Liiga suur, et tähelepanu väärida

Kaarel Tarand

Sellest on nüüd pisut üle poole aasta, kui pidin Eesti Päevalehes kirjutama: „Valitsusel on õigupoolest üksainus, aga see-eest lihtne võimalus tõendada, et tema liikmed-erakonnad ei ole osalised Eesti ajaloo suurimas korruptiivses tehingus: põlevkivi kasutamise arengukava selle praegusel poollahjal kujul kiiresti heaks kiita ja riigikokku saata.” (Uue Nauru saare pealinnaks saab Jõhvi – EPL 5. XI 2007). Nüüd siis ongi valitsus lõpuks oma sammu astunud, aga nagu eeskätt rohelised on korduvalt osutanud, mitte isegi sellel lahjal, vaid märkimisväärselt muudetud kujul. Keskkonnaministeerium on peaaegu kõik mõistlikud piirangud ja tegevused kava rakendusplaanist välja kraapinud, taganedes sellega tähtsatest kokkulepetest, mis saavutati arengukava koostamise käigus riigi, ettevõtjate, kodanikuühenduste ja omavalitsuste vahel. Seega on reedetud korraga nii kodanikuühiskonna põhimõtted, keskkond kui ka rahvuslik julgeolek. Põlevkivifanaatikud räägivad põlevkivienergeetikast kui rahvusliku julgeoleku alusest, sest see baseerub kohalikul toorainel. Väga eksitav jutt, kui see tähendab kontsentreeritud tootmist ebakvaliteetsest toorainest ning ühes riigi nurgas, pealegi kõige kõrgema riskiga piirkonnas. Ning kõige krooniks ignoreerides täielikult globaalseid ja eriti piirkondlikke suundumusi ning kohustuslikke reegleid, mille tagajärjel kujuneb meie igapäevane kukersiiditrahv sadu kordi suuremaks lähimineviku suhkrutrahvist või siis realiseerub alalise elektrikatkestuse kujul. Tsitaadi juurde tagasi pöördudes – ainult loll roomab kompaniide ees tasuta.

Et aga põlvkivisektor on oma ülimuslikkuses valitsuse ja põhiseadusliku võimu ees veendunud ja kindel, selle kohta pole vaja tõendeid kaugelt otsida. Oma finantside 2007. aasta aprilli-detsembri vahearuandes teatab Eesti Energia häbenematult: „Viimase 12 kuu põlevkivi toodang moodustab 15,5 mln tonni. Eesti Energia kontsern jätkab põlevkivi kaevandamist ja sellest elektri tootmist ka tulevikus. Lisaks planeeritakse laiendada põlevkivist õli tootmist ning leida maavarale ka teisi kasutusvaldkondi.” Kuna prognoosid, mis on ettevõtte tulevase majandustegevuse aluseks näitavad tarbimise kasvu ning Eesti Energia ei pea vajalikuks ülima riskina märkida riigikogu seatavaid piiranguid tooraine osas, siis järelikult ollakse kindlad, et valitsus ongi juba kapituleerunud. Riigikogu teatavasti praeguste mängureeglite järgi arengukavade sisus muudatusi teha ei saa. Kui valitsus pole seadnud põlevkivi kaevandamise mahule piirangut, ei saa riigikogu seda ka lisada. Kui juba praegu kulutab Eesti Energia üksi 15,5 miljonit tonni põlevkivi, aga vähemasti teist sama palju tahavad saada õlitööstused, pole ime, et ka 20 miljoni tonnise aastamahu piir vaikselt päevakorrast kipub kaduma. Ikka printsiibil, et toodang raske raha eest välismaale, keskkonnaprobleemid meile. Juba 1991. aastal seadis toonane ülemnõukogu põhimõtteks, et kuni põlevkivielektri hinnas ei kajastu kõik keskkonnakahjud, ei ole võimalik seda ekspordiks toota. Teatavasti ei ole kõik kulud tänaseni elektri hinna osa (keskkonda hävitava tegevuse tagajärgede hüvitamine), eksport aga käib uhkelt! Eesti Energia raporteeris, et tänu Soome kaablile õnnestus mullu Soome müüa üle 1,5 TWh elektrit, kogueksport moodustas 30% sisetarbimisest. Eestis müüdava (suletud turu) elektri hind on alla tegelike kulude. Kummaline küll, aga enam-vähem sama hinnaga on elektrit müüdud ka välismaale (vastavalt 26 ja 28 eurot/MWh). Seega saast meile, raha neile (ei-tea-kellele). Oma keskkonna, niigi keskkonnakatastroofi seisundis Ida-Virumaa arvelt doteerime Põhjamaade energiaturgu.

Nagu osutab Linköpingis möödunud nädalal sotsiaalteadusliku väitekirja kaitsnud Rurik Holmberg (Postimehes 17. V refereeriti töö põhiseisukohti kahjuks üsna vildakalt), on Eesti põlevkivi huvirühmad kõikide riigikorralduste muutuste järel suutnud „oma asja” ehk konkurentsivõimetu, meie majanduse ja elukvaliteedi arengut halvava tehnoloogia ajastu peremeeste silmis ikka prioriteediks teha ja erandiks pole vaba Eesti aastatel 1992–2008. Jälle on valitsus all ja põlevkivi peal.

On veider, et kui 20 aastat tagasi kõiki mõtlevaid eestlasi ühendanud ümberhäälestumine vabaduse lainele algas just keskkonnakatastroofi teadvustamisest, siis nüüd pillatakse arvestatav hulk ühiskonna vaimujõudu küll võitluses riiklikku iseolemist nullmääraga ohustava võidusamba või oma rahvaesindajate palgakorralduse vastu, kuid vähemasti uut fosforiidisõda vääriva, kasvava keskkonnakatastroofi vastu Ida-Virumaal, mida põhjustab valitsusele kuuluv Eesti Energia koos väiksemate eraomandis liitlastega õlitööstusest ja mis sõna otseses mõttes meie jalge alt maa hävitab, ei kosta protestisilpigi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming