005). Kui neid omavahel võrrelda, siis näib mulle, et vahepeal on peaaegu kõigis arvustamisele alluvates vaatenurkades toimunud oluline edasiminek. Adamsoni arvamused ja seisukohad on paremini põhjendatud ning tasakaalustunud on ka sõnastus: autor näib olevat leidnud küllaltki hea tasakaalu lobeda narratiivi ja akadeemilise tõsiseltvõetavuse vahel.3 Tõenäoliselt on sellele kaasa aidanud 2009. aastal aset leidnud doktorikraadi kaitsmine ning „Liivimaa kuningriik” tuginebki just doktoritöö „Hertsog Magnus ja tema „Liivimaa kuningriik” (Tallinn 2009) kesksetele peatükkidele (4–6), kus vaatluse all on aastad 1570–1577, mil Liivimaa kuningaks saanud Magnuse tegevus oli intensiivseim. Kuid tänu raamatu kaheksale teaberikkale ja poleemilisele excursus’ele saab lugeja üldjoontes aimu kõigist Adamsoni doktoritöös käsitletud olulisematest teemadest ja ühtlasi ka hertsog Magnuse elukäigust.

Kõige üldisemalt võttes on teoses käsitletud ilmselt kõige suurejoonelisemat Liivimaa vasallriigi projekti ehk ilmaliku vürstiriigi loomise katset. Üldise loomu poolest pole see sugugi unikaalne, sellesarnaseid üritusi tehti XVI sajandi jooksul suurema või vähema eduga veel vähemalt üheksal korral. Osa on Adamson ka oma raamatus maininud, ent esitan siinkohal siiski need kõik kronoloogilises järjekorras, nagu Adamson on oma doktoritöös lk 18-19 loetlenud Liivi(maa) sõja etappe: 1) 1530. aasta: Preisimaa hertsogi Albrechti venna, Brandenburg-Ansbachi markkrahvi Wilhelmi toomine Liivimaale Riia peapiiskopi koadjuutoriks (abiliseks ja järglaseks), 2) 1550. aastad: katse teha vahepeal Riia peapiiskopiks saanud Wilhelmi koadjuutoriks Mecklenburgi hertsogi Christoph, 3) 1560. aasta: hertsog Magnuse saabumine Liivimaale ja tema võimu laiendamise katsed, 4) 1561–1566: Liivimaa ordu sekulariseerimine ja Kuramaa hertsogiriigi loomine ning Zygmunt II viis oma vasalli Gotthard Kettleri abil ka mujal Liivimaal oma võimu kindlustada, 5) 1563. aasta: Riia koadjuutori Christophi plaan Rootsi toel Riia peapiiskopkonnas võimule tõusta; 6) 1560. aastad: Mecklenburgi hertsogi Johann Albrecht I kavatsused teha kas tervest või osast Liivimaast oma koja vasallriik Poola süseräniteedi all, 7) 1560. – 1580. aastad: Holstein-Gottorfi hertsogi Adolfi samalaadsed plaanid, 8) 1560. aastad: Ivan IV plaan teha endisest ordumeistrist Wilhelm von Fürstenbergist oma vasall Liivimaal, 9) 1570: Saksa-Rooma keisri kava Stettini rahulepingus, millega Liivimaast saanuks Taani kaudu taas Saksa-Rooma riigi lään. Need eripalgelised plaanid peegeldavad naaberriikide ja ka kaugemate jõudude suurt huvi Liivimaa vastu ning ka seda, et enamasti pidi, üritamaks oma huvi realiseerida, liivimaalasi potentsiaalse uue võimuga kuidagi lepitama. Ning just seda on Adamson kõnealuses teoses ka Liivimaa vasallkuningriigi projekti kujunemise ühe kõige olulisema põhjusena välja toonud (eriti lk 25–34).

Lisaks hertsog Magnuse ja tsaar Ivani Liivimaa-poliitikale ja erinevate poliitiliste jõudude plaanidele on teoses olulisel määral tähelepanu pööratud ka sõjandusele. Näiteks analüüsitakse põhjalikult Vene vägede võimalikku suurust mitmete sõjakäikude puhul (lk 112–117) ning samuti käsitletakse eestlasi Vene ja muude Liivimaa sõja aegsete vägede teenistuses (lk 146–148). Põhjalikult ja õnnestunult on kirjeldatud ka tsaari 1577. aasta sõjaretke Liivimaale, mil Magnusel tekkis viimane võimalus Liivimaal tegelik mõjuvõim saada (lk 197–215). Huvitav oli lugeda ka sellest, et Liivimaa vasallkuningriigi ideed ei maetud mitte koos Magnusega 1583. aastal maha, vaid veel Boriss Godunov mõtles XVII sajandi alguses selle elluäratamise peale (lk 230–231).

Nagu 2005. aasta raamatus nii on ka selles teoses olulisel kohal varasemate seisukohtade problematiseerimine ja ümberhindamine („traditsiooniline vaade Liivi sõjale vajab tõsiseid korrektiive”, lk 236). See on ainult tervitatav, sest paljud arusaamad Liivimaa sõja kohta tuginevad umbes sajandivanustele baltisaksa ajaloolaste seisukohtadele või on senini korralikumalt mõtestamata. Ent nagu muu hulgas on näidanud uue Eesti keskaja üldkäsitluse ümber puhkenud diskussioon, tekib ulatuslikumate ümberhindamiste puhul enamasti küsimus, kas need on ikkagi õigustatud? „Liivimaa kuningriigi” puhul võib öelda, et enamasti ilmselt küll, vähemalt probleemipüstitusena, pealegi on autor jäänud oma sõnastuses ka enamasti küllaltki ettevaatlikuks.

Nagu juba vihjatud, on eelkõige püütud anda teistsugune pilt „Liivimaa kuningast” hertsog Magnusest. Adamson kurdab suurel määral õigustatult, et Magnusesse suhtusid temaaegsed kirjamehed vaenulikult. Seetõttu pole tema elu ja tegevuse kohta neutraalseid käsitlusi, mistõttu on teda kujutatud „nõrga iseloomuga, reetliku, alkoholilembese, araloomulise isikuna” (lk 17). Autor on seevastu saanud kasutada Magnuse küllaltki pikka eneseõigustuskirja, mida ta on läbi raamatu küllaltki ulatuslikult tsiteerinud. Tundub, et sellisel puhul võib tekkida oht langeda teise äärmusesse ja kujutada Magnust liigselt idealiseerituna. Kõnealuses raamatus on see oht 2005. aasta Magnuse-raamatuga võrreldes aga kindlasti palju väiksem.

Raamatus on oluline roll ka Magnuse Liivimaa aadlikest toetajaskonnal, nn mõisameestel. Nende juurde kuuluvad ka „Liivimaa patrioodid” ning Magnuse ja tsaari lähenemise peamised organiseerijad Johann Taube ja Elert Kruse, kelle „reeturlikku ja avantüristlikku” käitumist on püütud mõista ja ka positiivse külje pealt näha. Sel puhul on Adamson ka öelnud, et „mitmete autoriteetide” (kellega täpsemalt võiks tegu olla, paraku ei selgu) arvates ei saa patriotismist XVI sajandil rääkida (lk 33). Kindlasti ei saa selliste „autoriteetide” seisukohad olla kuigivõrd tõsiseltvõetavad, kuna teadupärast rääkis isamaa-armastusest juba Cicero ning Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigis kujunes riiki kui tervikut hõlmav patriotistlik kirjandus välja XV sajandi lõpuks. Pealegi oli regionaalne ühtekuuluvustunne, mida samuti võib patriotismiks nimetada, oli olemas ilmselt juba palju varem, seda tõenäoliselt ka Liivimaal. Nii võiks arvata, et Liivimaa patrioodid olid XVI sajandil ilmselt olemas, kuid nendeks olid tõenäoliselt ainult eliidi (kõrgvaimulike, aadlike ja linna ülemkihtide) esindajad, mitte laiemad rahvahulgad.

Lisaks muule on raamatus puudutatud samuti vähe uuritud teemat, mis mulle on eriti huvipakkuv, nimelt „Saksa-Rooma riik ja Liivimaa”. Nii saab näiteks teada, et 1570. aastal on Moskvasse läinud Magnus end väitnud ajavat Taani, keisri ja Poola-Leedu asja, et Liivimaad enam ei rüüstataks, ning ka tsaar nägi Magnuse kaudu võimalust leppimiseks keisriga. Need lootused lõpetas aga keisri initsiatiivil sõlmitud Stettini rahu Taani ja Rootsi vahel. Sellega sätestati, et keiser peab jääma Liivimaa kõrgeimaks valitsejaks ning hertsog Magnuse tegevus tsaari käsilasena mõisteti hukka (lk 76–98). Arvestades, et Liivimaad võib 1520. aastatest peale lugeda selgelt Saksa-Rooma riiki kuuluvaks (kõigist selle valitsejatest said riigivürstid ehk keisri vasallid) ja et keiser tegi korduvalt katset sõja ajal Liivimaa saatust mõjutada,4 võib öelda, et pidada keisririigi ja Liivimaa toonaseid suhteid täiesti tähtsusetuks (nagu tihti on tehtud) on ilmselt ekslik.

Keisririigi, tsaari ja Liivimaa temaatika lõpetuseks peaks veel välja tooma huvitava paralleeli, mille tõmbamise au kuulub Mihkel Mäesalule: kahe end sisuliselt kõrgeimaks ilmalikuks valitsejaks pidava monarhi ja kristlaskonna kaitsja huvide kattumiskohaks oli just Liivimaa ning 1570. aastatel nägid mõlemad selle vasallist valitsejana taanlast: kuningas Frederik II või hertsog Magnust. Siiski ei saa unustada, et tsaar soovis Liivimaa üle reaalset võimu, keiser leppinuks aga oma ülemvõimu formaalse tunnustamisega.

Kuigi raamatu sisu on huvitav ning sündmustik ja argumentatsioon loogilised, jäid siiski silma ka mõned puudujäägid. Nii ei saa väita, nagu oleks Riia peapiiskop Wilhelm koadjuutorivaenuse ajal (1556–1557) andnud Magnusele „silmakirjalikult” lootusi, nagu võiks tollest saada tema koadjuutor (lk 19). Tolleks ajaks oli Wilhelm oma koadjuutoriks võtnud Mecklenburgi Christophi, Taani kuninga pojast või vennast oli ta plaaninud oma järglast teha üle kümne aasta varem, 1540. aastate keskpaiku.5 Ka on kirjutatud, et ilmalik aadlimees Elert Kruse oli Tartu toomdekaan (lk 33), mis ei saa aga kuidagi tõsi olla, sest tegemist oli puhtalt vaimuliku ametikohaga. Ka väide, et Hansa kaubakontor Novgorodis suleti lõplikult 1521. aastal (lk 159) pole päris õige, sest see hingitses Tartu linna toetusel vähemalt Liivimaa sõjani. Ja viimaks tekkis veel küsimus, miks kasutatakse raamatus eestipäraselt „peamehe” või saksapäraselt „hauptmanni” asemel poolanglitsismina mõjuvat terminit „hauptman” (nt lk 192).

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti varauusaja huvilised on oma lugemislauale saanud asise, huvitava ja intrigeerivagi raamatu, mida võib ehk pidada isegi seni parimaks Adamsoni populaarteaduslike teoste hulgas (libahundiromaan kvalifitseerub ikkagi pigemini ilukirjanduse alla). Tuleb ka rõhutada, et on väga tervitatav, kui väikerahva autor jaksab oma keeles kirja panna palju tööd ja energiat nõudvaid teoseid. Pealegi on Magnuse isik fastsineeriv ka piiritagustele teadlastele ning laiemalegi publikule: konkreetsemalt on mulle Saksamaal kurdetud, et Taani kuninga venna, äärmiselt põneva persooni poliitika on lähemalt lahti mõtestamata. Usun, et just kõnealune teos võiks mõningate kohendustega ning saksa või inglise keelde tõlgituna seda defitsiiti oluliselt kahandada.


1 Enamasti on rohkem tähelepanu pööratud sõja esimestele aastatele, mil keskaegne Liivimaa lagunes; seni ainus pikem eestikeelne uurimus on Hans Kruusi magistritöö „Vene-Liivi sõda”, (Tartu 1924).

2 Adamsoni seni värskeim teos lahkab 1242. aasta Jäälahingut („1242. Müüti murdes”, Tallinn 2013); tema ilukirjanduslikke ambitsioone ilmestab aga tõenäoliselt kõige paremini „tundmatuks jääda sooviva autorina” üllitatu: „Libahunt: ühe Eestimaa aadlimehe lugu”, Tallinn 2005.

3 Just viimase puudumist on 2005. aastal ilmunud teosele ilmselt õigustatult ette heidetud (Raul Sulbi, „Kuningas ilma kuningriigita”, Sirp, 21. IV 2006).

4 Vt nt: Jason Lavery, Germany’s Northern Challenge: the Holy Roman Empire and the Scandinavian struggle for the Baltic, 1563–1576. Boston 2002.

5 Vt näiteks: Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1540–1551): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den Ostpreussischen Folianten. Köln [etc.]: Böhlau 2002, nr 1199.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht